Kes sa oled ja kuhu sa Eveliisi panid?

Mina ja punane vein oleme üsna head sõbrad. Kui ma reedel kell üks koju jõudsin ja TÄIESTI ÜKSI kodus olin, mõtlesin ma, et pole ma ühti nii unine ja avasin veinipudeli. Kallasin endale klaasi välja ja keerasin diivanile “Gladiaatorit” vaatama (MIKS üldse hea film nii hilja tuleb?). Kui ma kell neli üles ärkasin oli Gladiaator (vist) juba läbi saanud ja veiniklaas seisis puutumatult laual. Mainisin seda hommikul ühele tuttavale ja ta küsis ehmunult, et kes sa oled ja kuhu sa Eveliisi oled pannud. Ma küsisin endalt sama.

Laupäeva hommikul selgus, et Ida ei tule ikka veel koju ja ma tegin endale suuri plaane. Diivanil filme vaadata ja veini juua. Etteruttavalt võin öelda, et see veiniklaas seisis veel täna hommikul ikka veel laual, puutumatult, ja haiseb ning ajab mind närvi, kuid mul ei ole jaksu seda kaugemale viia. Mulle tuli laupäeval ka üks sõbranna külla, jumal tänatud, et mul on sellised sõbrannad, kes mingit teenindamist ei vaja, sest ma lihtsalt vedelesin diivanil teki all ja tundis, kuidas ma olen nii nõrk, sest kõik kehavedelikud, mis kusagilt välja saavad tulla, olid välja tulnud. Ma lihtsalt vedelesin ja ootasin suremist. Olin pahane, et täiesti mahavisatud päev. Sõbranna muidugi arvas, et mulle oligi seda haigust vaja, sest teades mind, ei oleks ma suutnud niisama teleka ees vedeleda ja oleksin midagi toimetama hakanud ning selline haigus oli ainus võimalus mind paigal hoida. Ma väidan küll, et olen laisk ja mugav, kuid pean tegelikult ütlema, et sõbrannal oli õigus. Peale Ida sündi ei suuda ma enam niisama paigal istuda. Varem oli diivanil teleka ees vedelemine mu lemmiktegevus.

Kell üheksa magasin ma juba sügavalt. Täpselt kaheksa minutit tagasi ärkasin ma. Okei, ma tegin silmad lahti ka kell kaheksa, üheksa ja 11, aga hambad pesin ma kaheksa minutit tagasi. Haisva veiniklaasi viisin ka lõpuks kööki.

Saate aru, ma olen KAKS päeva vaid maganud. See on ebareaalne. Mul on natuke hea meel, et Ida eile koju ei tulnud. Ja Marek ka Võhandu maratonil oli. Aegajalt vist ikkagi on sellist täielikku vaikust vaja?

////

When I arrived home on Friday in the middle of the night I thought it would be a sin not to use the moment that I am totally home alone. I opened a wine bottle, poured myself a glass and started watching “Gladiator”. When I woke up three hours later, the glass was still on the table, untouched, and “Gladiator” was also finished. I told what happened to a friend of mine next morning. She was terrified. Who are you and what did you do to our friend, she asked? I had the same question. 

The wine glass was still on the table this morning. Untouched. Smelling so bad but I was too week to take it to the kitchen. I have been sleeping for two days, because all the liquids in my body have come out from all possible holes. I had a friend visiting me yesterday and thank god I have friends who don´t care how I look and what I do. She brought me food (which unfortunately smelled and I couldn´t eat) and managed to make her herself coffee and tea. I was just laying on the couch quietly dying. My friend told that I probably needed a small break and this sudden disease was the only way to keep me still. It may be true. Before Ida laying on the couch chillaxing was my favorite thing to do, but after Ida I cannot sit still, it seems like a waste of time. 

I woke up eight minutes ago. I have been sleeping for two days. It is unbelievable. I haven´t drank wine. It is unbelievable. I have just had a very quiet weekend. Without Ida and without Marek. Perhaps this is what we all need from time to time? I would still prefer it without the sickness. 

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s