“Sest see, kes meile järele tuleb ja ära viib, tema ei oota. Tema paneb käe meie õla peale ja ütleb, et: “Lähme siit ära, sest see aeg, mis sulle anti, on möödas.””

 

“Kummaline Missis Savage”, “Vanaema õunapuu otsas”, “Savoy ball”, “Pisuhänd”, “Karoliina Hõbelõng”,  “Naerata ometi”, “Rudolf ja Irma”, “Kevade”, “Lumekuninganna”, “Mandariinid”. Teate neid etendusi ja filme? Muidugi teate.

Nendes on mänginud minu lemmiknäitlejad – Salme Reek, Jüri Krjukov, Evald Hermaküla, Kaljo Kiisk, Lembit Ulfsak.  Tõeline näitlejate raudvara. Ma olen üles kasvanud nende näiteljatega, nad on olnud oluline osa minu igapäevast, minu elust, minu silmaringist. See võib aastal 2017 kõlada arusaamatu ja veidra väljaütlemisena, kuid kui te olete minuvanune või vanem, siis te teate, et meelelahutust ei tulnud just uksest ja aknast. Telelavastused ja – filmid olid meelelahutuse tipp. Seepärast ongi mul tunne, et ma tean neid inimesi, et need on minu inimesed ja pole ime, et ma olen nende lahkumise pärast kurb olnud.

Lembit Ulfsaki lahkumine tuli täna mulle šokina. Muutis mind kurvaks. Pani mõtlema ja mingil määral ka hirmu tundma. Mitu näitlejat ja inimest, kellega mina nö üles olen kasvanud, on viimasel ajal surnud? Neid ei ole üks ega kaks, neid pole ka kolm ega neli. Nende vanus on selline. Ma mõistan. Aga see ei tee mu mõtteid lihtsamaks.

Ma ei ole see inimene,kes väga muretseks tuleviku, vanuse või surma pärast. Tuleb, mis tuleb. See, mis meid kõiki varem või hiljem ees ootab, on niikuinii ette teada. Ma olen olnud kurb, kuid mitte niimoodi mõtlik kui täna. Üks põlvkond hakkab ära kaduma. Uued tulevad peale. Ma tundsin end täna nagu siis kui vaatasin vanatädiga “Naine kütab sauna” ja Lisl Lindau nimi (praegugi pidin ma guugeldama, et  meelde tuleks) ei öelnud mulle midagi. Toda filmi esimest korda vaadates olin ma umbes kümne-aastane. Vanusest ei osanud ma midagi mõelda. Ma mõtlesin Donaldi nätsust ja sellest, kellega saaks ära vahetada nätsu seest leitud pildi, mis mul juba olemas oli.

Laias laastus olengi ma siiani mõelnud “Donaldi nätsust”. Täna hakkasin nätsust kaugemale mõtlema. Vanusest. Saavutustest. Eesmärkidest. Ajast. Lembit Ulfsakile oli Oscar käegakatsutavas läheduses. Kas ma suudan oma Oscarile sama lähedale jõuda?  Igatahes kurb on.

*Kokkusattumus sellega, et Ebapärlikarp umbes sarnasel teemal kirjutas, on täna ilmselt arusaadav? Mitte püüd kedagi kopeerida, vaid lihtsalt loomulik reaktsioon kurvale uudisele

 

 

 

 

 

2 Comments

  1. Jah, olen sinuvanune ja saan aru. Mul endal on ühe tuntud inimese lahkumisega üks kummaline teema. Olin 15, kui ootamatult ja ebaloomulikult lahkus üks maailmakuulus laulja, laululooja, kitarrist. See oli minu jaoks šokk. Ma ei ole tema muusikat tollest ajast saadik teadlikult enam eriti kuulanud. Kuni viimase ajani. Just viimasel aastal-kahel on sellest muusikast saanud minu suurim stressimaandaja ja ka rõõmujagaja. Kuigi ma ei arva siiani, et 27- aastaselt endalt elu võtta on ok, siis ma mingil määral isegi mõistan seda. Tänu muusikale, mis temast maha jäi. Ma ei tea, kas see minu kommentaar üldse väga teemasse on, aga miskipärast pidin selle ikkagi kirja panema.

    Like

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s