Päevad ei ole vennad

“Kas nüüd tuleb issi?” küsis Ida kui kell kaheksa silmad lahti tegi. “Ei, veel ei tule,” vastasin mina ja püüdsin talle selgitada, et peame kella kaheni ootama.  “Kas nüüd juba võime riidesse panna ja minna,” küsis ta poole tunni pärast uuesti. Ilmselgelt ei oska ta veel kellast ja ajast aru saada.

Siis selgus, et issi ei tulegi kell kaks, sest paadil pole kohti. Vaid hoopis hilisõhtul. Ma muutusin esimese hooga kurjaks ja vihastasin, siis aga hoopis kurvaks. Marekil ei ole suvel puhkust ja siis kui tal ongi ja meie oleme ka kodus ning ootame, valib ta mitteplaneerida oma tagasitulekut saarelt. Saarele mineku paneb ta alati 110% täpsusega paika, aga mitte tulekut. Kui ma veel üleeile mõtlesin, et võiks ju ka proovida sinna Pranglisse kolida (nad otsivad püsielanikke ja ootavad CVsid), siis nüüd tekib mul aina enam Prangli vastu vimm. See on nagu mingi armuke, kes Marekit meist eemale tirib.

Paha tuju elan ma loomulikult Ida peale välja. “Lähme metsa, seal on pidu!” ütles ta mulle ja me läksime, aga mina olin kurb ja pahane ning kergesti ärrituv. “Emme, sa ei tohi minu peale karjuda!” ütles ta. Mul tekkisid süümepiinad. “Näe, võta, siin on sulle üks komm, see ajab nutu ära,” lohutas TEMA mind järgmisel hetkel. Kes meist täiskasvanu on?

Lisaks kirjutas mulle mu Norra sõbranna. Hästi oluline ja lähedane inimene mulle. Ma olen ta kuidagi välja vihastanud, aga ma ei saa aru, kuidas. Ta ei vasta. Süüdistab mind asjades, mida ma ei ole teinud. Ma ei oska reageerida. Ma olen haavunud. Sest alles me planeerisime koos puhkust augusti lõpus. Nüüd aga ei ole ma enam oodatud. Nii kurb hakkas. Mind teeb kurvaks, sest ma ei tea, mida ma olen valesti teinud.

Ja mind teeb kurvaks, et suvi läheb mööda nii, et perena ei ole me midagi koos teinud. Ja mind teeb kurvaks, et kui ma seda ütlen, saan ma vastuseks “kas ma pean siis töölt ära tulema, et sa rahul oleks.” Ma ei ole seda kunagi öelnud.

Ühesõnaga päevad ei ole vennad. Aur tuli välja lasta. Nüüd lähme Ida ja vanaemaga sünnipäevale.

4 thoughts on “Päevad ei ole vennad

  1. Päevad pole tõesti vennad.Vahest juhtuvad tujurikkujatest asjad,mis ei sõltu meist;vahest on endal lihtsalt madalseis ja asjad,mis tavaolukorras ehk nii palju ei ärritagi,muutuvad kuidagi iseenesest ülepaisutatult teravateks ja ebameeldivateks.See sõbranna teema aga – kindlasti pole asju,mida ei saa selgeks rääkida.Kui on kallis inimene,tasub ikka ja alati suhtluses poolele teele vastu minna,isegi,kui endal süüd ei tunne.Ikka tuleb ette möödarääkimisi,valesti mõistmisi,teise poole muid muresid,mis teda mõjutavad hetkel nii käituma ja millest meil aimu pole…Ma vist ei jätaks ennem rahule,kui asi selge.Mis aga seda puhkuse ja perega koos millegi ettevõtmise asja puudutab – see on minu jaoks ka valus teema.Kui lapsi veel ei olnud,käisime pool Euroopat läbi ( elasime ju aastaid erinevates riikides, aga see oli rohkem elukorralduse,mitte puhkusega seotud) ja oleme käinud/näinud. 7 aastat tagasi peale esiklapse sündi pole me aga absoluutselt kuhugi saanud.Osalt on siin nö. süüdi ka kurvad sündmused,mis peres on juhtunud ja mis meie igapäevaelu nii tugevalt mõjutavad…AGA SEE POLE VABANDUS!!! Tegelikult PEAB oma kallitega koos vahvaid asju ette võtma,sest elu pole ainult tuim rühmamine ning orjamine.See aeg lihtsalt tuleb võtta.Kellega siis veel,kui mitte oma perega!

    Like

  2. see “kas ma pean siis töölt ära tulema vä” on vist veits mingi meeste värk, kellel ainult äärmused on – kas ainult tööl või peab töölt ära tulema, sellist varianti, et vahepeal… veits… midagi muud teeks… ah?:P

    Like

    1. Ma ei ole jah kuulnud veel, et mõni naine samamoodi reageeriks, aga see eest tean ma mitmeid mehi, kes täpselt niimoodi ärrituvad kui neile öelda, et elu ei ole vaid töö. Vastus on of koors “kas ma pean siis töölt ära tulema vä”

      Like

  3. Mina kusjuures olen see naine, kes kähvab, et “kas ma pean töölt ära tulema vää??” kui sugulased teevad etteheiteid, et miks me tööpäeva õhtuti mööda maakonda kõiki külastades ringi ei sõida vaid need paar tundi hoopis perega koos veedame.
    Aga üldiselt olen ma seda meet, et aega tuleb lihtsalt võtta. Kasvõi tunnike jalutuskäiku metsarajal on ju tegelikult kvaliteetaeg koos lähedastega. Ja isegi lapsega koos multikate vaatamine ja nähtu teemal arutlemine on oluline. Puhkus ei pea ju olema pikem sõit teise maakonda, linna või riiki. Piisab ka käigust kodulinna kohvikusse, lihtsalt hetkeks teise keskkonda minekust.

    Like

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s