Kuidas teha nii, et laps ei ärkaks kui kuremari maha kukub?

Mul on kaks muret. Või pigem küsimust.

Ühtepidi mulle õudselt meeldib, et ma olen sunnitud hommikuti ärkama kell kuus, sest kella üheksaks on mul juba nii palju tööd tehtud, et saan vabalt paar tundi niisama lulli lüüa, aga teisalt…no tegelikult ikka tahaks seitsme-kaheksani magada küll. Ida kolis kenasti meie voodist välja ja mina kolisin meie magamistuppa tagasi (välja arvata need ööd kui Marek norskab), kuid Ida magab ikka meie toas. Ei taha oma toas magada. Ma ei ole suutnud ka seisukohta võtta, kas peaks teda oma tuppa hakkama magama “sundima” või mitte, sest tema meiega ühes toas magamine ei sega kedagi. Välja arvatud ehk Marekit, sest Ida nõuab öösiti, et “issi, otsi mu kaisukas üles” või “issi, pane tekk peale” või no mida iganes, aga see selleks. Probleem on selles, et TÄPSELT SEL HETKEL kui Marek meie voodist üles tõuseb, ärkab automaatselt ka Ida. Keeldub ülemisele korrusele jäämast või minu kaissu tulemast ning marsib issiga alla. Igal hommikul punkt kell kuus. Nädalavahetuseti kui Marek 7-8ni magab, magab ilma probleemideta ka Ida. Minuga magab ta teinekord laevas nt isegi poole üheksani. Ükskord pidime me lausa jooksujalu hommikuputru sööma, sest laev oli tegelikult juba sadamas kui me ärgatud saime.

Mu vanatädi rääkis mu kohta alati, et ma olin lapsena nii kehva unega, et ärkasin üles kui kuremari teises toas maha kukkus. Nüüd on meil Ida, kes ärkab automaatselt kui isa toast lahkub. Miks? Kuidas ta uuesti magama saada? Või kasvõi omaette oma toas mängima õpetada. Mõni hommik (nagu täna) kolisid nad kell kuus alla ja mina jäin veel pikutama, poole seitsme ajal tuli Ida mind üles ajama ja kui ma SEKUNDI PEALT üles ei ärganud, läks ta alla ja hakkas nutma.  Nii on iga kord. Kui Marek hakkab tööle minema ja mina ei ole veel üles ärganud kuulen ma alt, kuidas Ida nutma hakkab ja Marek pahandab, et hakkab tööle hiljaks jääma. Aga Ida keeldub ülesse korrusele tagasi tulemast. Miks? Kas selles vanuses ei võiks lapsed juba natuke omaette ka mängida?  Miks mina pean alla ronima? Ja kuidas tal neid automaatsätteid kuidagi hilisema peale saaks seadistada?

Teine küsimus on – kuidas õpetada last magama minema? Ta läheb magama koos meiega. Mis kellaajaliselt on iseenesest okei, sest me lähme magama 21-22 vahel, aga teinekord tahaks, et Ida varem magama läheks. Kuidas õpetada talle, et nüüd me loeme muinasjuttu ja siis sina jääd siia tuppa ja jääd magama, emme/issi läheb veel alla korrusele ja sina enam voodist/toast välja ei tule? Ma näen teinekord, et ta on juba kell kaheksa väsinud, aga ta keeldub magama minemast. Ja on vaid väga harvad korrad kui ta ise diivanile ära kustub, et me saame ta pärast voodisse viia.  Kui meil juhtuvad külalised olema või me ise oleme külas, siis on magamaminek täiesti hullumaja. Kell võib olla 12, aga Ida püsib ikka üleval, näha on,et on väsinud ja tahaks magama, aga keeldub minemast/jäämast. Kui lähed temaga koos magamistuppa, et ta magama panna, siis aussõna tal on mingi seadeldis, mis ta ajab ülesse kohe nagu püüad toast ära hiilida. Üksi ta voodisse/tuppa ei jää.

Kuidas õpetada laps magama? Ja see siin ei ole kuidagi etteheide lapsele, vaid meile endile kui lapsevanematele, kes on nii palju asju valesti teinud ja nüüd oma rumaluse vilju sööma peavad, aga eeskätt just lapse huvides, palun õpetage kahte rumalat lapsevanemat.

6 Comments

  1. Äkki proovida teise tuppa magama viia, sellega purustaks selle nähtamatu nabanööri, millega Ida ja issi tunduvad seotud olema 🙂

    Like

  2. Selle nimi on harjumus. Te olete ise kujundanud lapsel sellise harjumuse kuna aktseptreerite tema käitumist ja ka talitate vastavalt sellele- ehk siis nii nagu tema tahab ehk siis tantsite tema pilli järele. Vastus teie probleemile peitub sinu enda sõnades: “poole seitsme ajal tuli Ida mind üles ajama ja kui ma SEKUNDI PEALT üles ei ärganud, läks ta alla ja hakkas nutma. Nii on iga kord. Kui Marek hakkab tööle minema ja mina ei ole veel üles ärganud kuulen ma alt, kuidas Ida nutma hakkab ja Marek pahandab, et hakkab tööle hiljaks jääma. ” Ehk siis: ta hakkab nutma, kui sa talle seltsiks ei lähe (ja siis sa ju kohe lähed!) ja lisaks saad veel Mareki käest ka pahandada (ja Ida teab seda kogemuse põhjal) ja siis ta jälle teab, et sa lähed (sest sa ju alati lähedki!). Te olete ise sellise käitumismustri loonud. Lahenduseks on ainult üks asi- sa ei lähe! Las nutab. Kannatad ära. Algul nutab pikemalt, siis vähem aega, kuni saab aru, et nutuga sind manipuleerida enam ei õnnestu ja ta lihtsalt lõpetab. Ta lihtsalt teadvustab endale, et emme tõuesb siis, kui emme tahab, mitte siis kui tema tahab. Ongi kõik. Ja mängib rahulikult niikaua kuni sa tõused..

    Like

  3. Meil käis ka üksi magama jäämine nii, et selgitasime, et peale unelaule/unejuttu jääd tuttu ja issi/emme läheb natukeseks teise tuppa ja tuleb varsti vaatama. Peale laulu lehvitasime, soovisime ilusat und ja läksime teise tuppa. Algul tuli ikka jorina peale kohale joosta ja selgitada, et on uneaeg aga süsteem läks toimima. Nüüd on pigem nii, et poiss ei jää hästi magama kui keegi samal ajal samas ruumis on.

    Like

  4. Aga nii lihtne see ju ongi, et ütled, et “Sina nüüd jää voodisse ja meie oleme teises toas?” 😀 Ma just hiljuti tegelesin sellega, sest mingi aeg läksin ma temaga koguaeg samal ajal magama ja siis oli okei, aga kui ma tahtsin õhtul veel omi toimetusi teha nii, et tema magab, siis oli häda, et üksi ei jää. Ütleme nii, et max kax õhtut olin kuri, et “PÜSI VOODIS!” ja konkreetselt karm, et ei tohi voodist välja tulla ja peab nii olema ja selgitasin, et kell on palju ja tal on uneaeg, aga mul on vaja veel tegutseda ja pärast seda kahte päeva nagu loksuski paika.
    Üks õhtu ma näiteks tahtsin koos temaga pikutada ja olin nõus ta kõrval seni lamama, kuni ta magama jääb, kui ta minu üllatuseks mulle mainis, et “Emme, mine sina nüüd teise tuppa ära.” 😀 Ei tea, kas kerge solvukas, et ma temaga enam koos magama ei jää ja muudkui teises toas asjatan või pigem üllas vastutulemine stiilis “ma saan hakkama, sa võid minna ja ei pea siin ootama.” 😀 Igatahes nüüd ta lausa ajab mind minema ja tahab pigem üksi magama jääda, kui et ema kätt hoiaks. :’D

    Like

  5. Jap, nii ongi, et litsalt ütled, et nüüd on uneaeg, pead voodis püsima, emmel-issil on vaja veel toimetada. Ja nii õhtust õhtusse järjekindlalt. Kuigi mul kolis laps oma tuppa 10-kuuselt, tuli umbes 2-aastaselt protestiaeg, et ei viitsi magama jääda jne. Aga lihtsalt astusin tuppa, panin teki peale, silmsidet ei olnud, ei rääkinud, ei riielnud jne (mõnel õhtul lausa 10-15 korda), kuni ta aru sai, et keegi teda ikka voodist välja ei luba ja manipulatsiooniga ka kaasa ei lähe. Nüüd (ta on 3,1 praegu) ongi nii, et 20-st voodisse (praegu suvisel ja lasteaiavabal perioodil kl 21-st) voodisse ja enam välja ei tule, võib kõike teha: laulda, tekiga mängida, kas või pea peal seista, aga välja tulla ei tohi…. ja nii ta seal umbes poole tunniga lauldes kustubki 🙂

    Liked by 1 person

  6. Pole oma isiklikku last aga olen hoidnud mitmeid. Kogemus nt 2a lapsega kus samamoodi lihtsalt panin lapse mitu korda tagasi voodisse, öeldes et on aeg magada. Ühesõnaga pikka juttu talle ei rääkinud, olin pigem range ja napisõnaline. Aitas küll. Ma arvan et kõigepealt pead Sa Marekiga kokku leppima kuidas te teete, mitte et üks ütleb üht ja teine teist. Tiimitöö peab olema 😀

    Like

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s