Ma olen sellel teemal juba pikka aega planeerinud kirjutada, aga ikka on midagi vahele tulnud ja nii see teema mul peas vasardanud on. Tänane Marimelli postitus andis tõuke, et ma ikka oma mõtted kirja paneks. Lühidalt ütleks ma, et jah, blogija vastutab. Aga samas ei ole kõik on nii must ja valge, seega ma siis kirjutan natuke pikemalt.
Ma ei pea silmas seda, et ei tohiks postitada krõpsude ja veiniklaaside ja jäätise ja Ikea mööbli ja H&M riiete ja maeiteamilleveel pilte, sest nii võib endast vale mulje jätta. Ma olen siinkohal nõus, et ma eeldan, et blogilugeja on mõtlev nagu Raadio Kukut kuulav inimene (väike kõrvalepõige, aga ma andsin täna oma esimese raadiointervjuu just Kuku raadiole ja mu jaoks oli see hirmuäratav, sest selle raadio kuulajaskond on justnimelt mõtlev inimene), kes saab aru, et elu ei koosne vaid sotsiaalmeedias levitatud piltidest. Mul on külmkapis ka Valla juustuvorst, sahtlis nisujahust makaronid, sotsiaalmeedias näitan ma aga Sandra Vungi retseptide järgi katsetatud avokaado hummust ja baklažaani”pläusti”. Ei varja üht ega püüa teise abil tekitada võltspilti endast, lihtsalt juustuvorst ei tekita minus emotsioone, küll aga tekitas seda maitsev hummus. Minu instagrami konto räägib minu emotsioonidest.
Samas meeldivad mulle need blogijate vabandused, et issake kui ma kõike ei jaga sotsiaalmeedias, siis see ei tähenda, et ma seda ei tee/söö/tarbi/külasta. Siin tuleb minu jaoks sisse üks error. Blogijad on edevad inimesed ja kui blogija jagab päeva jooksul kümme pilti, sellest, mida ta teinud on, siis kui ta midagi EI jaga, siis ma julgen küll öelda, et ju pole seda teinud. Võtame suvalise näite. Keegi kommenteerib, et ma ei ole su kontol näinud ühtegi pilti sellest, et sa oleks lapsega teatris/loomaaias/muuseumis käinud. Blogija vastab klassikalisest: “See, et ma kõike ei jaga, ei tähenda, et ma seda teinud ei oleks!” Yeaaah….
See on üks osa blogimisest. Me oleme endast tekitanud ise mingi kuvandi ja me ei saa lugejate peale pahandada kui nad selle kuvandi järgi teinekord midagi kommenteerivad. Kui MINU arvates on okei, et laps saab ka kartulikrõpse ja limonaadi, siis ma ei näe põhjust seda varjata ega seda ka õigustada. Kõik. Kui võtta arvesse, et lugeja on mõtlev inimene, siis ei muuda sellised pildid või laused ka nende toitumises midagi. Siinkohal ma arvan, et blogijad ei mõjuta lugejat.
Probleem tekib siis kui tuletada meelde, et mitte iga blogi lugeja ei ole mõtlev inimene. Ma olen lugenud ühe populaarse blogi kommentaare ja pidevalt on seal keegi, kel pole söögiraha, lastele riideid, on hetkel rahalises hädas, palub end aidata, sest ei saa hakkama. Ühesõnaga mitte majandada oskavad ja rahahädas inimesed. Seda tõestab üks ammune kommentaar, mis mul värvika näitena ikka meeles on. Keegi palus, et beebikastis (neid mida 60 euroga tellida sai pimesi), et seal oleks Bredeni müts, sest ise ei suuda seda osta, aga kui karbi seest saaks, siis oleks laps nii õnnelik. Ehk siis inimene reaalselt maksaks 60 eurot selle eest, et muuhulgas saada endale 29 eurot maksev müts. Yeahhhh x2 See on kõige ehtsam näide sellest kui mõjutatavad on blogide lugejad tegelikult!
Ma sain hiljuti ühelt ettevõttelt koostööpakkumise. Ei, nad ei tahtnud “ausat arvamust”, vaid sisuturundust. Ma ütlesin neile, et oma blogis ma nendele toodetele kindlasti reklaami ei tee, sest ma ei taha kirjutada (ka raha eest) kui imeline, hea, fantastiline on üks toode, kui ma sisimas tean, et see on täpselt samasugune kui 67 teist samasugust toodet. Nii rahahädas ma ei ole, et viitsiks lihtsalt reklaamtekste pastakast välja imeda kui toode mind ei kõneta ja ma usun, et ka minu lugejaid mitte. Ma hea meelega katsetan asju ja soovitan kui mulle midagi meeldib, aga valetama midagi ilusamaks ka ei hakka. Lihtsalt ei viitsi tühja sisu toota.
Ma olen tähele pannud, et viimasel ajal on mitmetes blogides reklaamitud kiirlaenu (laen.ee vist oli). Enda vabanduseks on blogijad kirjutanud, et “aga mina ei saa ju vastutada kui inimene mu jutu peale laenu võtab”, “ikka võib juhtuda, et on hädasti raha vaja ja siis on ju hea teada, et selline võimalus on olemas” jne jne jne. Minu arvates on see pullikaka! Tuleme nüüd nende (minu arvates mitte mõtlevate) rahahädas inimeste juurde. Ma võin mürki võtta, et nii mõnigi neist võttis peale reklaamtekstide ilmumist laenu teenuse pakkujalt.
Jah, otseselt tõesti ei saa vastutada teise inimese tegude eest, aga see on lihtsalt nii paganama ebaeetiline oma lugejaid mõjutada tarbima/ostma asju, mida me ise ei tarbiks/ostaks. Blogija saab selle “mittemõjutava” reklaami eest paarsada eurot ja läheb edasi, aga blogilugeja võtab kiirlaenu, mille intresse ta ei suuda tagasi maksta järgmisel kuul või jääb tal tänu sellele endale ja lapsele söögiraha puudu. Järgmiseks kirjutab ta mõnele tuntumale blogijale, et palun toeta mind rahaliselt. Inimeste südamed murduvad ja annetatakse raha. Teadmata, et on tõenäosus, et suure heategevuse märgi all aidatakse inimesi, kes on hätta sattunud samasuguste “süütute” reklaamtekstide tõttu.
Blogijad, kas me tahame või mitte, me mõjutame küll lugejat, vastupidist ei ole mõtet isegi mitte väita. Ja miks me seda üldse häbeneme ja näeme vajadust õigustada. Milleks see pidev õigustamine üldse? Ma tean, et ei meeldi paljudele ja ma tean, et paljude jaoks olen ma loll ja rumal ja kade, aga mis siis sellest. Nad ei hakka kunagi minust teistmoodi arvama, isegi kui ma kõrvade peal seisaks. Aga austusest nende lugejate vastu, kellele ma meeldin (ma olen viimasel ajal kohtunud nii paljude blogilugejatega ning olen olnud nii meeldivalt üllatunud,et ma isegi tunnen natuke survet olla “normaalsem”, et nendega samal tasemel olla), mõtlen ma läbi küll, millised tooted ja arvustused mu blogis ülesse lähevad.
Ma ei taha olla see jobu, kelle mõjutusel keegi kiirlaenu võttis. Kuigi ma ausalt ei usu, et mu blogist kiirlaenu uusi tarbijaid tuleks. Või tuleks?
Ja kui ettevõtete turundusinimesed oleks natuke rohkem mõtlevad inimesed (mida ma olen 876 korda kirjutanud), siis nad enne koostööd vaataks numbrite taga inimesi. No offense, Lipsuke, aga ma ei suuda kuidagi mõista, kuidas selle blogi lugejad oleks “eksklusiivse kullahoolduse” sihtgrupp või Ebapärlikarbi blogi lugejad “täiskasvanutele mõeldud püreetuubide” sihtgrupp.
Rääkige kaasa, kas te arvate, et blogijad mõjutavad lugejaid? Ja kas on eetiline kõike reklaamida (oma sihtgruppi arvestades)?
PS: Postitus sisaldab varjatud reklaami;)
no ei ole, kurat võtaks, eetiline. mitte ühestki pagana otsast ei ole. jäle on.
apparently on peale kasvanud inimhulk, kelle jaoks eetika on sama hoomamatu nagu maa kumerus. väga hirmutav.
lisaks: ja eriti küüniline on sinna juurde laliseda, et nad eeldavad, et nende blogi loevad mõtlevad inimesed, kes ikka filtreerida suudavad. sama hästi võiks lihtsalt kätsatada, et ise olete süüdi, kui nii lollid olete ja nende ütlemise peale laenu võtate või mingit sitta kokku ostate.
See on hästi lihtne ja mugav vabandus kui ei viitsi mõelda, kas kõik ikka on eetiline
Myyiu, kas üks väga-väga-väga tuntud blogija mõni aeg tagasi täpselt nii mitte ei öelnudki?!
triin, täna ütles teine veel.
Nõustun Miiu iga sõnaga!
Kohe kindlasti mitte pole eetiline kõike reklaamida. Eriti juhul, kui oma sihtgrupp on teada. Mu meelest on liiga kerge peituda selle “mina pole süüdi, kui keegi teeb seda ja toda” taha. Kui ise reklaamid ja idealiseerid, siis ikka oled natukene süüdi küll, kui mõni totu just sinu blogist idee ja puuduoleva tõuke saab. Muidugi ei anna keegi garantiid, et see totu päev hiljem sama ideed mujalt üles ei korjaks aga siiski.
A noh, ma olen aru saanud, et “eetika” ongi sõna, mis osadel inimestel silmad krõlli ajab 😀
Jah, mulle ka ei meeldi see “mina pole süüdi kui keegi” suhtumine reklaami. Ma lähen näiteks iga jõulude eel närvi kui ilmuvad kiirlaenu reklaamid, et perele kinke osta. Kas jõulud = vaid kingid? Põhiline on teineteisele asju kinkida, mõtlemata, et võib olla järgmisel kuul ei saa seepärast endale isegi makarone lubada, sest oli vaja kinke osta jõuludeks. Intressidega.
Igasugune reklaam on reklaam. See, et inimene ei torma Rimi sooduskampaania peale sinna kohemaid ostlema, et tähenda, et reklaam teda üldse ei mõjutaks. Eks see kõik kokku ole vähe keerulisem teema, kuidas reklaam inimesi mõjutab, aga ta teeb seda. Ja ma usun, et erandid siinkohal puuduvad. Seetõttu on ka blogijatel väga suur vastutus võtta selle osas, mida nad oma lugejatele promovad.
Ja see laenu teema… seda ei hakka kommenteerimagi. Blogijate hulgas pole küll reklaami näinud selle kohta, aga täiesti arusaamatu on minu jaoks kolme lapse pealt saadava toetuse teles reklaamimine, 500 eurot!(!!!!) Miks oli vaja sellest teha lausa kampaania? Olles ise maakohast pärit (väikestes kohtades hakkavad sellised inimesed rohkem silma, seetõttu mainin) ja puutunud kokku totudega kes arvavadki, et see on nii suur summa ja lapsi vorpides läheb elu ilusaks, siis tead, meel läheb mõruks. Saaks oma lasterahad kätte ja elu on lill.
Jaa, sellega ei saaks ma rohkem nõus olla, et 500eurose toetuse reklaamimine on ebaeetilisuse tipp. Inimesed EI OLE mõtlevad alati ja ei näe ridade taha. Ma mäletan kui inimesed olid NII õnnelikud kui lastetoetus tõusis 19 eurolt 40le vms. Aitäh, kallis valitsus, lugesin ma Facebookis tuttavate seintelt, lõpuks ometi keegi hoolib. Et aga lasteaiamaks samal ajal tõusis, see jäi märkamata…
No ma ei tea…. milleks promoda midagi, mida ise ei kasutaks või millesse ei usu? Näiteks kiirlaenu – kui ikka ISE eladeski kiirlaenu ei taha võtta, ei soovi võtta, isegi ei soovita võtta, ent seejärel sellest blogisse kirjutada….. siis on ju natukene ebaeetiline.
Muidugi ei ole blogipostitus kirjutaja ja lugeja vahel nagu leping, veelgi enam – muidugi peaks eeldama, et kirjutaja õlul ei lasu mingit kohustust selles osas mida ta kirjutab. Muidugi on kirjutajal õigus promoda kasiinosid, kiirlaene, järelmakse jt teenuseid.
Samas tunnistan ausalt, et minu arust on ikka väga palju lugejaid just seda tüüpi, kes lähevadki paljude asjade peale nö. õnge; kes ostavadki toodet või teenust, sest “kirjutati ju sellest hästi!” Mõtlemine on ju samasugune nagu neil inimestel, kes ütlevad, et “kui toitu juba poes müüakse, siis järelikult on hea, sest ega siis solki poes ei müüda” – vot ja kõik me teame KUI palju solki müüakse, kui ise silmadega pakendeid ei loe. Natukene sama teema ju – eeldatakse, et inimesed ei võta blogis olevaid asju alati 100% tõena, eriti toodete või teenuste reklaame, aga mis muu eesmärk siis ikka neis postitustes on? Ongi ju reklaam ja müük, et KEEGI ikka võtaks laenu või ostaks kreemi vms.
Ja kuna see ONGI eesmärk, siis selle järgi on küll ju ebaeetiline.
Toote reklaami eesmärk blogides on loomulikult müüa, seepärast on natuke kiivas küll kogu see blogireklaami majandus. Siinkohal meeldib mulle, kuidas välismaistest blogides reklaami tehakse. Nö varjatult (lihtsalt lingina, et see ja too king on sealt ja sealt pärit, ei mingit pikka ja suurt vahtu), aga samas on postituse alguses kirjas, et sisaldab reklaamlinke. Toode asetatakse sinna blogisse, kuhu see orgaaniliselt sobib ja no seda, et vastuollu ei läheks postitused heade tavadega jälgib eraldi organ. Vbla too much, aga parem ikka kui niisama suvaline lahmimine. Vähemalt on reguleeritud.
Sellised ‘rahahädaliste’ reklaampostitused on nagu.. lugeja alahindamised? Eriti loosid. Rõve, kohati.
Näiteks poliitikud- valimiste eel on üheks kampaaniaviisiks pastakate jagamine- minu arvates veidi selline kurb teema, et ühe inimese hääl on ostetav eurise pastakaga.. Või eeldatakse, et on ostetav. Valija alahindamine.
Aga nagu, eriti nüüd praegu ma näen värskeid blogijaid (kelleks ka ma ise), et kümne küünega krabatakse kokku IGAST koostööpakkumisest, mõtlemata sihtgrupile. Näiteks kui, ma ei tea, Hortes pakuks mulle mingit koostööpakkumist oleks minult küll vastus “ei”. Mitte, et Hortes ei oleks piisavalt hea, aga ma ei näe pointi korraldada loos Hortese kinkekaardile (nt), kui mu enda lugejaskond ei koosne mullanäppudest. Aiandushuviliste küll laigid saaksin (hetkel olematule) blogilehele, aga nendest ei tekiks ju lugejaid- tõenäoliselt lülitatakse kohe samas teavitused välja ja/või peale loosi sellest laigist oleksin ilma ka.
Lühidalt öeldes: vist teatud eeskujude tõttu näen ma liialt, et blogimisega alustatakse kohe eesmärgiga, et midagi TASUTA saada lihtsalt selle eest, et kodulehelt toodet kirjeldav tekst maha kopeerida ja paar neutraalset lauset lisada. (pigem ju lükkab ettevõttest tõenäolise kliendi eemale, kui toob lähemale.)
Õhesõnaga. Tarbimisühiskond on nõme. Sinu blogipostitus meeletult hea. Peidetud reklaami ei leidnud. (Kuku raadio?)
Vaata päisepilti;)
Aga jaa, see häirib mind metsikult, et blogitakse justkui selleks, et saada TASUTA asju. Miks ometi? Mulle meeldivad blogid, kus avaldatakse arvamust (ka siis kui ei nõustu või ärritun või vihastan või…) ja mis jagavad emotsioone. Kui seal vahel on blogi keskkonda (ehk kirjutaja ja lugejaskonnaga) sobivad reklaamid, koostööd jne, siis see on mu meelest okei, aga no kui lube mitte omav inimene kiidab näiteks auto kiirendusomadusi vms, siis on nats halenaljakas ju…
Üks väga populaarne blogi on ju selliseks muutunud, et enamus postitusi algab selelst, et räägitakse mingist tootest ja 99% lõpeb sellega, et kas A) korraldab blogija loosi , B) annab midagi tasuta ära või C) kehtib kuskil sooduskood. Ehk IIIIGAV!
Ja kahjuks teine populaarne blogi sisaldab õha rohkem õigustuspostitusi ehk mingil põhjusel tunnevad kirjutajad, et nad peavd jälle ja jälle(!) seletama mingit teemat ja õigustama. No milleks? Kes on mõtlev lugeja, see sai juba pärast esimest postitust aru milles asi. Kes ei mõtle, ei saa ka siis aru, kui tema enda keeles asju selgitada.
… ja postituse lõppu illustreerib laen.ee bänner. 😀 Blogilugejana iga reklaampostituse peale asju ostma ei torma, aga kui midagi vajalikku soetama hakkan, siis paratamatult tuleb meelde, et “keegi kuskil rääkis, et see pidi hea olema”.
Minu postituse lõpus laen.ee bänner?
Jep, järgmise ringiga andis ka omaraha.ee oma. Ilmselt mingi “küpsiste” teema? Hommikul täitsa tutvusin selle leheküljega kui selleteemalised postitused alguse said. 🙂
Dafaq🤔 kuidas ma neid paganama “küpsiseid” piirata saan, et sellist jama ei oleks mu lehel.
Kõige eespool öeldu juures peaks siiski meeles pidama, et õigus olla loll on üks olulisemaid inimõiguseid üldse. Nii et noh, laske inimestel olla 🙂
Vastuseks esitatud küsimusele: kuni blogija tegutseb reklaamiseaduse ja muude õigusaktide piires, vastutab ta üksi ENDA südametunnistuse ees. Et siis – kellel on, see saab, kellel ei ole, see…
Aga väga hea postitus, ma laias laastus arvan ka nii…
Eks see on tegelikult laiem teema, et sotsiaalmeedias ja mujal internetis leviv reklaam on üsna hall reguleerimata ala, samal ajal, kui meil on reklaamiseadus, kus on sätestatud teatud piirangud ja nõuded nt alkoholi- või finantsteenuste reklaamile. Võimalik, et kõik vaid aja küsimus, arvestades, kuidas need kanalid järjest olulisemaks muutuvad.
Ma jälgin küll blogisid tihedamalt vaid umbes pool viimast aastat, aga mulle tundub, et on teatud grupp inimesi, kes jälgivadki blogisid lootuses tasuta asju saada. Need on need samad inimesed, kes kõigis Facebooki mängudes laigivad ja jagavad. Mulle (kui küünilisele snoobile) näib, et tõsiselt võetavat arutelu sellise seltskonnaga on veidi raske korraldada, sest midagi ei saa ju selle eest vastu. Mulle isiklikult meeldivad blogid, kus julgetakse arvata ja ei kardeta, et nende arvamustele võidakse vastu vaielda. Ja vastu saab vaielda ka viisakalt. Ma ei nõustu alati kõigega, mis arvatakse, aga jube igav olekski lugeda vaid seda, mis minu maailmavaadet kinnitaks. (Nt mul pole meie presidendi vastu midagi halba öelda, aga loen sinu blogi edasi… Ja nende piltide peale muigasin ka :))
Kui blogi on rohkem reklaamikanal kui oma arvamuse avaldamise ja eneseväljenduse paik, siis peaks ehk ka mingi järelvalve olema? Reklaami eesmärk on ju manipuleerida ja sellega võib kergesti üle (hea tava ja terve mõistuse) piiri minna.
Ja oot, kas Marimell tegi krõpsudele promo?? Ma nii möödaminnes saja muu asja kõrvalt märkasin küll, aga mõtlesin, et see on mingi Terviseameti hoiatus- /hirmutuskampaania… umbes, et kui – siis. Ma veel mõtlesin, et wow, täiega vinge ju, kui riiklikud instantsid ka nüüd blogijatega koostööd teevad. Ja et parimat inimest rääkimaks krõpsude kahjulikkusest on raske leida, jms. Ei olnud siis või?
Väga hästi kirjutatud postitus! Aitäh!
Võtan vastu ainult selliseid pakkumisi, mis mulle/mu lugejatele midagi annavad (mitte tingimata füüsiliselt). Ja meediaagentuurile ütlesin kohe, kui lisasime reklaambännereid, et rämpstoitu ja alkoholi oma lehe bänneritele panna ei luba. Vahel on need siiski sisse tulnud, aga siis olen kirjutanud, et võetaks maha.
Igaks juhuks tahan täpsustada, et sisuturundus ei ole kindlasti ettevõtte kinni makstud kiitev reklaam. Sellele kirjeldusele vastab reklaamartikkel. Sisuturundus on midagi muud. Plaanin sellel teemal varsti kirjutada oma töö blogis.
On väga oluline, et turundusinimesed, sina sealhulgas, sisuturunduse mõistet õigesti kasutaks 🙂 Kui kasutame valesti, tulistame iseendale jalga.
Jah, ma võibolla olen natukene kehvasti kasutanud seda sõna siin ja loodetavasti ei ole sellega kahju teinud kellelegi. Ise lugesin just hiljuti paar selleteemalist raamatukest läbi, üks oli internetis täitsa alla laaditav. Peaks vaatama, kas on veel ja saaks siia linkida.
See on aus viga, sest kliendid sageli just sellises (vales) sõnastuses küsivadki. Kui leiad lingi üles, võiksid siia panna küll, loeksin ka hea meelega.
Vana teema, aga ma lubasin ja kirjutasin.
http://www.eiffel.ee/sisuturundus-kas-oled-asjast-oigesti-aru-saanud/
Äkki on abiks. Ka koostöö kohta uurivate partnerite harimiseks.
Tegelikult ma pole üldse sinuga nõus (ja kuna praegu on nii popp ja poolkohustuslik seda mainida, siis rõhutan, et see on MINU ARVAMUS ja seda sa ju küsisidki).
Iga blogija räägib ikkagi ju sellest mis temale meeldib, oma mõtetest jne. Seda teed ju sinagi. Ning iga blogija valib ise oma (blogi) kuvandi – olgu see reklaampostitusi täis või siis mõtteid elust-olust. Vastavalt sellele kujunevad ka lugejad. Ma oletan, et iga blogija siiski eeldab, et keskmine (enamus) lugejaskond on sarnane temale endale. Seega – ta reklaamibki sellist toodet/teenust, mis blogijale endale meeldib ja mis VÕIKS ka tema lugejatele meeldida. On kindlasti äärmuseid, kuid ma rõhutan, et KESKMINE, blogijale endale sarnanev lugeja.
Seetõttu sina ei reklaamigi siin tilu-lilu, sest sa ütlesid ilusti, et on olemas 67 sarnast teist toodet. Sinu jaoks peab see asi olema midagi erilisemat. Seega sa juba eeldad, et ka sinu blogilugejatele poleks sellest midagi kasu.
Aga mis sulle meeldib? Nii palju olen aru saanud, et sa oled Bon-Bon Lingerie fänn. Ja seda isegi ilma reklaampostituseta. Nende pesu pole just (minu jaoks) odav, AGA (tean et) kvaliteetne. Kas sa nüüd kujutaksid ette, et ma ostaks selle peale endale pesukomplekti, mis tuleb hiljem välja, et tegelikult mullle üldse ei sobi, aga nohh, kuna Eveliis seda kiitis ja ülistas, siis… Krt ta valetab ju! Ma olen ju tegelikult reklaamiohver. Aga mis eristab arukat blogilugejat – ma ei hakkaks selles NEVER sind süüdistama! Ise olin ju loll, et selle lõksu läksin, sest sina ju ainult soovitasid. Arukas lugeja saab aru, et mis sobib ühele, ei pruugi sobida kõigile. Ka sina ei mõtle oma postitust kirjutades, et ÄKKI on mul mõni lollim lugeja, kes ei saa aru, et ma ainult soovitan ja kõigile see ei pruugigi ju meeldida. Kes ikka jõuab iga lolli üle juurelda ja vaagida. Mõtled ikka ju, et KESKMINE lugeja on minuga sarnane ning neile see VÕIKS meeldida.
Heh…full disclosure’i mõttes oleks ehk eetiline tärnikesega ära mainida ka see, kui blogija töötab selle ettevõtte palgal, kelle toodangut kiidab? 😀
Ehk siis kellest jutt käib?
Päriselt küsid nii? 🙂 Sinust ja igaühest, kes kuulub üldmõiste “blogija” alla.
Jah, ma päriselt küsin nii, sest ma ei ole ühegi ettevõtte palgal, vaid teen erinevate ettevõtetega koostööd. Seda ei ole ma küll kusagil varjanud:) Aga detailselt ma oma tööst tõesti enam blogis ei räägi. Seda pole ma juba väga pikka aega teinud.
Olin turundustibide seltskonnas, kes turundavad alkoholi ja seal räägiti taga Stellariumi Stella Wadowskit, kes oli neile öelnud, et tema alkoholist postitiusi põhimõtteliselt ei tee, Instasse mingit pudelit ei pane. Nende jutt oli umbes selline, et on ikka ülbe, me pakkusime talle alkoholi ja raha ning ikka meie tippkvaliteedi alko ei kõlvanud. Austan blogijaid, kellel on põhimõtted. Üleüldse olen kustutanud ära väga suure hulga blogijaid, kes ainult reklaamivad Instas, kelle tehtud on nende kulmud (pluss sooduskood), kes tegi meigi ja kust sai tasuta hilbud (pluss sooduskood). Osade Instasoorid koosnevad juba 100 % reklaamist.
Jah , need nn totudest lugejad vôiksid ss sinu pôhjal lasteraha päeval end uhkesse pesusse osta ja erinevates kohvikutes naudelda. Kellel pole kriitikameelt, sellel pole ja paljudel juhtudel elu ôpetabki, kui ôpetab. Mis on eetiline? Kui sina naudid veine ja sellist eluviisi, siis kas mina lugejana ja emana peaksin?! Arvan, et ei pea ega kavatsegi. Eelistan kasvatada last selge peaga.
Sellest kommentaarist ei saanud ma küll aru. Päris ausalt kohe. Milline on see eluviis, mida ma naudin või saan aru, et lausa häbenema peaksin? Mulle üldse ei meeldi, et arvatakse, et veini joomine tähendab purjus olemist.
Ohh, ehe näide minu kommentaarile, siinsamas, sinu blogis 😀 Inimene MISKIPÄRAST (god knows why?!) arvab, et kui sina ehid end uhke pesuga ja naudid õhtul veini, peab ka tema! Ehe näide! Tänx Merx 😀