Elu antidepressantidega

Kui ma hiljuti sõbrannadega väljas käisin, rääkisin ma neile, et hakkasin uuesti antidepressante sööma, sest tundsin, et ma ilma ei saa hakkama. Mind ärritasid pisiasjad ja ma läksin nii kergesti endast välja, et ma sain ise ka aru, et see ei ole normaalne, aga midagi teha ka ei saanud ega osanud. Ma lihtsalt tundsin taltsutamatut raevu. Enda sees.

Rääkisin neile seda ja nad imestasid, et kas see kõik on juhtunud sel ajal kui me tuttavad oleme olnud, et ei jää kuidagi muljet, et ei saaks argipäevaga hakkama või oleks depressioonis. Ma ei olegi depressioonis. Või noh ütleme, depressioonis ning läbipõlenud selle otseses mõttes nagu ma olin Norras. Ma pole tegelikult pikka aega nii rahul olnud eluga. Ent samas oli mu sees mingi raev ja pidev kurbus. Hirm. Vastuoluline, ma tean. Aga kõiges selles oli ilmselt süüdi minu enda rumalus. Mul said antidepressandid otsa. Ja ma mõtlesin, et mis seal siis ikka. Said otsa, said otsa, on aeg ise endaga hakkama saada. Võib olla ma tegelikult olekski saanud, aga mul on olnud mitmeid tagasilööke, mis mind on rivist välja viinud.

Ühesõnaga ei tohi antidepressantide söömist lihtsalt niisama lambist järele jätta, sest tundub, et ah enam pole vaja ja saan ise hakkama.  Tegu ei ole mingite naljarohtudega, vaid rohtudega, mis mõjutavad ajukeemiat. Ma oleksin pidanud proovima järkjärgult tablettidest loobuda. Ise olin loll! Ja tekitasin endale probleeme juurde. Lisaks sellele, et ma olin kergesti ärrituv, tekkisid mul ka nägemishäired. Ausalt, jumalast palju tuli ette olukordi, kus mul lihtsalt hakkas silme ees virvendama ja ma nägin tekste topelt. Ma ei osanud seda millegagi seostada.

Nüüd ma siis tean. Sest nüüd lugesin ma rohtudega kaasas oleva infolehe otsast lõpuni läbi. Ma ei mäletanud enam kui keeruline oli ka nende rohtudega alustamine. Te ei kujuta ette, milline uni mul on. Eile kui me Idaga linna sõitsime bussiga, pidin ma kurja vaeva nägema, et silmi lahti hoida. Iiveldama ajab ka. Selline vastik hägune tunne on. Õnneks ei kesta seda uimast tunnet kaua, sest keha harjub rohtudega ära.

Norras on tavaline, et iga teine inimene sööb vist antidepressante. On terve elu söönud ja üldse ei varjagi seda. Väidetavalt pidi olema ka osa inimesi, kes jäävadki neid tarbima, sest ei saa ilma hakkama. Jumala eest, ma küll ei tahaks üks neist olla. Vaatame, mis minust kuue kuu pärast saab. Hetkel on mul hea meel, et ma ise aru sain, et lõpetasin ravi liiga vara.

Seda postitust kirja panema hakates mõtlesin ma tükk aega, kas seda üldse jagada või mitte. Tõenäosus on, et nüüd hakatakse mind veel hulluks ka nimetama. Loll ja paks ja kole ja ärajoonud ma juba olen. Miks ma sellest kirjutan? Mu meelest ei tohiks depressiooni ravi olla häbiasi.  Ja ka antidepressantide tarbimisest tasub rohkem rääkida. Mitte selles mõttes, et tõmmake end kõik pilve ja elu on lill, aga just selles mõttes, et millised on nende rohtude kõrvalmõjud, vale tarbimise tagajärjed, enesetunde muutus.

Vot. Nüüd te siis teate, et selline hull olen:)

 

 

 

33 thoughts on “Elu antidepressantidega

  1. Mind pani Sinu postitus mõtlema ja tänan Sind selle siira ja ausa postituse eest. Hea, kui keegi julgeb sellisel teemal kirjutada.

    Like

  2. Sõltuvus? Küll on hea, kui saab töö ja pere jamade korral imerohtu võtta. Kaua sa võtsid neid ja miks sa ei püüdnud oma elu ilma antidepressamtidega korda seada? KUI suured need mured siis on mis sind vaevavad?

    Like

    1. EL-is ei müüda sõltuvust tekitavaid antidepressante. Depressioon on väga keeruline haigus, mõnel aitab nö ainult nõustamine ja ravimeid polegi vaja. Küll aga on võimalik, et organism ise ei suuda nn “ajukeemiat” ise tasakaalus hoida, mille tõttu tulebki rohtude peale jääda. Seda sõltuvusega võrrelda oleks sama, kui öelda diabeedikule, et ta on insuliini sõltlane. Hari ennast natuke neuroloogia alal.

      Liked by 2 people

  3. a kirjuta ikka, Anon (sry, kõlab nagu anus) on uudishimust lõhkemas 🙂 miks arvatakse alati, et kui juba oma elust blogid, siis pead ennast täitsa alasti kiskuma ja suuremadki saladused üles riputama…

    Like

  4. Aga mina tänan Sind selle postituse eest! Siiralt. Hiljuti mainis mu oma ema mulle, et ma ärritun tema arvates liiga kergesti ja pisiasjade peale ning soovitas arstiga nõu pidada, kahtlustades depressiooni. Kandsin selle tema suht tavapärase ülereageerimise arvele. Olen tõesti viimased 1,5 aastat maadelnud mitmel rindel – pere, töö, oma kõrgkooli lõputöö kirjutamine ja seda kõike võõral maal, võõras keeles. Ma ei kurda aga samas ega see kõik kerge ka pole. Sinu postitusest Eveliis tundsin ära ennast ja tunnistan lõpuks, et jah, mul on probleem. Olen korra ravinud sünnitusjärgset depressiooni ja tean, et antidepressante pole vaja karta kui neid võtta arsti ettekirjutuse järgi. Nüüd sain taas julgust küsida abi, mida ma juba ammu olen vajanud. Aitäh!

    Like

    1. Mina arvasin ka, et mu abikaasa lihtsalt reageerib üle kui ütles, et minuga ei saa rääkida, et ma ärritun ja ei saa naljast aru, solvun asjade peale, mille peale ei solvuks. Ja väljaspool koduseinasid ma olin hoopis teine inimene. Siis aga hakkasin analüüsima ja tundsin ära, et sama olukord ja tunded korduvad nagu siis kui ravile läksin.
      Mul on hea meel kui suutsin Sind julgustada abi küsima. Meil on kombeks püüda ise hakkama saada, aga teinekord oleks õige abi küsida ning probleemi tunnistada, mitte hambad ristis ise punnitada

      Like

  5. aitähh, mul samad jamad. Võtsin ka paar kuud kui tööstress tappis, nüüdseks töötu ja arvasin saan hakkama. Arsti aeg ja juhised septembrini aga ma ju pidasin ennast targaks ja lõpetasin päevapealt. Nüüd imestan mis minuga on???? Peale Sinu kirjutust sain aru, et vaja ikka edasi võtta ja arsti kuulata.

    Like

    1. Jah, see päeva pealt lõpetamine on kõige suurem viga, mida teha saab. Mu sõbranna hoiatas mind selle eest, aga mina ei kuulanud teda, sest mitu kuud peale rohtudega lõpetamist oli kõik täiesti okei. Alles palju hiljem tekkis tagasilöök. Ja nii pidigi olema. Võta kindlasti arsti ettekirjutuste järgi rohtusid edasi ning kui tahad lõpetada, siis lõpeta samm-sammul

      Like

  6. Anoni lause “miks sa ei püüdnud oma elu ilma antidepressamtidega korda seada?” näitab et ta on kas väga rumal või .. Ei, siin polegi muid variante, jah, ta on väga rumal inimene. Depressiooni ei saa lõpetada ega ravida mingi elumuutuse/sündmuse “kordaseadmisega”. Depressioon on tunnete küsimus, mitte materiaalse ega füüsilise oleku küsimus. Ja tundeid me kahjuks ise muuta ei saa- sa lihtsalt TUNNED neid. Nii nagu ei saa muuta seda, kas armastad kedagi või mitte- sa ei saa otsustada, et nii, tänasest päevast, sellest sekundist ma teda enam ei armasta! Isegi kui ta on sulle nii nii haiget teinud, noa sulle nii sügavale südamesse löönud et.. Jah, räägin endast praegu, jah oli reetmine, petmine, mahajätmine, elu purunemine, maailma kokkuvarisemine.. Mida suurem on armastus, seda tugevam on reetmise valu. Ma ei saanud endaga ega oma tunnetega hakkama ja pöördusin psühhiaatri poole ja sain ka antidepressandid peale, alguses lausa rahustid, sest šokk oli ikka korralik.. Siinkohal tahaks ära märkida ühe asja, mis paljusid võib olla takistab depressiooni puhul abi otsimast- kardetaksegi seda sõltuvust, aga EI! Antidepressandid ei tekita sõltuvust! RAHUSTID tekitavad sõltuvust! Siin peab LIHTSALT endale selgeks tegema mis on mis! Igatahes, kes oma tunnetega hakkama ei saa, pole vaja ega põhjust piinelda- otsige abi! Te ei suuda oma ajukeemiat ise muuta, uskuge, seda kahjuks suudavad ainult teised keemilised ained ja laske neil siis ennast aidata!

    Liked by 1 person

  7. Mul on kaks korda olnud elus selline seis, kus olen vähemalt aasta aega täiesti mustas augus olnud-aastaid tagasi armastatu surm ja üsna hiljuti koduse üksikema raske koorem. Ma olen mõelnud antidepressantidest (tõenäoliselt vajasin neid väga aga arvasin, et mis mõtet on tundeid tuimestada, ega nad seda põhjust nagunii ära ei võta) aga ma olen neid rohtusid natuke kartnud.
    Palun kirjelda, kuidas need täpselt mõjuvad või Sind igapäevaelus mõjutavad?

    Like

    1. Mul on üks tuttav, kes võttis samasid antidepressante, mis mina, ja ütles, et tema küll ei soovita, sest tal pole ühtegi emotsiooni. Kartsin sama asja.
      Tegelikult aga minu puhul toimisid antidepressandid niimoodi, et ma just suutsin näha helgemat poolt ja suutsin rõõmu tunda. Iga väiksemgi mure ei viinud enam mind rööpast välja ja ma ei ulgunud ega hüsteeritsenud kusagil tundide kaupa. Ma suutsin oma emotsioone talitseda.
      Miinuseks oli see, et kohati olid unenäod hästi reaalsed, st et hommikul või päeva peale ärgates ei saanud aru, kas oli uni või olen ma sellist asja näiteks eelmisel päeval teinud. Väga lihtsad näited. Näed unes detailselt, et kirjutad kirja ja siis pead korraks mõtlema, et oli siis uni või mitte.
      Miinuseks minu puhul oli kaalutõus (10kg) ja hetkel kardan seda kõige rohkem. Jälgin reaalselt, mida taldrikule panen ja jälgin ka hetkel kaalu, et kas on näha ebameeldivaid muutusi.
      Nüüd ma võtan natuke teisi rohtusid, kuigi toimeaine on vist sama, eks ole näha, kuidas need mõjuvad ja igapäevaelu mõjutavad. Hetkel on veel vaid platseebo-efekt, et tunnen end rahulikumana. Kuigi…ma ei ole juba neli päeva kellegi peale karjunud;)

      Like

    2. Positiivsed emotsioonid ei kadunud minul ka kuhugi. Kadus negatiivsus ja õud. Aga kadus veidi ka kohusetunne. Näiteks tööl jäid mõned asjad, mis tablette võtmata ei oleks iial tegemata jäänud, tablettide mõjul tegemata. Ja ma ei tundnud pärast end ka eriti halvasti, et need tegemata jäid. Ilma tablettideta oleks see minusuguse inimese puhul välistatud olnud. Samasuguse tähelepaneku (et suhtud ükskõiksusega mõndadesse asjadesse, millesse ei tohiks ükskõikselt suhtuda) tegi ka minu üks antidepressante võtnud sugulane. Nii et ette võib tulla ka veidi negatiivsemat. Lõpuks kaalub tervenemine aga kõik üles.
      Mina päeva pealt poleks saanud tablettide võtmist lõpetada. Mul tekkisid füüsilised võõrutusnähud. Nägemise hägustumine, aga ka pearinglus ja selline tunne, et kohe minestan. Kui aga kuuri lõpetama hakkasin, võtsin poole tableti kaupa ja lõpuks ülepäeviti. Ei läinud üldse väga kaua, kui sain end tablettidest lahti harjutatud.

      Like

      1. Tervenemine kaalub jah kindlasti need negatiivsed küljed üles. Ja selle tegemata jätmisega on ka nii ja naa (eks see on ka individuaalne). Mul oli komme kõike ja kohe lahendama hakata, aga teinekord on targem lasta asjadel seedida.

        Like

  8. Antidepressantidest tuleb tõesti väga aeglaselt ennast võõrutada ja parim, mida sa enda jaoks teha saaks, oleks käia ka teraapias eriti peale rohtude lõpetamist. See raev ja viha pisiasjade pärast on ainult lahendamata probleemid, mida üksi lahendada ei saagi. Olen Sinuga täpselt samas olukorras olnud, kuid tänaseks olen antidepressantidest vaba ja käin psühhoanalüüsis, saan oma eluga hakkama ja see teraapia on parim asi, mida ma endaga teinud olen.
    Ole tubli ja aitäh aus olemast!

    Like

    1. Mul oli Norras väga hea psühholoog, tegelikult alguses ma pidingi käima psühholoogi juures ja alles siis sain ADd, aga see psühholoog tõesti aitas väga palju. Ma püüan Eestis ka sama hea leida, siis on ilmselt mõne aja pärast ka lihtsam rohtudest lahti saada.

      Like

  9. Aitäh sulle! Ma olen nii kergesti ärrituv viimased 7-8 kuud olnud, et ma lihtsalt ei saanud enam peast seda tunnet, et ma olen esiteks halb ema, halb kaaslane, liikluses rahutu, püsimatu ja mingi pidev infonälg on.. Infonälg selles mõttes, et mind võib pidevalt leida telefonis, arvutis midagi scrollimas ja ma tegelikult isegi ei loe, mis sotsiaalmeedias või uudistes kirjutatakse.. ma lasen silmadega üle, et KOHE midagi uut leida, selle asemel, et lastega raamatuid vaadata ja värvida ja lugeda ja nendega legodega ehitada… Ma tundsin, et minu rahutus on lihtsalt minu asi ja minu probleem…tegelikult õhtuti olen kurb, sest ma luban endale iga õhtu, et homme olen parem ema ja kaaslane.. aga siis saabub hommik ja rahutus on tagasi… Tüdimus… Lisaks elame välismaal ja ma nagu ei suuda/julge minna ingliskeeles näiteks terapeudi juurde kurtma.. Ma kardan juba ette, et ma ei suuda end väljendada..(inglise keel on mul tegelikult vägagi puhtalt suus, kuid see väljamaal elamise tunne, et keegi nagunii ei mõista). Depressiooni ma ise endale ei saa määrata, sest ei ole arst, kuid sisetunne ütleb, et see on kolm aastat tagasi juba tekkinud ja süvenenud, vahel leebunud ja nüüd uuesti välja löönud. Lihtsalt aitäh, et enda loo kirja panid ja ma lihtsalt tahtsin ka anonüümselt nagu kellegagi rääkida.

    Like

    1. Tead, ma siiski soovitan minna psühholoogile, mis sellest, et võõras maa ja võõras keel. Mina kartsin täpselt sama, et võõras keel ja ei suuda end selgeks teha ning keegi niikuinii ei mõista, aga tegelikult sain ma väga hästi hakkama keelega ja mulle tundub, et isegi oli hea, et psühholoog oli teisest kultuuriruumist, ta oskas asju kuidagi teisiti vaadata.
      Ma olen varem tööstressiga olnud haiguslehel, aga kunagi ei ole ma seda päriselt ravinud ja siis ilmselt oligi nii, et üks asi viis teiseni, vahepeal leebus, siis juhtus igasugu asju, mis jälle “pommi plahvatama” panid, siis tundus, et on kõik korras, tegelikult aga depressioon süvenes. Ilma psühholoogile minemata ja endale probleemi tunnistamata ma ei tea, mis oleks saanud. Ma olin ikka väga augus. Ja Ida ilmselt oli see põhjus, miks ma tahtsin august välja, mitte auku kinni kraapida enda peal. Ühesõnaga mis ma tahan selle depressiivse kommentaariga öelda on see, et ära karda võõrkeelset psühholoogi, see on palju lihtsam kui sa arvad ning aitab ka. Ära istu üksinda oma murega! Ma tean, millest ma räägin;)

      Like

  10. Ma tarvitan ka ADsid. Esimesel päeval olin seletamatult lõbus ja tähelepanematu, unustasin pangakaardi automaati. Hiljem oli samuti asjadest suva, tööl ka. Asju unustan endiselt, valesid sõnu kasutan (nt hüüan lastele, et minge voodisse ja kui lapsed naerma hakkavad, siis saan aru et oleksin pidanud ütlema: minge autosse). Detaile enam ei pane tähele, olen hooletu. Pea käib veits ringi. Alkoholi ei julge juua, ühe korra mõjus üsna niitvalt. Samas olen rõõmus, naeratan kaaslastele ja lastega olen kannatlik. See kaalub minu jaoks negatiivsed küljed üles. Ja ma ei häbene öelda, et neid söön, samas pole kellelegi peale elukaaslase rääkinud, sest kardan liigset hoolitsemist vms. Kardan, et inimesed ehmuvad ja arvavad, et olen hull või ebaadekvaatne ja minust peaks eemale hoidma või mind ei saaks usaldada keerulistes küsimustes.

    Like

    1. Ma mõistan seda varjamise vajaduse tunnet. Eestis kahjuks on selline eelarvamus, et kui kasutad ADd siis oled ebaadekvaatne või hull, väga paljud inimesed varjavad seda, sest see on häbiasi. Mina arvan, et ei ole ja ma tahaks küll julgustada inimesi rohkem end avama ja abi/ravi otsima ning panna teisi aru saama, et AD ei ole sõltuvus ega vaid nõrkadele, kes ise hakkama ei saa ja töö vms ammugi mitte.

      Like

  11. Väga hea, et Sa sellest kirjutad. Ma arvan, et meie ümber on palju hädas inimesi, kes kas valehäbi või hukkamõistu pärast ei julge abi otsida ja kannatavad hambad ristis. Või ehk arugi ei saa, et midagi võiks teistmoodi olla. Sellised ausad postitused aitavad mul isiklikult näiteks paremini mõista inimesi enda ümber, kes ehk sama asjaga maadlevad. Aitäh!

    Like

  12. No ma piitsutan end ka igal õhtul, et homme olen parem ema, naine ja inimene, aga kahjuks tundub elul mu kannatusega igal argipäeval teised plaanid olevat…
    Ärritud tihti ja erinevalt patust priist pühakutest tõstad häält ka lähedaste peale – ma atvan, et selliseid inimesi on peale Sinu veel.
    Kas ilma teraapiata on AD kuurist kasu? Mis on miinimum periood? Ja mismoodi sobivad kokku AD-d ja paar pokaali veini?

    Like

  13. AD-de päevapealt lõpetamine on tõesti üks jubedamaid asju. Kui ma kunagi neid võtsin ja mitmenädalasele reisile minnes nad koju unustasin ning seetõttu ka päevapealt maha läksin, käis pidevalt pea ringi ja silme ees ujus. Rääkimata metsikutest raevuhoogudest. Ega see “õige”, s.t. järk-järguline mahaminemine ka tore polnud, muidugi.

    Aga tahtsin ka igipõlise depressiivikuna soovitada psühhoteraapiat või -analüüsi. Minu terapeut (psühhiaatria, mitte psühholoogi taustaga) näiteks arvab, et meeleoluhäired on ikkagi rohkem peas kinni. Ajukeemia küll, aga põhimõtteliselt on ka võimalik rikkis ajukeemiaga elada nii, et ei ole kergelt ärritumisi, nutuhooge, masendust jne. Kirjutab rohte välja küll, sest eks vahel on see lihtsalt mõistlik, aga PÕHIMÕTTELISELT.

    Lisaks saab ajukeemiat toetada ka kaudselt. Mind näiteks aitas palju, kui hakkasin väga täpset unerežiimi jälgima. Olen ise elupõline öökull ja väga kergelt tuleb see, et kui iseenda lapsevanemaks ei kehastu, kipun väga hilja magama minema ja üldse võrdlemisi korrapäratu päevakavaga olema… Aga tõde on, et ma olen võrreldamatult stabiilsem, kui korralikult magan – seega on see enese loomusele natuke vastu minek seda lihtsalt väärt. On ka mõned toidulisandid, mis tunduvad aitavat (magneesium, B-vitamiinid ja talvel D-vitamiin).

    Teraapia kestab AASTAID, aga nagu üks eelkõneleja ütles, ütlen ka mina – teraapiasse minek on üks parimaid asju, mis ma endale kunagi teinud olen. Kaalu seda, see ON seda väärt!

    Like

  14. Mina ei ole AD-sid kunagi võtnud, sest mina saan oma muredega ise hakkama. Nii oleksin ma kunagi ammu öelnud.
    Vale jutt! Tegelikult mõnikord ei saa arugi, et mõnikord ei saa aru. 🙂
    Ma tõesti AD-de peal pole kunagi olnud, aga tagasi vaadates saan aru, et kaks korda elus oleksin pidanud. See ei loe, et ma saingi oma muredega lõpuks ühele poole (loe: surusin määramatuks ajaks alla, kuniks aeg tegi oma töö ja probleem lihtsalt aegus), aga kuskilt sellevõrra siiski kärises järgi. Taipasin seda aga alles siis, kui üks mu lähedane endale need rohud sai. Oli ükskõiksem, jättis asju tegemata, aga tema elu omandas jälle värve ja mõtet, samas kui minul must mahasurutud mure öötundidel kuklas pigistas ja südame kloppima pani.
    Kas ma olen selle enesepiinamise läbi tugevam ja parem inimene? Kindlasti mitte. Siis oleksin olnud, kui oleksin endale probleemi tunnistanud ja abi otsinud. Kui mul peavalu on, siis haarab käsi küll vajadusel peavalutablettide järgi, miks see hingehäda puhul peaks teisiti olema!?

    Eveliis, et sa sel teemal kirjutasid, see on kiiduväärt. Väga. Sama kiiduväärt on see, et sa probleemi ilmnedes härjal sarvist haarad ja end ravid. Just nii peabki.

    Like

  15. Mulle tundub, et valehäbi ja hirm tunnistada on juba selle kommentaariumi põhjal alusetu – ainult üks idioot ja kommentaariumitäis inimesi, kes asjast aru on saanud 🙂

    Like

  16. Tänud oma mõtteid jagamast!
    Ma lõpetasin kuuajalise kuuriga. Teisest kuust loobusin, kuid eks talvel on näha, kas peaks jätkama. Praegu vähemalt saan hakkama endaga.

    Like

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s