Mõnikord, näiteks eile kui ma hilisõhtul rongiga Keilasse tulin ja taksot ei saanud ning mõtlesin, et pean jala hakkama kodu poole vantsima, mõtlen ma, et kuramus, kes see käskis meil siia karup….e kolida. Sven Mikser see ei olnud. Ise vabatahtlikult tulime. Linnas oleks ikka tunduvalt lihtsam. Eksju.
Teinekord aga, nagu täna kui me enne vihma Idaga lilli ja maasikaid käisime korjamas, mõtlen ma, et paremat kohta elamiseks oleks raske tahta. Ussipesa on meie nägu ja meie Ussipesa nägu. Muidugi on see selline neverending projekt, mis aegajalt hulluks ajab, kuid samas jälle kui kõik ühe korraga valmis oleks, mille kallal ma siis viriseks, mille kallal Marek nokitseks?
Sometimes I do not understand why we decided to move here to the countryside. Everything would be much more conveniant in the city. Especially when my car breaks down (and it does happen quite often).
But then I look around and find it the best possible place on Earth for living. For home. Yes, there is so much to do (and I have no idea) when we finally will get all my dreams and wishes and Marek´s wishes and dreams as well done, but in the other hand… If everything would be perfect and finished, what would I complain about? What would Marek work on?
So everything is just like it is supposed to. I guess.
