Ma pean midagi üles tunnistama

Loen siin neid erinevaid krõpsu-draama postitusi (ausalt ei viitsi linke minna otsima, aga ühesõnaga Marimell postitas pildi, kus ta laps sööb krõpse ja teine blogija tegi postituse, miks see vale on ja kolmas, nagu alati kraaksus kaasa, et krõpsud on ebatervislikud) ja mõtlen, et ma pean ka midagi üles tunnistama.

Kui ma ei oleks enam-vähem mõtlev täiskasvanud inimene, siis ma võiksin endale ajada suust sisse kilode kaupa rämpstoitu, sealhulgas eriti krõpse. Ma olen krõpsuhull. Ausalt, ma ei tee nalja, aga kui te panete mulle lauale krõpsud ja dipikastme, siis ma ei jäta enne kui need on söödud.  Kuna ma aga TEAN, et see ei ole kõige tervislikum ega ka kasulik minu niigi kohutavale kehakaalule/kujule, siis ma lihtsalt väldin krõpsude koju ostimist. Et ma ei peaks põrgupiinades vaevlema.

Mul on ka n+1 pilti, kus Ida sööb krõpse (muidugi ei leidnud ma ühtegi sellist hetkel kui vaja üles), aga ma leidsin üles vähemalt ühe, kus Ida joob LIMONAADI. Täiesti kõige ehtsamat LIMONAADI. SEDA SUHKRUGA. Meil on nimelt selline kokkulepe, et kui läheme reisile, siis võib laps juua limonaadi, süüa krõpse, komme…ühesõnaga kõike. Loomulikult mingil hetkel hakkas Ida seda ära kasutama ja mu meelest läks ta kommi ja limonaadi isu üle piiri, nii et hakkasime seda piirama, aga see on hoopis teine teema. Ida on arukas tüdruk, ta saab aru, kui talle rääkida, mida suhkur ja liigne sool ja rasv teeb (no võib olla tõesti ei saa ta detailselt ja täpselt aru, aga ta saab aru kui talle seletada, miks neid liiga palju ei tohi süüa).

IMG_9887.JPG

Ehk siis nagu te aru saate, siis minu meelest on see lastele üldse mitte kommide-krõpsude-limonaadi andmine nats ülepaisutatud. See kui ma postitan Instagrami pildi, kus lapsel on krõpsupakk käes, ei tähenda ju sugugi seda, et meie majas olekski ebatervislikud söömisharjumused. Ma lihtsalt ei pildista üles igat asja, mida me sööme. Ma olen väga teadlik toituja ja meie peres on näiteks (Mareki õuduseks) väga hinnas igasugu juurviljatoidud, Ida lemmiktoit oli pikka aega maapirni püreesupp. Ometi ei ole me teda SUNDINUD ühtegi asja sööma. Friikartuleid ostan ma talle ka. Pole kunagi keelanud. Läheme paari kuu jooksul korra Mac´i ja ma ostan talle lasteeine. Mida ta ei söö? Friikartuleid. Närib paar tükki ära ja jätan alles.  Minule samal ajal on friikartulid teine guilty pleasure, ma sööks neid, ERITI kui nad on megasoolased, terve suure tuutu täie.

Ma ei ole lapsekasvatuses kõige tugevam ega eeskujulikum, ma ei ole vist pea ühtegi asja teinud by the book või nii nagu oleks teiste silmis õige. Ma olen lähtunud oma arusaamadest ja mingitest üldteada tõdedest.  Mina kasvasin üles ajal kui šokolaadist oskasin ma vaid und näha ja krõpse polnud väljagi mõeldud, see aga ei tähenda, et ma ei söönud suhkrut ja soola. Minu lemmiktoit oli võisai ROHKE kaneeli ja suhkruga! Värskeid saiakesi ja plaadikooke kugistasin ma kahe suu poolega. Ometi ei saa minu kohta öelda, et ma oleks kunagi (va praegu, kus ma söön tervislikumalt kui kunagi varem) kaaluga maadelnud. See, et ma pool oma elu olen 56kg paksuks pidanud on jälle üks teine teema. Lapsena olin ma täiesti tavaline normaalne laps. Aktiivne laps, kes kõik rasvad ja suhkrud ilmselt puu otsas ja aial ronides ära põletas.

Kunagi keegi kirjutas mulle kommentaariks, et Ida on paksuke (no ütleme nii, et tegelikult kasutas ta üht teist koledat sõna), et kohe näha kui ebatervislikult selles peres süüakse. Ilmselt tegi ta oma järelduse meie söömisharjumuste kohta ka tänu mõnele pildile sotsiaalmeedias. Ma ei tea kui palju peab inimestele pealuu sisse taguma, et sotsiaalmeedia ei ole elu. Ei ole ka fassaad. See on osake elust.  Nii nagu ka rämpstoit on vaid üks killuke söögilauast.

PS: Miks on postituse päises pilt vetikakrõpsudest? Ma olen neist TÄIELIKUS sõltuvuses. Mul on hea meel, et ma olen oma krõpsusõltuvusele leidnud tervislikuma alternatiivi. Eile avastasin ma poest Wasabiga vetikakrõpsud. Püha püss, kui head! Aga vaid VÄGA terava armastaja maitsemeeltele.

8 thoughts on “Ma pean midagi üles tunnistama

  1. neid teisi postitusi lugenud ei ole, aga ma ise mõtlesin algset lugedes ka, et no milleks. ma arvan, et paljude reaktsiooni, sh mu enda oma põhjuseks oli see, et legendaarselt nõrga enesekontrolliga inimene ei üritagi oma last sellest säästa. põhimõtteliselt eriti jõhkralt öeldes – üks maovähendusopi patsient kasvatab järgmist. seda inimesed ei mõista ja see ajab neid veits tagajalgele. ma ise pooldan väga seda, et vahel harva võib igast asju teha, süüa, proovida jne, ja sellele ta ise ka apelleerib, aga… inimeste arusaam “vahel harvast” ja selle “vahel harva” tulemus on ikka väga erinev, ütleme nii. see on ka põhjus, miks sinu tsipsikirg (ja ausalt, ka minu oma) on teine asi.

    Liked by 1 person

    1. Jah, selles on sul ilmselt õigus, et minu tsipsikirg on nats teine asi. Ma kusjuuures jooks Cocat ka (see vist on mingi nõukaajal kasvanud lapse värk, et Coca ja Fanta olid pigem kättesaamatud), aga mu mõistus ei luba seda juua rohkem kui vahest harva. Ja minu vahest harva on 0,5l pudel mingi kolme-nelja-viie kuu jooksul😁

      Like

  2. mul ka seesama raske soolaste ja rasvaste asjade kirg, a koju ei osta ja kodus ei tee ealeski ja toidu pähe lastele neid ka ei serveeri. sp ka nendega kunagi mäkis pole käinud – tühja kõhuga ei kõlba rämpsu süüa (ise õpetasin, jõle tüütu oleks hakata oma sõnu sööma) ja täis kõhuga ju mäkki ei lähe 😀 a kohvikus magustoiduks friikaid vabaaaaaaalt! mu lastele ei tee üks-kaks maitsetugevdajat üks-kaks korda kuus päris kindlasti midagi, aga peres, kus igas söögis on maitseainesegud ja à la seenepastas seenemaitseline pakisupp, lähevad kogused lõpuks maru suureks…

    Like

  3. Ma arvan, et see Marimelli teema ja vahel lapsele junki andmineei ole päris sama. Marileen ju ise kirjutas postis, et sai ka lapsena kõike ka ei juhtunud midagi…. Aga juhtus ju, maovähendusopiga lõppes see juht. Rahvas läks pöördesse pigem seepärast, et toitumisharjumused kipume kodunt kaasa saama ning laste puhul saab neid mõjutada.
    Minu kohe neljane fännab ka friikartuleid, nii korra-kaks kuus saab ka. Aga tavapärasteks kodutoitudeks on meil siiski köögiviljad, liha, kartul… Kommi hakkas laps saama harva kui juba 2 täis oli. Ebatervisliku toidu ja lastega on ju see lihtne teema, et kui pole saanud siis ei tea tahta. Ja seega on mõistlik mitte pakkuda.

    Like

  4. Myyiu ütles välja minu mõtteid. “Legendaarselt nõrk enesekontroll” – enam tabavamalt ei saakski kirjutada.
    Lugesin minagi Marimelli juttu ja mõtlesin, et mina ei julgeks lapse puhul nii lõdvalt käituda, kui mul endal oleks toidusõltuvus. Nikotiinisõltuvus. Alkoholisõltuvus. Eriti mitte juhul, kui neist sõltuvustest üks kuni mitu on üle võlli kontrolli alt väljas. Võib ju karta küll, et tulevikus on keelatud vili magus, aga kas selle kartuse nimel tasub lapsele juba varakult kinnistada kahjulikke harjumisi, panna ta samasse nõiaringi tammuma, kust proua Marimell isegi pole seni suutnud välja ronida.
    Mina ka ei ole see, kes ütleks, et piir tuleb täielikult peale panna, aga mingi piir siiski olla võiks, juba lapse vanusest lähtuvalt. Tema laps on selgelt liiga väike veel.
    Marimelli teksti osad kommentaarid aga olid sulaselge jubedus. Mida need vanemad oma lastele andsidki? Kohvi, alkoholi…

    Like

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s