Maakas maailmas

Kas te olete end kunagi tundnud nagu kuu pealt kukkunud, nagu maakas, nagu inimene, kes ei tea, millestki mitte midagi? Mina olen. Terve seekordse Oslo reisi. Kõigepealt ei osanud ma rendiautot tööle saada, kangutasin kangi siia ja sinna ning avastasin lõpuks, et tegu polnud käigukangi vaid käsipiduriga. Kust mina, vana romudega sõitja, pidin teadma, et uute autode käike vahetatakse nuppudest. Sellest ei hakka ma isegi rääkima, kuidas ma sada korda suutsin ära eksida, sest usaldasin pimesi gps-i, aga see otsustas villast visata. Parkimine Oslo südalinnas on ooper omaette. Seal ei ole niikuinii ruumi edasi liikumiseks ja kui siis avastada, et kohtumispaik on kusagil kõige kitsamas tänavas, kus ei ole ruumi isegi jalgratta parkimiseks, algab ooperi esimene vaatus. Targad inimesed liiguvad kesklinnas autota, aga kuna mul oli kaasas kanda ka sajakilone kohver toodetega, siis ei motiveerinud ka soov suveks saledaks saada mind seda mööda linna enda järel vedama. Ma sõitsin siinpool ja sealpool trammiliine, tekitasin ummikuid ja külvasin kaost. Vist. Loomulikult pidin ma ka kliendile kolm korda üle helistama, et ta saaks seletada, millisest majast, mille lähedal ma seisvat, ta räägib. Kui ma lõpuks maja ja ukse üles leidsin, ei suutnud me kuidagi ust avada. Vajutasime uksekella, robot vastas, et kell heliseb ja kukkus siis kisendama, et „uks on lahti, uks on lahti, uks on lahti. Uks ei olnud lahti! Me vajutasime uuesti uksekella. Kell helises ja robot kordas jälle „uks on lahti, uks on lahti, uks on lahti”. Uks EI OLNUD lahti. Kas te olete näinud filmi „Dude, where is my car?”? Kui olete siis te saate aru, miks see situatsioon meenutas mulle stseeni, kus burgerit tellides hääl automaadist aina „and then” korrutab. Kolmandal korral saime me majja sisse.

Parkimismajades suutsin ma pidevalt ära unustada, millisele levelile me auto parkisime. Mina ei tea, kas jumal hoiab lolle või olime me siiski alateadlikult nii intelligentsed, et igal sellisel korral leidsime me ootamatult auto üles.

Lennujaama jõudes tundsime me end nagu kaks tõelist maakat, kes pole kunagi reisinud. Me olime testostuna soetanud endale päikeseprillid ja otsustasime nende eest ka tax free eeliseid kasuatada. Pimestatuna sülle kukkuvast tasuta rahast ei osanud me loomulikult õigeid dokumente esitada ja vaatasime ametnikku nagu kuu pealt kukkunud kui ta meie lennupileteid küsis. Oodatud paarikümneeurose tagastuse asemel saime me kumbki tagasi seitse eurot. Kui te ei tea, siis alates 350-kroonisest ostust saab tagasi 12-19% makstud summast, mida suurem on summa, seda rohkem raha tagasi saate. Ehk siis selle asemel, et osta eraldi kaks paari prille, oleks me need pidanud ostma koos – ühe tšekiga ja oleksime tibake rohkem tasuta raha saanud.

Check ini tehes saime me teada, et Air Balticu lennul tasub check in netis teha. Mingil põhjusel arvasin mina, et seda saab teha ka self-check-inis ja kui me õiget kohta ei leidnud läksin ma abi küsima. „Excuse me, kuidas me saame Air Balticu lennule online check in teha?” küsisin ma. „Noh,” vastas töötaja, „avad telefonis interneti, toksid sisse aadressi www.airbaltic.com” ja otsid koha, kuhu sa saad lennuinfo panna.” Ma tahtsin piinlikusest maa alla vajuda. Kas ma tõesti küsisin abi, kuidas netis pileteid registreerida? Et mu alandus aga piisav ei oleks, siis jalutasin ma peale check in´i tegemist ka Air Balticu leti ette ja virutasin ka oma pardakaardi lauale. „Kas teil on ära antavat pagasi?” küsiti minult. Ma raputasin pead. „Siis te võite kohe väravasse minna!” Ma ei saanud sellest aru. Miks nad midagi nii elementaarset mulle ütlevad? Kas ma näen nii maakas välja, et ei tea, et peale check in´i pean ma väravasse minema. Ma vaatasin neile rumalalt otsa, näidates oma põlgust nende rumaluse vastu ja sain siis aru, et olen ise idioot. Mul OLI ju check in tehtud ja ma näitasin töötajatele oma pardakaarti selleks, et saada pardakaarti! Ma punastasin ja palusin, et me lahkuksime enne kui ma end veel lollimaks saan teha.

Minu päeva parim hetk oli aga see, kui ma jooksin korraks tagasi kaubamajja, et saada tax free jaoks vajalikud allkirjad. Ma jooksin sinna läbi lõhnapoe. Mind peatas naisterahvas, kes pakkus nuusutada üht lõhna. Selle asemel, et võtta ta käest tester, ulatasin ma talle oma käe ja lubasin lõhna oma käele lasta. Ei midagi erilist eksju. Ainult et kui ma autosse tagasi jõudsin, tundsin ma KUI VÄNGE JA IMAL see lõhn oli. Püha jeesus! Mida kauem me autos istusime, tundsin ma, et mu enda pea käib vängest lõhnapilvest ringi ja pilt tahab tasku visata, mu kaaslane, kel oli metsik köha, oli aga haisu kätte lämbumas. Me tegime aknad lahti. See ei aidanud. Tanklas pesin ma käsi, kuid ka see ei eemaldanud lõhna. Mu meelest oli see lõhn mulle KEHA SISSE imbunud. Mul on tunne, et see kavatseb mind üldse surmani nüüd saata, sest ma ei tunne enam midagi muud kui seda kohutavat lõhna. Miks? Palun öelge mulle, miks laseb üks 36-aastane inimene, et lihtsalt lambist tundmatu lõhnaga üle piserdada? Sest tasuta sai?

Lennukis sattusin ma istuma kellegi lähedusse, kes oli kas 1) samas poes käinud ja end lasknud üledoseerida 2) tax free poes ise lõhnadega liigselt hullanud või 3) oli kohutavalt kehva lõhnatunnetusega. Selles propellerlennukis, mis põrisedes Riia poole suundus, ei olnud niigi õhku.

Kui mulle tundus, et minu väikesed veidrad vahejuhtumid olid juba otsa saanud, siis Riias püüdsin ma end registreerida valele lennule. Ise veel mõtlesin, et miks selline hunnik soomlasi hilisõhtul Riiast Tallinna sõidab. No ei sõitnud. Nemad tahtsid Tampere sõita. Mina tahtsin nende lennule trügida. Home Alone2 live.

5 thoughts on “Maakas maailmas

  1. See postitus on puhas õpikunäide sellest, kuidas palju pisikesi negatiivse alatooniga juhtumeid digimuundub kirjapanduna millekski äärmiselt positiivseks ja lõbusaks. Vähemalt lugejale. Aitäh!

    Ka see räige lõhn püsib veel?

    Like

    1. Tegelikult olidki kõik need situatsioonid nii naljakad, et me aina lõkerdasime. Mida hilisemaks aeg läks ja rohkem väsinud me olime, seda naljakam iga asi tundus. Kell 12 öösel kui me Tallinnas maandusime võisime me naerma pursata juba ilma igasugu põhjuseta, sest me juba kujutasime ette, mis veel juhtuda võib.

      Räige lõhn õnneks minu peal enam ei ole, sest ilmselt see läks siiski jope peale, kuid jope haiseb ikka sama imalalt nagu oleks kommipood mu jope peale oksendanud. Ja see on ikka sama vänge! Loodetavasti eemaldab pesumasin lõhna. Kahju oleks jope minema visata:D

      Like

  2. Huvitav jah, et nende parfüümidega on ikka nii, et hea lõhna ei püsi väga kaua peal, aga kui mingi eriti kehva otsa satud, siis see lehkab mitu päeva küljes.

    Like

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s