Sünnipäevaõudused

Ma ärkasin täna ebameeldiva une peale. Oli reede õhtu mu lapsepõlvekodus ja õhus oli tüli. Mu kasuisa oli purjus ja see tähendas vaid üht, ühel või teisel hetkel, ühel või teisel põhjusel läheb tüliks. Ma tahtsin magama minna, kuid täpselt nii nagu ma arvasin, hakkasid ema ja kasuisa tülitsema. Mulle tuli hirm peale ja ma ärkasin üles, kammisin välisukse juures peegli ees juukseid ning mõtlesin vaid sellele, et kuna tuleb uksest välja joosta, et keegi appi kutsuda.

Õnneks ärkasin ma enne tüli üles. Jäin uuesti magama ja saate aru, see film läks edasi. Täpselt sealt, kust pooleli jäi. Mis mõttes, mõtlesin ma hommikul? Miks ma oma sünnipäeva öösel nägin mingit õudusunenägu, millest ei saanud ärgata. Nagu Freddy Krügeri maailma oleks sattunud.

Jube vastik uni oli.

Ma ei armasta väga sünnipäevasid. Lapsena muidugi oli see maailma kõige ägedam päev ja viimased aastad olen ma hakanud ka sünnipäeva pigem nautima, kuid tänu sellele unele (ja ilmselt psühholoogi juures käimisele)  hammustasin ma läbi, miks mulle sünnipäevad ei meeldi.  Sünnipäevad seostuvad mulle joomise, tülide ja kaklustega. Kõige hirmsamad päevad mu lapsepõlves olid kasuisa või ta sõprade sünnipäevad.  95% juhtudel teadsin ma stsenaariumit, mis juhtuma hakkab ette. Ma vihkasin sünnipäevi ja pidupäevi.Ja alateadlikult kandsin ma selle vihkamise ja need tunded endaga kaasa ka täiskasvanu ikka.

Mul on üks tuttav, kes alati mulle ütleb, et ei ole vaja käia psühholoogide juures mingeid lapsepõlvemuresid lahendamas ja lapsepõlve süüdistamas, et temal oli ka kohutav lapsepõlv, aga ta saab ise hakkama. Mina ütlen, et ei saa. Tal on nii palju komplekse, et see ajab kõik hulluks. Ja mina kusjuures ei püüa leida süüdlast, vaid püüan end õppima tunda, aru saada, miks ma ühel või teisel moel toimin, miks ma midagi teen ja miks mind mingid asjad ärritavad, nendel kõigil on seosed mingite varasemate kogemustega. Kui nendest seostest aru saada on palju lihtsam edasi minna, õnneliku ja rahuoleva ning terve inimesena.

Ma vaatan aina enam kui palju on meie ümber katkisi inimesi. On inimesi, kes peidavad omapea liiva alla, on inimesi, kes põgenevad argipäevast. Kui mul oleks üks sõbranna, kes pidevalt üledramatiseerib asju, siis ma soovitaks tal minna psühholoogi juurde, enne kui ta mehele roosad prillid eest kukuvad ja ta maailm kokku kukub. Õnneks või kahjuks mul ei ole sellist sõbrannat. Mul on endalegi üllatuseks hoopis palju tuttavaid, kes psühholoogide juures ja erinevates teraapiates käivad. Aina enam kuulen ma inimesi rääkimas avameelselt oma kogemustest ja depressioonist. Uskumatu ja üllatav, kuid samas on mul nii hea meel, et inimesed räägivad.

Ma ei tahtnud üldse sünnipäeva puhul mingit depressiivset mula ajada, aga see unenägu lihtsalt ei andnud mulle rahu, ma pidin selle endast välja kirjutama. Nüüd saan ma minna sünnipäeva tähistama, kahe oma kõige kallima inimesega. Rohkem polegi vaja.

Advertisements

4 thoughts on “Sünnipäevaõudused

  1. Kujuteldavale dramaatilisele sõbrannale antud soovitus ju sobiks väga hästi sulle endale ka. Võta seda nüüd huumoriga. Ma olen seda alati teie kahe puhul mõelnud, et kuidas/kui kaua need mehed küll välja kannatavad seda nende kallal saagimist ja mõnel juhul (mitte sinu juhul) lausa “mölisemist”…. Tegelikult ju kadestan ka selliseid naisi ja suhteid, mõnikord tahaks ju, et endagi mees oleks rohkem tallaalusem, mugavuse mõttes. 😀 Muidu väga hea postitus!

    Like

    1. Jah, ma olen sinuga täitsa nõus, sest ka mina kipun meest ikka iseenesestmõistetavana võtma. Ei tohiks ja ei ole õige. Teoorias tean, tänu psühholoogi juures käimist tean ka, miks ma “saagima” kipun, aga kuidas seda kõike nüüd ka praktikasse panna on omaette küsimus.

      Like

  2. Palun kirjuta psühholoogi juures/psühhoteraapias käimisest üks postitus. Millal hakkasid käima, palju maksab, kas oli alguses hirmus, kuidas üks vastuvõtt välja näeb jne. Ma olen üsna kindel, et mul oleks seda ka vaja, aga ma ei julge minna 😦

    Liked by 1 person

    1. Võib olla minu kogemus ei ole kõige õigem, vähemalt maksumuse suuruses, sest minu psühholoog on Norras. Eestis hetkel otsin sobivat psühholoogi, aga järjekorrad on metsikud ning vigaseks ma end maksta ei kavatse

      Like

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s