Antlantise ots

Lugesin, et ööklubi “Atlantis” paneb oma uksed kinni ja endise tartlasena tuli mul nostalgia peale. Mingil eluperioodil on “Atlantis” vist igale tartlasele teiseks koduks olnud, vähemalt tagasi vaadates tundub küll nii, sest ega seltskond seal väga ei vahetunud, kogu aeg olid samad näod. Välja arvatud septembris, kui värsked rebased õppelaenu sirgu tulid tõmbama. Siis oli klubis ka tundmatuid nägusid näha.

Keskkooli lõpuklassis oli “Atlantis” üks meie armastamatuid peokohti ning ka ülikooli esimestel kursustel. Oli vist isegi nii, et neljapäeviti olid tudengipeod XS-is, reedel mindi “Atlantisesse” ja kui ikka veel küllalt ei saanud tuli ka laupäeval sinna tagasi ronida. Hiljem tuli pildile ka “Club Tallinn”.

Õudsed ajad. Kõige pealt joodi end kusagil pinnakal tujusse, isegi klubi taga sai veel sõbranna isalt näpatud koduveini sisse kaanitud, siis “Atlantise” ette trügima (maja ei olnud kummist, popimatel pidudel võis ukse taha jääda) ja näpud püsti klubisse.

Kui kaubandusse ilmusid blinkivate tekstidega teksad ja t-särgid, muutus “Atlantise” official dresscode´iks  “kogemata” selga sätitud riided. Nii et märgid näha oleks. Noh, et pluus jäi “kogemata” märgi koha pealt ülesse, püksirihm oli “kogemata” pandud pükstele märgi tagant ja nii edasi. Ma ei ole ise patust prii. Mul olid Versace ja Iceberg teksad, mida “kogemata” näidata. Siis olid sellised teksad kõige popim klubiriietus, aga see oli juba 2000-aastatel.

Esimene kord kui ma (16-aastasena) klubisse läksin, oli ilmselt kaugelt näha, et see oli mu esimene kord. Oli Scooteri kontsert. Kõik olid riietatud neooni ja võimalikult paljastavatesse kostüümidesse. Mul oli ka nabapluus või mingi karvane valge nabakampsun, aga sealses kontekstis nägin ma välja nagu nunn. Teksad jalas, platvormkingad,  meiki ma siis ei kasutanud ja for crying out loud, mul olid breketid. Ma arvan, et ma olin midagi nohikupoolset. Kui ma tagasi mõtlen, siis ma ei teagi, mis põhjusel ma tookord sinna klubisse ühe nö paha poisiga, kes kõiki noid neoontüdrukuid tundis, läksin. Ta ise kutsus. Ma vist oli nats armunud ka, tema ilmselt ka ükskõikne polnud, aga see kõik oli selline lapsik salajane värk, mida vähemalt mina mingi aeg oma tuttavate eest varjasin. Enivei.  “Atlantis” oli ikka äge. Koolis sai teiste ees eputatud, kuidas ma klubis käima hakkasin ja kõrvale vingerdatud küsimusest, et kellega. Ma ei saa pead anda, kuid kui ma praegu mõtlen, siis mu meelest oli ta ise ka alaealine ja pool klubi külalistest samuti. Sürreaalne värk.

Teine kord, mis mulle ühe kummalise pigem praegu juba piinliku korrana meelde tuleb, oli palju aastaid hiljem. Ülikooli ajal. Mu õde käis tennisetrennis ja tal oli ääretult kena treener. Kui ma õde trenni viisin, sai tollega ikka flirditud, aga häbelik eestlane ju rääkima ja tutvuma ei hakka. Või nii ma arvasin. Tegelik põhjus selgus ühel “Atlantise” peol kui ma tolle treeneriga kokku sattusin. Kirsised koduveinid olid rinna rasvaseks teinud ja nii hakkasime me rääkima. Ta oli mind pidanud mu õe (küll nooreks ja kenaks, aga ikkagi ) emaks. Nojah. Pidu läks pikale, afterparty´ks kutsusin ma tolle poisi endale külla ja…hommikul püüdsin ma külla tulnud pisikesele õele leida loogilist selgitust, miks ta treener minu pool on.  Litsakas lugu ja ega vist liiga paljud inimesed seda ei teagi,  aga nüüd sai see viga ka parandatud ja vähemalt paarituhandele võõrale inimesele sellest räägitud.

Kolmas ja viimane kord, mida meenutada,  külastasin ma “Atlantist” töökaaslastega neli aastat tagasi. Me olime Tartus konverentsil ja nagu ikka tavaks mindi õhtul õue. Muuhulgas otsustasime me ka “Atlantisesse” minna, sest ega alternatiive väga ei olnud ja “Maasikas” on mu arvates alati üks kõige kohutavam koht olnud, kuhu ma vist olengi vaid kaks-kolm korda oma elu jooksul sattunud. Jah, see oli (on?) veel hullem koht kui “Atlantis”.  Kui me “Atlantisesse” sisse astusime, vaadati meid nagu fossiile. Me olimegi fossiilid. Me olime kõik 30+, teiste külaliste keskmine ei saanud olla rohkem kui 19. Official dresscode oli ka aastatega muutunud. Pooltel naistest olid jalas valged kõrge kontsaga saapad, lühikesed seelikud ja valged nabapluusid. See oli aastal 2013. Kõlab nagu 1998 eksju?  Noh, “Atlantises” oligi aeg seisma jäänud. Fossiilid pidasid vastu 45 minutit.

“Atlantises” on pulli saanud, üldse ei eita. Naljakaid ja kummalisi ja veidraid lugusid on rääkida. Üks päev Tartus olles mõtlesin ma just, et huvitav, kas “Atlantis” ikka veel tegutseb. Tundus lihtsalt kuidagi nii ajast ja arust. Ma ei teagi, miks. Võib-olla on üldse sellised vanakooli-ööklubid oma aja ära elanud? Uued kohad ja põnevamad peod on mu meelest asemele tulnud. Ei?

15 thoughts on “Antlantise ots

  1. Tundub jah et järjest kaovad või asenduvad uutega. Ise olen paar korda ka Atis käinud, aga Vabank on seniste kogemuste põhjal olnud minu meelest palju parem koht. Maasikal on nii halb kuulsus et sinna pole jalga tõstnudki ja poleks kahju kui see oma tegevuse lõpetaks. 😀

  2. ojaaa mul oli ka et mida asja ei panda ju kinni :O Tartus jah viimastel aastatel ööklubid kaovad ära, kuna noored ei käi enam klubides. club Tallinna maja ka lammutati maha. ja nüüd siis plaanivad selle atlantise ala pargi korda teha vms. ja see maja pole ka kindel et alles jääb.
    Tartu klubidest rääkides siis mul veel paljud kohad külastamatta 😀 pole ma Illusoonis käinud ei Maasikas ega ka Vabak clubis

  3. Kas mitte pole lihtsalt tegu hooaja viimase peoga? Atlantise FB lehel oli reklaamgi ju “Hooaja viimane pidu”!

  4. Ma Maasikas olen vist paar korda käinud. See ju “keskealiste” klubi, kuigi tookord ma olin nõks alla 30. Esimesel korral oli üli imelik, aga teine kord pidutsesin pea sulgemiseni. Viimane kordki meelitasid sõbrannad sinna minema, a mul polnud vastavat tuju. Eks peatse 35sena tuleb ikka üle vaadata :D, vbl näen jälle vanu peikasid seal.

  5. Mina olin täitsa üllatunud, et Atlantis kinni pannakse, arvasin ikka, et seal käib inimesi. Kui ma 2009. aastal Tartusse kolisin, siis keegi seletas, et CT on “maakatele”, Atlantis venelaste peopaik (pidevalt oli mingi kaklus seal) ja Maasikas elukogemuste arhiiv. Seega põhikoht oli Illusion. Pattayast ei tea ma midagi. Atlantises sai paar korda käidud küll, mu arust seal alati põrand kleepus kuidagi eriti kohutavalt, rohkem kui teistes klubides. Ühel peol nägin, kuidas üks purupurjus tüüp kakerdas vetsust saali poole, tee peal oksendas nii möödaminnes seina täis ja siis suundus leti juurde uusi jooke ostma. Minul isiklikult kunagi ei näkanud seal 😀 Jäin praegu mõtlema, et kas Att ei saanud mitte mingi parima peokoha tiitlit just eelmine aasta vms…

    • CT oma algusaastatel oli ikka hullult popp ja pigem just nö maakad sinna minna ei tahtnud tol ajal. Drum’n’bass üritused olid hullupőöra popid. Ja eriti popp oli CTd Pärnus külastada, sest suveks kolis see klubi Pärnusse.
      Hiljem ma enam ei tea ja nüüd alles eelmise kommenteerija käest sain teada, et mahagi lammutatud.
      Pattayas joudsin ühe korra käia, sama tuupi nagu “Maasikas”. Aga jaa, “illusioon” jõudis ka ikka SEE klubi olla, kus popp tartlane käis. Oli toesti uus ja hoopis teistsugune, võrreldes vanade kohtadega.

  6. Ma olen kunagise tartlasena Atlanti vaid kaks korda sattunud, põhilised peokohad olid hoopis EPA ja TÜ klubid ning mingid kahtlased baarid. Oeh, nostalgia tõesti tuleb peale: Haddaway, martini rosso ja miniseelikud 😊!
    Mis see CT on?

  7. Viimased aastad on Tartus hoopis uued kohad tekkinud kus inimesed käivad – Gen klubi, Aparaaditehase kohtade üritused, Arhiiv, Sisevete Saatkond… Sellised kohad nagu Atlantis, Club Tallinn, Maasikas jne on oma aja ikka täiesti ära elanud ja on ammu jäänud kas vanema generatsiooni või täielike osside pärusmaaks. Olen ise ka üle 30 muuseas.

    • Mis uued, genklubi ju iidvana koht, alguses asus lihtsalt teises kohas 😀 Aga mina nn põlise tartlasene ei astunud kordagi üle atlantise lävepaku 😀 Sai ikka pigem genklubis, rokiklubis jne tantsimas käidud, päris ammu veel kruusaaugus ja tsikliklubis ka 😀

Leave a Reply