Lapsepõlve süütud muretud mängud

Vaatasin täna, kuidas Ida mööda põldu ringi kalpsas, siis järgmisel hetkel metsas põõsa all oma beebi arsti juurde viis, siis lennukit ehitas, siis kohvikut pidas, siis komme korjas põõsa otsast ja ma jäin mõtlema, et on alles fantaasia. Ei, ma ei arva, et Idal on piiritu fantaasia. Kõikidel lastel on piiritu fantaasia!

Näiteks ehitas Ida endale hoovi peale redelist lennuki. Muidugi eelistaksin mina, et ta mängiks toon-toonis mänguasjadega ja kõik oleks kogu aeg ilus ja korras, kuid kui mõelda tagasi oma lapsepõlve peale, siis kas mitte mu enda lemmikmängud ei olnud just samasugused. Ma mäletan, et mulle meeldis õudselt kodu mängida, ma reaalselt mäletan, et mul oli väga ilus nukukodu onu tuppa ehitatud. Erinevad tekid ja padjad ja linad ja linikud. Kunagi aastaid hiljem, kui ma olin juba täiskasvanu, ütles tädi, et küll sina, Liisu, alles jaksasid igasuguseid lappe ja kaltse üksteise kõrvale sättida. Ehk siis. Lapse silmade läbi ehitasin ma maailma kõige ilusamat nukukodu. Täiskasvanu standardite järgi seadsin ritta mõttetuid ja kokku sobimatuid riidelappe. Aga mind ei keelatud kunagi. Mina kipun Idat keelama, et mis sa ajad toa segamini ja kas sa normaalselt ei saa mängida.

Siis aga tuleb mulle meelde, et just need mängud, millest täiskasvanud aru ei kipu saama, ongi need kõige ägedamad ju. Las ta siis ehitab omale lennukit keset hoovi!

IMG_1379.JPG

Mulle meeldis lapsena mängida ka kohvikupidamist. Tundub, et ka selle pisiku olen ma Idale edasi andnud. Aga jällegi kipun ma pahandama kui ta lauale “õigeid” nõusid ei pane. Need täpilised ei sobi ju! See kastekann on must, sa teed laudlina mustaks! “ära” ja “ei” kipuvad mu lemmiksõnad olema. Ja jällegi pean ma tuletama meelde oma lapsepõlve. Kas mind keelati kui ma liivakooke valgel laudlinal serveerisin? Veest ja mullast kohvi keetsin ja seda samal laudlinal tassidesse valasin. Kui te arvate, et ma suutsin laudlina valgena hoida, siis te eksite kõvasti. Ma olin samasugune kobakäpp ja plähmerdis nagu Ida kõik lapsed.

IMG_1369IMG_1370IMG_1331.JPG

“Ära jookse paljajalu!”, “Pane kampsun selga!”, “Ära mine kivi otsa!”, “Seal võib olla puuke/mesilasi/metsloomi/müütlisi koletisi!” “Ära mine sinna!” Jumala eest, kui ma mõtlema hakkan, siis pooled mu vestlused Idaga on keelud. Ära. Ära. Ära. Issand kui tüütu see võib olla! Minul ei keelanud keegi muru peal joosta või kividel turnida, puu otsas kõlkuda ning pikas heinas peitust mängida. Ohud olid samasugused. Ja kui vaid vanemad teaksid, milliste “hullustega” me veel lapsena tegelesime. Tõstke käsi, kes ei ole katsetanud, kas elektrikarjusest ikka saab särtsu? Tõstke käsi, kes ei oleks roninud liiga kõrge puu otsa, nii et endal ka hakkas juba hirm, aga seda ei saanud ei endale ega teistele tunnistada.

Las siis minu laps jookseb ka. Turnib ka. Mind ju ei keelatud. Ma lihtsalt teadsin, et tiigile ei tohi liiga lähedale minna, sest seal elab vetevana. Mingid müstilised tegelased olid veel pildil teatud keelatud asjade juures, aga ma ei mäleta enam. Kuulasin sõna. Vältisin neid kohti, mis olid keelatud ja “seadsin oma noore elu ohtu”* seal, kus vanemad ei teadnud.  Elu ohtu seadmine tähendas muidugi seda, et mõnikord võis põlve katki kukkuda, sinika saada või nõgeselt kõrvetada.

IMG_1336.JPGIMG_1341.JPG

Lapsevanemaks olemine on keeruline. Ühelt poolt ei tahaks ju lapse fantaasiat piirata ja saad aru, et me ei peagi lapse loogikast aru saama, aga teiselt poolt segab täiskasvanu. See, kes on unustanud, mida lapsepõlve süütud muretud mängud tähendavad, ja kes üritab kõike näha läbi oma silmade ning oma raamidesse sobituma panna. Mina olen üks neist.

Samal ajal tahaks ma, et laps ei veedaks liiga palju aega YouTube´is.  Ma olen siinkohal väga vastuoluline. Iga oma ihurakuga tahaks ma last telefonist eemal hoida, ent samas lähen ma ikka kergema vastupanu teed ja annan talle telefoni kui ma tahan rahu või keskenduda. Ma võiksin lasta tal ise toimetada, aga võib ju juhtuda, et ta ajab kodu “sassi”.

IMG_1340.JPG

* Ma loen hetkel ajaviiteks “Meisterdetektiiv Blomkvisti” – lapsepõlve üht lemmikraamatut – ja sealt ka need fraasid “noort elu ohtu seadma” ja “lapsepõlve süütud muretud mängud”. Valgete ja Punaste rooside sõda ja kurjategijad ikkagi;)

2 thoughts on “Lapsepõlve süütud muretud mängud

  1. Väidetavalt ei katsunud ma ise elektrikarjust, vaid palusin väiksemal õel kuulata, kas see plõksub 😀 Plõksus küll ja tema sai litaka kätte, a vot mina seda vahejuhtumit ei mäleta ..

    Liked by 1 person

  2. Sul on imetlusväärne eneseanalüüsi võime ja oled musternäidis inimesest, kes kasvab ja areneb oma lapsega koos!

    Like

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s