Esoteeriline jura või kõik on kahe kõrva vahel kinni?

Minu eelmine postitus oli tõesti aprillinali, ajendatud sellest kui palju ma kuulen inimesi ümberringi niimoodi kurtmas. Mul on neist inimestest siiralt kahju, sest ma ausalt iga jumala päev tänan midagi või kedagi, et mulle on hetkel sülle sadanud tööd, mida ma naudin. Ma saan tööd teha ükskõik, mis kell ja ükskõik, mis kohas, kõige olulisem see, et töö saaks tehtud ja tähtaegadest ning kokkulepetest oleks kinni peetud. Muu ei ole oluline. Eestisse tagasi tulles ma tõepoolest hakkasin tööd otsima ning olin natuke meeleheitel kui ma ühele või teisele töökohale siiski ei saanud. Püüdsin endale sisendada, et ju need ei olnud õiged töökohad, kuid tegelikult olin ikkagi kurb. Lõpuks lõin käega ja hakkasingi mõtlema, et ilmselt need ei olnud minu töökohad ning küll tuleb midagi õigemat. Usute või mitte, aga  täpselt nii läkski. Ei läinud kaua aega. Ma ei saaks oma töödega rohkem rahul olla.

Mõni aeg tagasi kingiti mulle mõned kristallid. Ma ei ole kristalliusku. Ma ei usu sellistesse asjadesse, sest igasugu vuuduu, mida ma katsetanud olen, ei ole kunagi toiminud, ometigi kandsin ma rahakotis seda kristalli, mis pidi raha ligi meelitama. Midagi  head ei juhtunud nagu arvata oligi. Hoopiski probleemid kasvasid. Siis aga kaotasin ma selle kristalli ära ja olin kurb, sest ma olin kindel, et nüüd läheb veel rohkem pekki. Inimene, kes mulle kristalli kinkis, ütles, et vaadaku ma asja positiivselt, et ju kristall tegi minu juures oma töö ära ja läks edasi kellegi juurde, kellele seda rohkem vaja oli. Ma hakkasingi niipidi mõtlema ja usute või mitte mu rahaline seis on 664 korda parem kui veel aasta aega tagasi. Ma ei mõtle probleemide peale, ma ei hala, vaid lahendan neid otsast, mul on eesmärk ja mul on vahendid. Muidugi ei ole neid kunagi piisavalt ja ikka oleks rohkem vaja, kuid mul ei ole õigust kurta.  Ma saan hakkama. Vähemalt ma püüan. Ise. Nii hästi kui saan ja oskan.

Veel aasta aega tagasi olin ma masenduses ja langemas sügavasse depressiooni. Ma saan aru, et masendus ja depressioon on justkui moesõnad ja haigused, mis kõigil olema peavad. Tegelikult ei ole tegu sugugi vaid sõnakõlksudega, vaid tõsise haigusega, mida tuleb ravida. Mina arvasin, et mul ei ole häda midagi, et ma saan ise hakkama, nii nagu kuulen rääkimas inimesi, kes minu arvates vajaks psühholoogi abi. Ma olin kergeltsüttiv inimpomm, kuid väitsin ikka, et mul ei ole häda midagi. Kui ma ühe raamatupidamise arve pärast endast täiesti välja läksin ja lubasin end järve ära uputada, sain ma aru, et kõik ei ole okei, et ma vajan abi. Peale poolt aastat psühholoogi juures käimist hakkasin ma maailma nägema hoopis teistes värvides. Ma ei liialda kui ma ütlen, et värvid tulid tagasi. Kui ma oleks varem abi otsinud, oleks mul ilmselt mõned mured hetkel vähem, sest ma poleks mitte pead liiva alla peitnud ja kodus salaja ja mittesalaja ohjeldamatult nutnud, vaid lahendused kiiremini leidnud.

Mu rahakotis on aasta aega olnud “tervendavad kristallid”, ma olen nendesse uskunud. Aasta ajaga on palju muutunud. Paremuse poole. Sel nädalavahetusel leidsin ma end mõtlemas, et ma olengi õnnelik, mul on nii palju olemas ja rohkem kui ma tahtagi oskaks. Üks asi on muidugi soovid ja unistused, teine asi aga reaalne elu ja kui ma selle reaalse elu ning olmega rahul olen, siis järelikult olen ma õnnelik. Ei? Niisiis võiksin ma öelda, et kristallid töötasid ja on mind aidanud. Onju? Aga samas võiksin ma ka öelda, et kõik on kahe kõrva vahel kinni ja mind ei ole aidanud mitte kristallid, vaid ma ise. Kas see pole hoopis õige?

Ent ilmselt on mul olnud vaja midagi, millesse uskuda ja seepärast ma ei naeruvääristagi igasugu kristalliteraapiaid. Kui need toimivad ja inimesel on vaja millessegi uskuda,  siis minu pärast võib inimene kodus kasvõi kristallvaas kaisus magada. Ma kuulasin eelmisel neljapäeval Tartust koju sõites R2 saadet “Hallo, Kosmos!”. Ma ei ole seda saadet kunagi eriti tõsiselt võtnud, kuid seekord jäin kuulama. Päriselt kuulama ja kaasa mõtlema. Seal räägiti kristalliteraapiast. Mulle jäid sealt kummitama mõned mõtted. Esiteks, et elu mõte on elada. Ma ei saaks rohkem nõus olla. Elu mõte ongi elada. Mitte lihtsalt kulgeda ja ruumi võtta, vaid elada. Juba sellepärast olen ma oma tööandjatele tänulik, sest mu tööd võimaldavadki mul elada. Teine mõte, mis mid kummitama jäi, oli see, et elada tuleb nii, et oled teistele rõõmu toonud. Kas teie olete niimoodi elanud? Kas mina olen niimoodi elanud? Mina ei ole. Ma ei usu, et ma kellelegi eriliselt rõõmu olen toonud. Ma võtan selle endale eesmärgiks.

Advertisements

5 thoughts on “Esoteeriline jura või kõik on kahe kõrva vahel kinni?

  1. Mina ei pea end ei esoteerika- ega kristalliusku inimeseks aga ma ise vaatan seda asja nii, et inimesel on vaja oma sihtide seadmiseks keskenduda. Ja kui kristall platseebona rahakotis või käevõruna aitab sul seda teha siis miks ka mitte. Kahju kivide kaasas kandmine ju teha ei saa. Lasin ise nii aastakse tagasi teha kristallidega käevõru, mille üks kividest peaks eemal hoidma teiste inimeste halva energia. Otsest kasu pole küll näha osanud aga teatud inimeste seltskonnas tekitab veidi “turvalisema” tunde kui mõtlen, et ta ei saa mulle ligi…

    Liked by 1 person

    1. Ma olen ka nõus, et kui kristall annab selle tõuke, et inimese ise teadlikult oma suhtumist (või käitumismustrit) muudaks, siis mis saab selles halba olla? Millessegi peab ju uskuma ja kui kristall tundub selleks sobiv, siis miks ka mitte. Lihtsalt ratsionaalne mõtlemine peab säilima ja neidsamu kristalle ei saa iga asja eest vastutavaks panna.

      Liked by 1 person

  2. Just. Inimesel on vaja midagi, millesse uskuda. Olgu selleks kristall, kivi, küünal, Jumal, teispoolsus, unenäod, unistused vms. Aga vot siis on allrs raske kui pole usku… Ja kahjuks eestlaste seas on suur osa inimesi, et väidavad et usuta on lihtsam. Mina ei taha uskuda seda. Kui elus on kaob kõik tähtis, siis lootus ja usk paremuse poole on see edasiviiv jõud…

    Like

  3. Kristallid on nagu toetavad haldjaksesed, nad ei tee sinu eest midagi ära. Seega lihtsalt kandmine ja uskumine nendesse ei muuda veel sinu elus midagi, kõik sõltub sinust endast. Otsuse oma elus teha muutusi teed sina ise, kuid kui oled selle otsuse teinud, siis on sul olemas uuel teekonnal toetus kristallide näol. Olen tegelenud kritallidega juba mõned aastad ja teinud inimestele väikseid töötubasid ning kristalli massaaže. Minu juures on käinud inimesi, kes ei usu kristallidesse, kuid mingi aeg peale minu juures käimist hakanud kasutama kristallide toetavat abi. Olen alati öelnud, et ei vaja seda pimedat uskumist, kuid olen pakunud võimalust katsetada, kas see on tema jaoks sobiv või mitte. See on nagu imeilusa koogi maitsmine, väljast paistab kõik väga isuäratav, kui kui oled hammustanud tükki ja proovinud, siis selgub, et tegelikult ei kõlbagi see võibolla süüa. See on minu nägemus, mis põhineb kogemusel. 🙂

    Like

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s