Täiskasvanud lapse silmade läbi

Ma olen mõelnud selle Aasta Ema skandaali peale ja pean tunnistama, et läbi täiskasvanud lapse silmade on see üks jaburamaid skandaale. Mitte sellepärast, kes tohib või tohi aasta emaks kandideerida, vaid sellepärast, et mina ei usu, et ühtegi last huvitab tegelikult, kas tema ema on säärase tiitliga pärjatud või mitte. Iga lapse jaoks on tema ema kogu aeg niikuinii aasta ema.

Mul ei lähe meelest üks kiri, mis mu ema mulle kirjutas, kui ma 17-aastaselt Norrasse vahetusõpilaseks olin läinud. Ta palus mu käest vabandust, et on olnud halb ema. Ma ei saanud sellest tookord aru ega saa tegelikult siiani, sest minu arvates on mul alati olnud just täpselt selline ema nagu üks ema peab olema. Minu isa ja ema läksid lahku juba siis kui ma olin nii väike, et oma isa isana ma ei tea, ma tunnen teda inimesena, kes mulle väga meeldib, kuid isa ta mulle olnud ei ole. Ei, see ei ole siin etteheide. See on fakt. Aga ei midagi häbiväärset, ma ei ole ainus nö üksikvanema laps.

Lisaks emale kasvatasid mind vanatädi ja vanaema, ma sain lapsepõlvest kaasa vaid parimad mälestused ja õpetused. Ma olin aktiivne, uudishimulik ja tunnistuste järgi hinnates ilmselt ka tark laps. Ometi olen ma lapsepõlves ka palju hirmu tundnud ja palju nutnud, osa minu lapsepõlvest möödus pingelises ja närvilises õhkkonnas. Mu ema sai pidevalt peksa ning ma ei teadnud kunagi, kuna ta mind ja õde kaenlasse haarab ning kodust põgeneb. Ma ei oska tegelikult ette kujutada või mõista, mida ema tegelikult tundis või läbi elas, kuid ma mäletan, et ta oli närviline, aasta ema tiitlit ilmselt ei oleks keegi talle andnud. Samas suutis ta kõige selle kõrval olla tavaline hooliv ema, küpsetada maailma parimaid kooke ja rääkida põnevatest asjadest, lugeda Astrid Lindgreni raamatuid niimoodi, et ma lapsena arvasin, et ta tunneb Astrid Lindgreni ning olla olemas kui teda vaja oli. Mul on alati ja kõigest hoolimata ema olemas olnud. Võib-olla on õigus neil, kes ütlevad, et mu ema on lastel vahet teinud, kuid see ei ole minus tekitanud mingit traumat ja ei ole ma ka tundnud ülekohut (kui välja arvata see, et mina ei tohtinud lapsena hamstrit võtta, kuid mu õel lubati neid lausa kaks võtta). Minu kasuisa ei ole mind kunagi oma lapsena kohelnud, samas on mu ema terve mu lapsepõlve ja teadliku elu rääkinud, et see just nii on alati olnud. Ta on olnud kahe kõva kivi vahel, tema ei tea, et ma salaja (ehh, enam vist mitte nii salaja) olen kasuisa peale kandnud vimma just sellepärast, et ta on mulle kordi öelnud, et ma pole tema päris laps.

No vot. Mu elus ei ole olnud ei isa ega kasuisa, aga mu elus on  olnud tugevad naised.  Ma olen kasvanud nende tugevate naiste kõrval, ühe tugeva ema kõrval, nähes, kuidas nad raskuste kiuste on elus edasi jõudnud, olnud eeskujuks. Iga kord kui mul on raske mõtlen ma selle peale, mis ema kümme aastat tagasi mulle ütles. Ma olen seda siin blogis sadu kordi juba leierdanud, kuid hetkel tundus paslik seda uuesti (endale) meelde tuletada. “Olen sinu üle uhke mitte sellepärast, mis on Sulle lihtsalt või kuidagi iseenesest kätte tulnud, vaid sellepärast, mida oled saavutanud kõigi asjaolude kiuste, mille nimel oled pingutanud.Aga kõige uhkem olen selle üle, et oled Sina ise. Sellega ei taha ma öelda, et oled täiuslik – ei sa ei ole. (Anna mulle andeks, kui olen seda Sinult mõnikord nõudnud). Oled rohkem kui täiuslik –oled ainukordne – ekslik, uudishimulik, alati kirglik oma avastustes ja unistustes. 
Olen vahel mõelnud, et saaksin Sulle teed siluda, või et olek smul küllalt raha, et saanuks Sulle anda, millest unistasid, või oleks mul Sulle midagi pärandadagi….
Tegelikult olen Sulle andnud kõik, mis minu võimuses – viis erksat meelt ja maailma Su ümber ja seda ei olegi nii vähe.
Siiski – oma võistlused pead Sa ise pidama, aga pea meeles, et ringinurgas (rätiku ja švammiga) olen alati olemas.”

Ma olen kass, kes kukub alati käppadele. Tänu sellele, et minusse on alati sisendatud, et ma saan hakkama, ükskõik kui raske ka ei ole, ükskõik kui lootusetu olukord ei tundu. Nii kaua kui on olemas kasvõi üks inimene, kes minusse usub, kukun ma käppadele, lasen end ringinurgas üles turgutada ja liigun edasi.

Ma näen end mõnikord, nüüd ise ema olles, kõrvalt ja kuigi ma pean tunnistama, et ka mina ei pea end heaks emaks, kuid see hetk kui mu laps paneb oma käed ümber mu kaela ja ütleb “minu emmmmmme” tunnen ma, et iga ema, kes oma lapsest hoolib, on oma lapse silmis alati AASTA EMA tiitlit väärt. Hoolimist ja heaks emaks olemist ei saa mõõta asjades, seda ei saa mõõta selles, kas ema on abielus või üksikema, range või leebe, keskharidusega või magistrikraadiga, küpsetab igal pühapäeval pannkooke ja meisterdab, seda saab mõõta vaid selles armastusetundes, mida tunneb üks laps oma ema vastu.

22 thoughts on “Täiskasvanud lapse silmade läbi

  1. Jah, minu üks unistus on kadunud, sest kahjuks pole ükski minu tublidest lastest sündinud seaduslikust abielust, nii et mina ei ole sobilik olema Aasta Ema. 😦
    (See on öeldud tibakese irooniaga, aga ütlen ausalt, et see on ikka nõme küll, kui naine ikkagi täitsa ainult ühe mehega aastaid koos elanud ja igal jõuludel lastele uut “isa” ei tutvusta; ühiskondlikult aktiivne; lisaks oma tublidele lastele, panustab ka võõraste laste heaolusse; aga kahjuks pole ta lapsed seaduslikust abielust sündinud…)

    Like

  2. Õige jutt! Sellist tiitlit nagu aasta ema ei tohiks jagada. Emadus ei ole midagi sellist, milles saaks üle riigi aasta parimat valida nagu ka ei saa valida aasta parimat abikaasat, ega aasta kõige armsamat last. Igas armastavas perekonnas on oma ema aasta ema, oma abikaasa aasta abikaasa ning oma lapsed maailma parimad lapsed. Nendele rollidele kriteeriumite esitamine pole eetiline. Valigu oma aasta seksikamat meest/naist/popmuusikut edasi.

    Like

    1. Minu meelest ei saa ka selliseid asju valida, just selles mõttes, et igas peres ongi need inimesed niikuinii olemas. Kui vaja on kedagi valida, siis valigu ühiskonnas aktiivset ema vms just nagu Heily ka oma kommentaaris mainis.
      Kui MINA peaks aasta ema valima, siis mina annaks selle kusjuures just mõnele ÜKSIKemale, kes kasvatab mitut väikest last. Kuidas sellise asjaga hakkama saada ja ise ellu jääda, on minu jaoks müstika ja tiitlit väärt;)

      Like

      1. Ei ole minu kirjutatud kommentaar, sest avaldan alati kõik mõtted enda kasutaja alt. Kas juhus või keegi tahabki jätta muljet, nagu mina oleksin selle kirjutanud.

        Selle postituse kohta ei oleks minul ühtki halba sõna öelda.

        Like

    1. Eks ma ikka kordan jah. Põhjus, miks ma siin kontekstis jälle vana head leierdatud kõne kordan (ma eeldan, et pead seda silmas) on see, et see tundus siinkohal loogiline, seda enam, et lugu on kirjutatud ka Delfi Naistekale, kellest pooled ilmselt ei ole minu blogist mitte midagi kuulnud. Teiseks olen seda oma vanas ja siin uues blogis korranud, sest see on omamoodi minu mantra. Mõnel hetkel tundub, et kogu maailm kiusab ja siis on hea meelde tuletada endale, mis on see, mis mulle jõudu annab.
      See ei ole kindlasti mitte ainus hea asi, mis mulle öeldud on, kuid täpselt vaid üks selline asi, mis mind paneb edasi liikuma, ka siis kui tundub, et kuidagi ei saa. Saab küll, alati saab, ja kõigi takistuste kiuste.
      Ja no lõppkokkuvõttes ausalt kui ikka aastaid oled juba bloginud, siis mõned teemad tulevad ikka ja jälle uuesti meelde. Samamoodi nagu iga pere ringis on mõni lugu, mida kõik on sadu kordi kuulnud, kuid seda räägitakse ikka ja jälle uuesti. Või nagu sõbrannadega koos olles need “mäletad seda korda”-lood, mida iga kord kokku saades meenutatakse.

      Like

  3. Mina pole seda artiklit lugenud kuid kas ka aasta isa on eestis olemas? Vb on vb mitte.Igastahes masendav on see eesti suhtumine emadesse.Eesti on siiani see riik kus arvatakse (ja vb nii ongi?) et ema on number ûks ja isa on number kaks. Siinkohal ma ütleks nii et ise te olete oma perekonnad nii kasvatanud et issi käigu tööl ja emme teeb köik ülejäänu! Ma ei tea miks see küll nii kipub olema et issid on vähem tähtsamad lapse elus kui emmed . Isa armastuses on nii palju seda mida meie emad kunagi lapsele anda ei saa,olgu meil neid miljoneid vöi uusi isamaterjale lademetes. Kui lapse isa on perekonnas samal kohal kui ema siis kasvab ju ka laps selle teadmisega et ka minu mehel on tulevikus samad kohustused isana kui minul emana ja mina ei ole kellegi suss. Jah tean et palju on mehi kes nii öelda ei soovi oma lastega suhelda peale lahutust.Aga mina miskipärast arvan et nendes peredes on ka juba algusest ema ohjad oma kätte vôtnud ja isal polegi mingit suhet tekkinud lastega. Ma ei usu et köik mehed on lootusetud juhtumid vaid juba oma tutvusringkonnas näen kuidas emad vötavad lastekasvatuse kuidagi juhtivalt üle ja kui siis ükspäev lahku minnakse siis ikka lapsed EMALE ja siis köik käigu ja patsutagu sellele emale ölale ,et no küll sul üksikemal on raske ! Jah ,tunnistan et kui ma peaks kunagi lahutusteed minema siis südames tunneksin et mina tahaksin lapsi endale .Ja tunnistan et mina tean ka lapsekasvatamisest vist veidi rohkem kui mu mees (raamatuteadust silmas pidades). Aga samas tean et nad saaksid hakkama.Ja tean kui oluline on praegu ja ka tulevikus lapsele oma isaga lähedane suhe ja just seetöttu läheks minu lapsed vördselt poole kohaga isa ja poole kohaga ema kätte. Ja nende ühest kodust saaks kaks. Jah ma kurvastaks aga samas ma mötleks nii et see on mu lastele köige parem.See on mu lapste lihane isa ja kaks vanemat on alati parem kui üks. Keegi ei tea palju meil elada on ja kui minuga peaks midagi juhtuma siis tean et neil on veel üks ja sama tähtis lapsevanem kui mina.Ja täpselt nii mina kasvatangi oma lapsi. kui nad tulevad minu juurde midagi manguma (Millele issi on just minut tagasi ei öelnud) siis ei jääbki eiks.Issi söna on sama oluline kui minu. Ma olen lapsi kasvatanud nii et ma ei ütle et EMME armastab teid vaid ¨tlen et emme ja issi armastavad teid. ja nii jääb see ka siis kui me peaks lahku minema (olgugi et ma kujutan ette et ma sisimas tahaks oma kalli mehe maha lüüa kui ta mind nt petaks vöi maha jätaks). Aga laste pärast ma ei hakkaks iial isast halba rääkima vaid just vastupidi räägiks isast head selle möttega et nad saaks aru et issi on endisest sama kallis ja hea ,olgugi et emmega suhtek katki läksid. Kui veel emadusest rääkida siis hea ema on see kes môtleb veidi kaugemale kui üks päev. Näiteks toon selle et mina vahel unistan veel ühest lapsest (mul on kaks vanuses 10 ja 5) .Samas tean ma sisimuses et mul juba praegu on oma laste jaoks vähem aega kui ma sooviks.Just seetöttu olengi vötnud vastu otsuse et mu laste ja terve meie endi pere elu on tuklevikus parem kui jääbki kaks last . Kui peaks juhtuma see et lased on 15 ja 20 ja mina vöidan 10 miljonit (ei pea tööl käima seega aega on jalaga segada) siis oleks teised lood aga nii kaua kui me oleme keskmised eurooplased siis ei hakka ma üle enda vöimaluste elama.Jah rahaliselt vb ei oleksi kolme lapsega raske,palk ei ole meil halb.Aga ajaliselt oleks raske ja milleks ma sünnitan siis lapse kelle jaoks ma tean et mul oleks vähem aega kui ma sooviks ja nii keerakski ma kôik keerulisemaks. Vahel peab mötlema kaugemale kui vaid enda soovid ja tahtmised.Sai pikk jutt aga ei saanud pidama noh 🙂

    Like

  4. See on parim kirjutis sinu sulest. Tihun siin nutta ja sa hakkasid mulle veel rohkem meeldima. Ma küll pole alati sinuga nõus aga sa meeldid mulle, just sellepärast, et oled sina ise ☺

    Like

  5. tõesti väga ilus ja liigutav lugemine! ja kui ma seda lugesin, siis mõtlesin, et üks selline kiri emalt võiks igal lapsel elus kaasavaraks olla, et seda vahel välja võtta, et seda uuesti ja uuesti üle lugeda. aitäh jagamast!

    Like

  6. Sellised konkursid on märgilise tähendusega, selle korraldamisega soovitakse ühiskonnale mingit sõnumit saata. Nagu omal ajal algasid Aasta Kodu ja Aasta Aia konkursid sooviga tähtsustada oma kodu kaunistamist, nii ka need aasta emad-isad püüavad saata sõnumit, et emadus-isadus ja pere üldse on tähtis. Ja seetõttu ongi väga nõme, et antud konkursi sõnum on, et üksikemad pole midagi väärt 😦

    Like

    1. Jah, ma olen sellega nõus, et las need konkursid olla ja annavad edasi sõnumit, emadusest, isadusest, kodukaunistamisest jne jne jne, kuid tõepoolest on ajuvaba, et üksikema on 2017.aastal nagu mingi haruldane nähtus/patune, kes tuleb ketiga kirikuukse külge teistele väljanäituseks panna. Ma saan aru, et algne eesmärk ka sel üritusel oli väärtustada nö traditsioonilist perekonda, kuid ka traditsioonilise perekonna tähendus on ajas muutunud. Kui muidu tahab Eesti igal pool eesrinnas olla ja teistele eeskujuks, siis nüüd oleme nagu 100 aastat ajas tagasi läinud

      Like

  7. Delfi naistekasse on ka see jutt pandud. Pildi juures on kiri: “Pilt on illustreeriv.” Kas seal pildil siis polegi Sina?

    Like

  8. Mina ei ole seda printsessi nimelist kommentaari kirjutanud, seega tore, et keegi mind mängida tahab. Ma kirjutan alati oma kommentaarid enda kasutaja alt, kui mul peaks midagi öelda olema.

    Seega konkreetne postitus on väga südamlik, seega mina ei oleks sellist kommentaari nagunii kirjutanud.

    Like

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s