Kanaisa – superisa, pehmo, haige inimene või normaalsus?

Mõni teema läheb ikka lappama. Põhjusel, et ma kirjutan midagi, mis hingel, ega oska igat sõna või lauset analüüsida kommenteerijate vaatevinklist ning nii juhtubki, et mulle pannakse suhu sõnad, mida ma pole öelnud või jõuavad kommentaarid sellistesse kõrgustesse, mille peale ma ei oskaks oma õudusunenäoski tulla. Olgu, kommenteerijate kaitseks pean ma ütlema, et ilmselt kõik kommenteerijad ei ole minu ja mu perega läbi blogi tuttavad ning tunnevad siis “siirast muret”. Mulle heideti siin ette “alandamist ja mõnitamist”. Ma ütlen ausalt, et viimasel ajal tundub mulle, et inimesed on nii tundlikud, et näiteks kui öelda inimesele, kes vingub, et on paks, et oled jah juurde võtnud, võib mürki võtta, et järgmisel hetkel nutab see inimene kusagil, sest teda mõnitati. Need kaks väljendit on devalveerunud.

Küll aga hirmutas mind kommenteerijate hulgas arvamus, et isa, kes oma lapsega koos tahab olla ja võib-olla hoolibki lapsest rohkem kui naisest, haigeks inimeseks tembeldatakse. Ma ei osanud aimata, et näiteks lausest, et “mees hoiab unise lapse üleval, et temaga koos magama minna” loetakse välja, et mees on pedofiil või kasutab last kilbina. Ma ei tulnud selle peale, et selgitada taustainfot, et vanasti pani Marek Ida magama kella kaheksa paiku, kuid kuna tal on pikad tööpäevad, siis ta jäi ka ise kell kaheksa väsimusest lapse kõrvale magama; ta ei tahtnud nii vara magama jääda. Miks ta last üksinda või minuga magama ei saada? Vot siin tuleb välja kanaisadus. Esimesel juhul kardab kanaisa, et laps kardab üksi magada, sest laps on seda varem öelnud ja teisel juhul oleme me mõlemad süüdi, et harjutasime Ida issiga magama minema. Eks ka sellel on omad põhjused. Kui me Norra kolisime, olid Ida ja Marek pool aastat lahus, pole ime, et nad peale seda tahtsid koos olla. Mingil hetkel oleksime me pidanud kanaisandusele piiri tõmbama, kuid kas laiskusest või teadmatusest või mugavusest lasime me olukorral üle pea kasvada. Ühetpidi nii lihtne, kuid teistpidi nii keeruline olukord. Ei midagi haiglast.

Minu üllatuseks kirjutasid mulle mitmed teisedki kanaisad. Ja kanaemad. Tunnistasid, et ka neil on selline “probleem”. Põhjuseid kananduseks oli erinevaid. Ma ei hakka neid siin üles loetlema, kuid mul natuke hea meel neid lugeda. Oli ka kanaisasid, kes solvusid, sest nad tundsid end kirjutatus ära ning neid pahandas, et üks naine ja ema nende armastust oma lapse vastu naeruvääristab. Jällegi ei arvanud ma, et kedagi naeruvääristasin, kuid mulle tundub,  et kanaisandus mingi piirini on täiesti okei, kuid mingil hetkel läheb lihtsalt minu jaoks see liiale. Ma arvan, et nii kanaisandus-kui emandus teeb lapsele karuteene. M.O.T.T.

Eile rääkisime me sõpradega samal teemal, et mis siis on hullem, kas kanaisandus või rongaisandus? Ja mida ühiskond üldse normiks ning normaalsemaks peab? Mu sõbrad olid eile käinud kontserdil, mis oli mõeldud peredele ja esineja oli tänanud kõiki, kes olid võtnud vaevaks pühapäeva hommikul kell kümme kontserdile tulla, eriti isasid. See viimane märkus tekitas meis hämmingut. Kas see on hämmingut tekitav kui perekontserdil on kohal ka isad? Kas ikka eeldatakse, et isad on pühapäeva hommikul pohmakaga voodis pikali ning lastega väljas käimine on vaid emade “töö”? Iga kell valiksin ma (kasvõi üle piiri läinud) kanaisa kui isa, kes pohmakat põdedes või vastumeelselt pühapäeva hommikul oma perega kontserdile läheb.

Ühesõnaga. Mis ma tahan öelda? Mu blogi on pool-avameelne päevik, ma olen otsustanud lugejatega jagada ka argipäevade teatud pahupooli, ma olen endale teadvustanud, milliseid kommentaare ja reaktsioone üks või teine postitus kaasa tuua võib, kuid ma tahaksin ka lugejatele, kes ei ole püsilugejad ja satuvad siia “klikipostituste” peale ühe või kaks korda, ärge nähke igas kapis tonti. Kui teil on “siiras mure”, siis tutvuge meiega läbi blogi, küsige, kirjutage, aga ärge lahmige niisama. Kui teie soov on muidugi lihtsalt midagi välja plärtsatada, võib olla ka solvata, siis see on muidugi teine asi. Peegel on mul ka kodus olemas, ma tean, milline mina sealt mulle vastu vaatab. Ka see soovitus peeglisse vaadata, on vanaks läinud:)

Lõpetuseks üks armas pildipostitus isade-tütarde suhtest: http://www.upworthy.com/dad-and-daughter-relationships-as-explained-by-10-paintings

Advertisements

6 thoughts on “Kanaisa – superisa, pehmo, haige inimene või normaalsus?

  1. Minu isa oli kanaisa. Ma küll ei olnud tema kaisulaps, aga see variant jäi ära tõenäoliselt ainult ühel kummalisel põhjusel, mis ei sõltunud minu isast ja mis kõvasti häiris ka minu ema. Nimelt olevat ma kohe peale sündi ilmutanud äärmiselt suurt vastumeelsust üldse kellegi kaisus või vastus magamisele. Mõne suure erandiga on see lähedusvajaduse puudumine saatnud mind läbi terve mu elu.
    Aga muus osas olin täielikult oma issi tütar ja ta hoidis mind meeletult. Teeb seda tegelikult siiani, ma ei mäleta ühtegi hetke, mil see suur isaarmastus oleks katkenud või murdunud.
    See oli ja on suur õnn, seda ma ütlen. Mu isa on mu tugi- ja ilmasammas, rahusadam, parim õpetaja pea igal sammul. Isa suure algustähega, ma ei tea tal olevat ühtegi viga. Kui üldse, siis vast see, et ema jäi minu kõrval unarusse. Praegu, täiskasvanud naisena, saan ma sellest aru. Sina tunned seda juba praegu. Kas see kunagi muutub – ei julge mina sulle ennustada, minu isa puhul ei muutunud. Meie kodus oli alati kaks vastasleeri. Ema leer ja isa leer. Ema polnud oma leeris üksi, aga see oli nõrgem. Minu ja isa omavaheline klapp muutis mu ema vahel üsna kibestunuks, aga siis ma ei mõistnud seda. Arusaamine tuli hiljem – siis kui sündis mu enese tütar. Tütar, kes minu ja mehe muidu nii harmoonilise läbisaamine pooleks lõhestas, ilma et tal oleks selles süüd olnud. Sellega lõhestas, et valis poole, valis oma inimese ja hoidis tema külje alla, nägemata ühtegi viga oma tugisambas. Tütre puhul olin selleks mina. Minu õnn, aga mehe kaotus ja ma nägin, kuidas see talle haiget tegi. Loomulikult olnuks parim toimida harmoonilise kolmeliikmelise perena, aga see lihtsalt ei läinud nii. Ikka tuli ette vastasseise, ka pisikestes olmeasjades, kus ühel pool oli üks ja teisel pool kaks. Selles peres oli Kana täiesti olemas ja see olin mina. Kanaema. Olin oma tütrele see, kelleks mulle oli mu isa. Ühtlasi hakkasin paremini mõistma oma ema, sain aru, et ka tema oli pidevalt sunnitult mängust väljas,nii nagu minu pere mees, mu lapse isa. Sinna ei saa vist midagi parata, kui osade pereliikmete ühtsus on üle võlli suur, paratamatult sõidad teistest sajaga üle, küll teadmatult. Mina oma emale hakkasin seda ülesõitmist heastama 15 aastat tagasi ja nii polegi meil enam mingeid leere, samas ei muuda see minu heastamine vähimatki isa ja ema omavahelistes suhetes. Nende klaasvaas püsib küll püsti, püsib surmani, aga mõrad on näha.
    Minu tütrel ei ole võimalustki midagi parandada, talle jäid killud ainult.
    Loomulikult ei ole lapsed süüdi vanemate suutmatuses olukordi normaalselt lahendada. Seda perekonnavaasi lõhuvad kõik natuke, eriti juhul kui peres on keegi Kana. Aga kui nüüd enda pihta valusalt aus olla, siis just Kana on see, kes haamri tuppa toob ja lohakile jätab. Ja vahel katseks ka pihku haarab.

    Hullem lugu on sellega, et osad Kanad ei kahetse. Mina ei suutnud läbi rapsata ühtegi niiti, mis minu südamest tütreni ulatusid. Neid oli/on nii palju, et mõne oleks võinud ju tema isa külge sõlmida. Teadsin seda, aga ei suutnud. Pigem siis kaksasin neid, mis minust meheni läksid. Neid suutsin. Ükshaaval, peotäishaaval, kuniks mees ise viimased ropsuga läbi lõikas. See polnud minust õige, tunnistan. Aga ma pole kordagi kahetsenud.
    Ma ei oska sulle nõu anda, kuigi tahaks. Ei tea ju kui Kana on su mees või kui tugevpaindlik oled sina. Tulevik näitab.

    Liked by 2 people

  2. Tõesti, Auka, aitäh hea kommenteeri eest! See paneb järele mõtlema, kuidas oma peres seda õiget tasakaalu hoida.

    Like

  3. Minu tùtrel on armastav ja hooliv isa, minu ja ka lapse arvates. Isa, kes tõesti tegutseb oma lapse huvides, mitte ei lähe lihtsalt kergema vastupanu teed ( Sinu teemas kommid ja magamaminek). Vabanda, aga selline mulje mulle jäi.
    Laps tegeleb hobiga, kus vanematel suhteliselt suur koormus. Mees aitab last ja trennikaaslasi rõõmuga. Kui hea sõbranna tahaks külla tulla, aga vanematel pole võimalik transportida -pole probleemi, toimetame lapse kohale. Ja nii edasi. Tuhandeid selliseid igapäevaseid näiteid oleks tuua.
    No ja siis meie, mehe ja naise suhe. Kõlab ehk kiitlemisena, aga lapse ees ta mitte kunagi ei kritiseeri minu otsuseid. Never. Sellistest asjadest, kus yhel yks, teisel teine arvamus, me räägime vaid omavahel (mingi suurem asi otsustada, mitte pisiasjad).

    Like

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s