Ma sattusin nädalavahetusel vestlema inimesega, kes oli seisukohal, et kodus töötamise kontseptsioon on välja mõeldud laiskade ja lollide inimeste poolt, kes midagi kunagi ei saavuta ning tema ettevõttes selline võimalus puudub, sest see on lausrumal mõte, mida ei tohi mingil juhul üle võtta.
Ausalt öeldes olin ma sellest arvamusest kergelt öeldes šokis. Mu meelest räägitakse juba pikemat aega just seda, et kui töö iseloom vähegi lubab, siis ei ole oluline üheksast viieni kontoris kohal olek, et traditsiooniline kontoritöö on oma aja ära elanud. Muidugi on ameteid, mida ei saa kodust teha ning on ka teatud tüüpi inimesed, kellele kodus töötamine ei sobi, aga mõte, et kodus töötavat inimest ei saa usaldada, sest teda ei saa kontrollida, on minu meelest lauslollus. Kodus töötades pean ma aru andma, mida ma päeva jooksul teen, ma panen kõik oma tegevused kirja, seda ei teeks ma aga kontoris. Kontoris ei kontrolli keegi, kas ma scrollin Facebookis, olen kaks tundi lõunal või mida ma teen, sest ma olen “tööl olemas”. Kui palju ma tean oma endistest töökohtadest inimesi, kes lihtsalt istusid kontoris oma tunnid täis. Kuidas on see parem variant?
Ma tundsin end ka puudutatuna. Olen ma siis loll ja laisk ning ambitsioonitu inimene, kes kunagi midagi ei saavuta? Kuidas on see seotud kodus töötamisega? Kui ma oleksin oma iseloomult loll ja laisk, kas ma siis kontoritööl käies oleksin suuremate ambitsioonidega ja saavutaksin rohkem? Tänapäeva sidevahendite juures ei saa ma üldse aru, kuidas saab olla probleemiks, kas töö tehakse ära pargis, laevas, kontoris, mererannas, koduaias. Ma tean nii paljusid ettevõtteid, kus inimestel ongi lubatud teha kodukontori päevi, need mõjuvad motiveerivalt ja tihti mõjub asukoha vahetus ka inspireerivalt. Ma tean vähemalt kahte ekspordijuhti, kolme müügijuhti ning veel paljusid väikeettevõtjaid, kes töötavad kodukontoris. Ja nad ON päris palju saavutanud.
Mulle ei mahu pähe, kust selline mõte,et kodukontor on lollidele ja saamatutele.
Konseptsioon? Really?
Nagu kualitsioon?
Kas on palju palutud mõista, et see oli näpukas? Really?
Minu kogemus ütleb seda, et inimesed kipuvad teiste juures pelgamad eelkõige seda, mida nad ise teeks. Sageli on nii, et need tüübid, kes ise varasemalt tööl täiega üle lasid, muutuvad pöörasteks kontrollimishulludeks, kui väikeseks ülemuseks saavad.
Jah, see võib nii olla küll, aga õudselt kurb on tegelikult. Ma saan täiesti aru, et tuleb kontrollida, aga iga suhte, ka töösuhte, aluseks on siiski usaldus.
Kas selle arusamatu väite juurde käis ka põhjendus, selgitus või midagi muud? Küsisid, et miks ta nii arvab?
Ei mingit selgitust ega põhjendust, lihtsalt justkui iseenesestmõistetava faktina arvamus. Küsima ma ei hakanud, sest see oleks lõppenud vaidlusega, mida ma ei jaksa pidada. Olen seda viga paar korda teinud, et talle oma seisukohti püüdnud selgitada.
Mina olen üks nendest, kellele aeg-ajalt kodus töötamise päevad väga motiveerivad on. Hommikul voodis kohvi juua ja selle kõrvale töömeilidele vastata – no, on küll mõnus.
Aga ma olen mõistnud ka miks inimesed kodukontori päevale viltu vaatavad:
“Ma teen reedel kodust tööd, mul on vaja marju korjata.”
“Ma olen homme kodukontoris, mul on shoppama vaja minna.” jne
Ehk väga paljud kasutavad kodukontori mõistet vaba päeva tähistamiseks. Ja siis vaadataksegi meiesuguste peale viltu.
Eks ma muidugi mõistan, et paljud kasutavad ära kui on nö vaba töökoht, et tuled ja lähed kuna tahad, aga samas ma ei tea…mulle tundub, et kuidagi nagu on inimtüüpidelt aru saada, kes tõesti ka kodus töötab ja kes kasutab seda niisama vedelemiseks.
Ja kui mõnikord nats kasutavadki, mis siis sellest, kui asjad ja tööd tähtajaks tehtud. Saan aru, kui keegi pidevalt kodus ja samal ajal pidevalt tööd tähtajaks tegemata, siis on probleem. Sellisel juhul ongi ülemuse asi see individuaalselt lahendada. Ainus suurem probleem on minul olnud siis, kui ülemus võimaldas küll kaugtööd, aga kodus oleva kolleegi kiireloomulisi ülesanded sokutati kontoris olijate kaela. Aga ka see on ülemuse halva töö näide.
Jah, ma olen ka laias laastus ikka seda meelt, et kõige olulisem on see, et töö saab tehtud ja tähtaegadeks. Nt ma ise olen küll päeval omi asju ajanud ja hilistel õhtutundidel kui laps magas tööasju teinud ning ma ei saagi kuidagi aru, et see võiks probleem olla.
Mina näen asja sellisena, et kuniks töö on tehtud ja probleeme ei ole ega teki ning läbisaamine kolleegidega on hea, siis pole kodukontoris töötamisel mitte midagi viga. Pigem vastupidi – paindlik ja vastutulelik tööandja on kulda väärt, mida toodi välja ka (oli vist?) Postimehe artiklis palgasoovide kohta.
Ent muidugi on alati neid, kes kodukontoris tööd tehtud ei saa ning kes seetõttu kõiki teisi peedistavad, stiilis “näe, millised laiskloomad”; need on need inimesed, kes arvavad, et teevad ainuisikuliselt ära kõigi teiste tööd ning on pidevalt tööga rakkes. Nad lihtsalt ise ei näe, et nad elavadki ainult kas tööle või on ise vabatahtlikult võtnud endale nö. ohvrirolli, kus nemad muudkui tööd peavad rabama ja ei näe, et maailma ei kuku kokku kui nad lõdvemalt võtavad.
Olen ka kodukontori töötaja ja lähtun ka põhimõttest, et asjad peavad tehtud olema õigeks ajaks ja korrektselt. See, et ma vahepeal päeval muru niidan, lund lükkan või trennis käin pole kellegi teise asi, seni kuni hoian tööde tähtaegadest kinni. See, et inimene kodukontoris 8 h arvuti taga tööd ei tee, ei tohiks küll üllatusena tulla kellelegi.
Keegi ei tee kaheksa tundi järjest arvuti taga tööd, ei kodukontoris ega nö päris kontoris. Mina näiteks arvan, et kodukontoris saab efektiivsemalt tööd tehtud, sest palju vähem kulub aega niisama lobisemisele.