Elada üksinda või üksinda suhtes

Ma ei tea, miks, aga mind ajab viimasel ajal autos muusika kuulamine närvi. Nii olen ma ummikutes muudkui erinevaid kanaleid klõpsutanud, et mingit juttu kuulata. Isegi Pere raadiot olen kuulama jäänud, ja Skyplus´i. Täna jäingi viimast kuulama, kus räägiti sellest, et Heli Kraft on oma abielu peale 25 aastat kooselu lahutanud. Mulle tuli meelde, et alles hiljuti rääkisime me ka kooselu ja lahutuste teemal, päris paljud mu tuttavad ja tuttavate tuttavad on pikaajalised kooselud ja abielud lõpetanud. See tekitab minus erinevaid mõtteid.

Ma tean suhteid, mis ei toimi suhtena ja mõtlen ikka aegajalt, et kuna need suhted purunevad. Üks neist on suhe, kus naispool elab oma elu ja meespool on koduabiline, pidevate vihjete peale on mees pidevalt romantiline ning puistab naise üle kinkide ja lillede ja õhtusöökidega restoranis. Sest suhe PEAB olema romantiline. Teine pool ei pinguta suhte nimel rohkem kui pakub aega-ajalt vastutasuks seksi. Tuttavad õhivad, et nii harmooniline ja armas pereelu, mina aga mõtlen, et kuna mehel roosad prillid peast langevad.

Teine suhe on selline, kus suhtes elavad kaks üksikut inimest. Nad on harjunud koos elama, kuid nad ei tee juba aastakümneid midagi koos, nad isegi ei suhtle omavahel. Elasid laste nimel koos. Lapsed on nüüd ammu suured, aga vanemad elavad ikka koos. Nii nagu nad on 50 aastat kakelnud ja karjunud, jätkavad nad seda siiani. Niisama mainin ka, et lapsed käivad neil psühholoogi juures mõlemad.

Kolmas suhe on suhe staatuse pärast, et näidata, et inimesed ei ole mingis teatud vanuses üksinda, et neil on maja, kass, koer, garaažis kaks autot, ometigi on koos inimesed, kel ei ole ühiseid huvisid. “Kui tülitsemine kõrvale jätta, siis meil on täitsa tore,” olen ma naist ütlemas kuulnud.

Minu ja Mareki suhe ei ole kaugeltki ideaalne, üdini romantiline või  üleliia põnev, ometigi on see suhe, mis toimib. On olnud hetki, kus ma olen mõelnud, et fakk it ja ilmselt on sama mõelnud ka Marek, kuid päeva lõpuks oleme me mõlemad aru saanud, mida me suhtelt soovime ja täpselt seda meie pere- ja kooselu meile pakub. Me ei ülehinda romantikat ega alahinda olmet. Mu meelest tehakse tihti viga sellega, et püütakse teist muuta. Teist inimest ei saa muuta. Kui pole romantiline, siis ta ei hakka kunagi igal hommikul voodiesist roosiõielehtedega katma. Romantika ja pidevad liblikad kõhus ei ole kõige olulisem suhte toimimisel. Mu meelest on üks õige suhe see, mis toimib ka olmes. Ja olmet on meie kõigi elus rohkem kui romantikat. Ei?

Ma olen alati olnud see, kes raiub, et elu lõpuni koos. Teoorias olen ikka sama meelt ja olen endale ka selgeks teinud, et alati on kõige lihtsam alla anda ja minema kõndida, alati peab kõige pealt uuesti proovima ja võimaluse andma. Aga millest ma küll aru ei saa on see, kui inimesed uuesti proovimistest ja võimaluste andmistest (mitmuses) hoolimata ikka koos elavad. Ei pea hambad ristis koos elama. Lihtsam ja õigem on laiali minna. Ma vaatan neid õnnetuid suhteid kõrvalt ja mul on inimestest kahju. Inimesed jätavad oma elu elamata.

Aga kui on väikesed lapsed?  Teate, mu meelest on palju õudsem kui lapsed näevad pidevalt nääklevaid ja tülitsevaid stressis vanemaid kui lahutamine.

11 thoughts on “Elada üksinda või üksinda suhtes

  1. Mina tavatsen ikka ütelda, et nende romantiliste hetkedega tähistame me kooskäidud rada, nii heas kui halvas. Koos oleme olnud varsti 19 aastat, millest abielus 6.
    Kunagi olime me 2 katkist inimest, kes teineteisesse meeletult armusid. Tülitsesime palju, lahku läksime ka, draamat tegime, kuid teineteiseta ka ei saanud. Õppisime, kasvasime, arvestasime teineteisega, õppisime rääkima, õppisime tülitsema, õppisime hoidma ja õppisime armastama.
    Me ei olnud väljakujunenud isiksused kohtudes, vaid me kujunesime koos. Ma olen temasse nüüd sügavamalt armunud kui meie kohtudes.
    Me teeme omaette asju, kuid me veedame ka koos palju aega, pere aega, kõik koos. Üldjuhul nädalavahetused oleme ainult perekeskis, vestleme, veedame aega õues, saunatame ning sinna kuuluvad ka pikad hommikud, sööme rahulikult ning räägime kõigest. See on hea, see mõjub hästi.
    Suhet tuleb hoida, kuid see ei tähenda alati mingit suurt fanfaari ega lillekimpe ja kingitusi. Hoida tuleb enda lähedast, just lihtsalt koos olles, kuulates, arvestades, austades. Minu lapsepõlvekodus oli väga palju viha, karjumist, meelemürke, vägivalda. Enda koju ma seda ei taha, kodus peab olema hea olla ning koju peab tahtma tulla.
    Ma tean suhteid, kus mõlemad kablutavad erinevaid harrastusi mööda ning nädalavahetused veedavad sõpradega. Kaasaga ei jagata peale laenu, laste ja elamispinna midagi muud. Kuidas siis suhe saab toimida?
    Minu arvates on suur osakaal valikutel, mina olen ikka mõelnud nii, et kui ma temasse üks kord armusin, siis on see teine kord ka võimalik. Ka meie oleksime võinud lahku minna, mingi(te)l ajahetke(de)l me ainult tülitsesime. Kui see juba absurdsuseni oli läinud, siis hakkas mõistus tööle. Istusime maha, lubasime, et ei solvu selle vestluse ajal teise ültemiste peale ega kõnni minema, vaid räägime ning hakkasime harutama seda sasipundart. Suhtel peavad olema ka omad mängureeglid.
    Armastus on vaba ning hambad ristis ei saa suhtes olla ja kui ei ole hea olla, siis tuleb midagi ette võtta, muuta. Kui ei taha lahku minna, siis tuleb hakata seda suhet lahkama ning see teine inimene tuleb uuesti üles leida, ennast tuleb üles leida ja vaadata kuhu see teekond viib. Sellisel pideval nääklemisel on hirmsad tagajärjed, minu arvates mõjutab see otseselt inimese isiksust.
    Tasakaalukunst ausalt üteldes.

    Like

    1. Ma olen täpselt sama meelt, et suhet tuleb hoida, kuid see ei tähenda alati lillekimpe ja kingitusi. Muidugi on need toredad ja neid tuleb ka teha, kuid näiteks solvumised, et unustasid mulle kingituse teha kohtumise aastapäevaks vms, on lapsikud. Oluline on teineteise jaoks olemas olla. Sarnaste mälestuste tõttu lapsepõlvest ütlen mina ka, et oluline on koos olla, kuulata, arvestada ja austada, nii et koju on hea tulla

      Like

  2. Ma olen sel teemal palju mõelnud. Et miks inimesed massiliselt valesid partnereid valivad. Mu meelest üks tähtsamaid valikuid elus. Koolis seda ei õpetata, vanemad vist ka väga ei räägi..
    Muidugi mu 3a Viikingiga ei tähenda veel midagi 😀 aga pole ta mul suvalt valitud, “et üksi ei peaks olema.”

    Like

    1. Asi pole ka ju tegelikult pikkuses, et olgu see siis kolm või kolmkümmend aastat, aga mõnes paaris on ju kohe näha, et puudub suhe kui selline ja mina ka ei mõista, miks inimesed selliseid valesid valikuid teevad. Ja just massiliselt.

      Liked by 1 person

  3. Mina arvan, et loeb ka ikka koosoldud aeg. Minu suhe kaasaga oli esimesed aastad just selline metsas suhe, igas mõttes väga tuline ja kirglik. Kuulsime pidevalt kuidas me teineteisele ei sobi ning tagaselja räägiti kõiksugu jutte, ennustati meie lahkuminekut jne. Meie kõrval inimesed abiellusid, elasid ilusti plaani järgi elu ning tegid kõik õigesti, armusid õigesti, kihlusid õigesti, abiellusid õigesti, välja nägid õiged, olid õigetest peredest jne. Meie seda ei teinud ega olnud.
    Nüüd oleme nagu teised inimesed, sest nüüd oleme me päris meie enda nägu. Kokku saades olime hingeliselt nii katki ning meil on massiliselt kõiksugu komplekse, hirme ja kiikse. Minu arvates loomulik, et meil ei saanudki olla “normaalset” suhet.
    Ja muide, enamus need, kes tegid kõik esmapilgul õigesti ning järgisid plaani ning kõigi ennustuste kohaselt peaksid elama õnnelikult koos, on praeguseks lahutatud või teise poole poolt allutatud. Mina arvan, et lihtsalt üksi plaanitäitmisest ei ole kasu, peab ka andma, painduma, andestama, vait olema jne.
    Suurim viga mis tehakse tänapäeval on minu arvates see, et hirmsasti on nõudmisi teisele ning otsitakse valmis toodangut, kuid endal nagu midagi erilist pakkuda midagi ei ole.

    Like

  4. Mina olen seda meelt, et üldiselt on probleemid lahendamiseks ning suhtes ette tulevaid probleeme tuleks lahendada koos selle inimesega, kellega suhtes ollakse. Mitte joosta joonelt kellegi uue kaissu lohutust otsima. Ja niimoodi kordi ja kordi järjest. Aga kui ei ole lahendatav probleem siis kindlasti minna laiali ja mitte jääda õnnetusse suhtesse vinduma. Ja ka laste vaimne tervis on hulga parem kahe lahus kuid eluga rahul oleva vanemaga, mitte koos olevate vanematega kui õhk on pingetest paks.

    Like

  5. lihtsam oleks alla anda ja minema kõndida, alati peab võimaluse andma – täpselt!
    kuni teatud punktini kui lihtsalt enam ei jõua ja lõpetad selle agoonia, eelmises abielus võttis minul aega ikka üle kümne aasta kui sain aru, et see on minu piir ja võimalused on otsas ja edasi enam ei lähe

    Like

  6. “Ma olen alati olnud see, kes raiub, et elu lõpuni koos. Teoorias olen ikka sama meelt ja olen endale ka selgeks teinud, et alati on kõige lihtsam alla anda ja minema kõndida, alati peab kõige pealt uuesti proovima ja võimaluse andma.”

    Arvasin ka, et nii peaks ideaalis olema. Koos surmani, koos probleemidele lahendusi otsima, kooskooskoos.
    Aga. Tooks robustse teisendamise mängu. KOOS – see on rahuaeg, kõikide oma pisemate tõusude ja mõõnadega. Rahuajal tundub tulevik helge ja kõik probleemid inimlikult lahendatavad. Ootamatu kriisi- või lausa sõjaseisukorra ajal pöördub maailm aga ümber. Kui sinu lahingpaarilisest saab ustava seljataguse asemel desertöör, spioon, vaenlane isegi, siis üsna hull mõte oleks anda talle laetud relv kätte ja ise sealjuures end kaevikupõhja magama seada. See on selgelt enesehävituslik valik. Seda saaks teha ju ainult siis, kui südames täiesti kindlalt tead, ei teine siiralt kahetseb. Kui paljud päriselt kahetsevad muud kui ainult vahelejäämist või mõne ligase asja päevavalgele tulekut? Üksikud, ma pakun.
    See hetk, kui sa tunned, et suhe on sõda, et kaaslane on pigem vaenlane – sel hetkel on ainuõige samm tõsta valge lipp ja taanduda võimalikult väikeste inimkaotustega. Ja sellise sammu astumine võib olla kordades raskem, kui uuesti proovida, uusi võimalusi anda.

    Loomulikult on mu eelnev jutt äärmuslik, aga kahjuks selliseid suhteid on palju. Seda näitavad perevägivalla juhtumid (ka vaimsel tasandil), tapetud elukaaslased, katkiste hingedega lapsed. Ikka tagantjärele targad kaagutavad, et miks see või teine inimene nii kaua kannatas, miks ei astunud ta sellisest suhtes välja, ei otsinud abi. Miks, tõesti? Paljudel juhtudel on tegu hirmuga. Aga väga paljudel kordadel on mõeldud: “alati peab kõigepealt uuesti proovima, uue võimaluse andma”. Peab ikka või??

    Like

  7. Olin 20a abielus ning aus ütlus on see, et oleks pidanud enne laste sündi, st 15a tagasi lahku minema. Aga olin siis liiga ebakindel, ei julgenud tunnistada, et panin puusse.
    Alla anda ei tohi aga kui partner “üllatab” ja sa ei lepi teatud asjadega ning sunnid end taluma, siis ei tule paraku midagi välja 😦

    Like

  8. Mingil määral olen sinuga nõus. Aga…

    Iga suhe on individuaalne. Minu sõprade-tuttavate hulgas on väga erinevaid paare. Mõned suhted on tormilised, mõned harmoonilised, mõned iseseisvad, mõnes on kaks inimest justkui sulanud üheks. Mõndade puhul mõtled, et ‘ohh, see suhe on nii nii täiuslik’ ning mõne puhul imestad, et kuidas nad ikka veel koos on? Samas ma olen aru saanud, et tegelikult pole ühtegi suhet, mis oleks nii täiuslik, et kõik saaksid selle järgi malli võtta. Me kõik oleme nii erinevad, et on loomulik, et see mis sobib ühele, ei sobi teisele. Lisaks me näeme vaid seda, mida teised meile näitavad ning see võib peegeldada vaid väga väikest osa reaalsusest (sina blogi pidajana ilmselt tead seda väga hästi).

    Like

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s