Kuidas kuningas kuu peale kippus

Ma värvisin nädalavahetusel maja. Mitte kuigi kõrgelt, sest ma lihtsalt ei julgenud redeli peale minna. Ma kardan nimelt kõrgust. See aga läks mul meelest kui sain kutse „Dinner in the sky“ taevasööki nautima minna. Meelde tuli alles siis kui ma 45m kõrgusel taevas „kõlkusin“.  „Hea, et vähemalt tuult ei ole,“ lohutasin ma ennast restorani juurde jalutades. Selleks ajaks kui ma kohale jõudsin, oli olemas nii tuul kui paduvihm. Korraks hingasin ma kergendatult ja mõtlesin, et ilmselt jääb tõste ära, samas oli nagu kahju ka, sest kuidas ma siis ennast ja oma hirme ületan.

Mõtlesin veel, et näed, kuningas kippus ka kuu peale, aga ei saanud. No ju siis ei pea Eveliis kraanaga restorani ka saama.

Tõste ei jäänud ära. Meile anti selga soojendusega joped, mida me esimese hooga ei tahtnud selgagi panna, sest ilm on ju siiski soe. Hea, et ümber mõtlesime. Üleval oli korralikult jahe. Aga see oli mu kõige väiksem mure.  Mida kõrgemale me jõudsime, seda ilusamaks läks vaade. Aga aina hirmsamaks läks ka.

Üks pool lauda laulis „olen nagu sangar seiklusfilmis, ohu ees ei sule iial silmi…“ Väga sobilik laul. Mina end sangarina ei tundnud. Argpüksina hoopis. Alla ei julgenud ma vaadata enne kui me uuesti kindlal maapinnal olime. Ma ei plaksutanud. Mitte mühaklusest või seepärast, et mulle poleks meeldinud. Ma lihtsalt ei saanud oma küüsi lauaplaadi küljest lahti. „Teeme koos selfie ka!“ hüüdis Kairi mulle. Hull. Selleks oleks ma end pidanud liigutama. Oli korralik eneseületus, et ma söömiseks käed laua küljest lahti lasin.

Siis läks tuul kõvemaks…

Oma kogemuse panen ma täies pikkuses  Delfi Naistekasse üles. Fotod: Aurelia Minev

_MG_5194_MG_5270_MG_5275_MG_5278_MG_5310_MG_5327_MG_5392_MG_5403_MG_5414

6 Comments

  1. mul oli homseks töökaaslastega minek planeeritud aga tuleb välja, et “õnneks” tulid teised asjaolud vahele.. nüüd vaatan pilte ja kõhedaks võtab, kardan veidi kõrgust ka
    kuidas toit maitses?

    Like

  2. Eveliis, Sa ei karda tegelikult kõrgust. Päris kõrgusekartja ei suuda sellisesse kohta minna, ausalt. Päris kõrgusekartja ei suuda ennast sellisesse olukorda isegi kujutleda … ja näeb täna öösel temaatilist õudusunenägu.
    Mina olen päriselt akrofoobik, ma väldin isegi keset tuba madala tabureti peal seismist, lapsena kriiskasin nagu pöörane, kui mõni onu mind naljategemise mõttes sülle tõstis, ja õige mitut tüüpi treppidest üles ei lähe.
    Sina oled väga tubli, et oma hirmust üle said ja ära käisid! Arvatavasti julged järgmisel värvimiskorral natuke redeli peale ka minna. 🙂

    Like

    1. Jah, no sellist paanilist kõrguse kartust mul tõesti pole, aga ütleme siis nii, et ma väga ei naudi kõrgusi. Selline dinner in the sky oli mu jaoks korralik väljakutse ning olen enda üle täitsa uhke, et käidud sai. Praegu mõtlen, et päikeseloojanguga võib see oivaline kogemus olla. Peaks minema 😂😂😂

      Like

      1. No see, et inimene teisiti kõrgust kardab kui sina, ei tähenda ju veel seda, et ta tegelikult ei karda kõrgust. Hirmul on erinevad tasemed. Mina kardan ka kõrgust ja sellele nn õhtusöögile taevas ma ei läheks, sest mõte sellest, et mul jalgade all mitte mingit kindlust ei ole ja mind hoiab üleval vaid mingi kraananikats, paneb mul seest keerama. Aga kui ma ei oleks nõus kodus taburetile ronima, siis ma elada ei saaks, sest ma ei ulataks isegi panni kapi otsast võtma ja ruumipuudusel on pann just nimelt kapiotsas. 😀 Samas ma armastan ilusaid vaateid ja jalgade värinal ma ikkagi ronin kõrgele, kui koht kust ronida vähegi kindla mulje jätab. Redeli peal ei roni. 😀

        Liked by 2 people

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s