Me panime eile Marekiga igasugu lastekasvatuse reegleid paika ja leppisime ka kokku trahvisummad, et end distsiplineerida. Mina muudkui käisin reegleid välja ja Marek nõustus, kuni ühel hetkel tegi ta suu lahti ja ütles: “Kui me juba reegleid kehtestama hakkame, siis…”
Ma ei lasknud tal lauset ära lõpetada, sest ma teadsin täpselt, mida ta öelda kavatseb. “Ma ei saa sellega hakkama,” jonnisin mina. “Siis püüadki ja maksad iga kord kui eksid kümme eurot!” ei kavatsenud Marek oma nõudmisest taganeda. “Kümme eurot? Ma lähen pankrotti! Teeme euro!” halasin ma. Marek aga oli kindel, et see pole mitte mingi motivatsioon ja nii pean ma alates tänaesest maksma viis eurot iga kord kui ma…
Mis te arvate, mida teen? Tahtsite jälle pakkuda, et joon veini jah? Oh ei! Minu suurim pahe on hoopiski ropendamine. Ja kui ma ütlen ropendamine, siis ma ei mõtle selliseid leebeid sõnu nagu “perse” ja “kurat”, vaid kogu sõnavara, mis teatud naiste ja meeste kehaosade kohta on välja mõeldud meie kaunis emakeeles. Marek aga ei ropenda üldse. Nüüd kümne aastaga olen ma ta nii kaugele viinud, et ta on võimeline isegi aegajalt “kurat” ütlema, aga põhimõtteliselt ei ropenda ta üldse. Ja kui teda midagi häirib, siis ropendamine. Eriti minu ropendamine.
Ma lugesin kusagilt mingit uudist, et intelligentsed inimesed ropendavat rohkem ja ikka püüdsin selle taha peitu pugeda, aga samas olgem ausad ega ma ikka ei tahaks küll, et Ida pahaaimamatult mõned vägisõnad üles korjaks mu käest ja siis neid lasteaias heldelt jagama hakkaks teistele.
Niisiis pean ma end kokku võtma. Nõuandeid, kuidas see kuuajaline võõrutuskuur edukalt läbida?
Kusjuures minu ropendamine vähenes tunduvalt just seoses lapse saamisega, ei tahtnud et ta samasuguseks kasvab. No kurat ikka tuleb, aga suguelundid enam mitte:)
Ja kui lapse suust kurat tuleb, siis see häirib mind ka, nii et ma katsun ka seda välja juurida:)
Üks päev Ida küsis, kas kurat tohib öelda. Vastasin, et ei tohi. Vastuseks tuli, et aga teie ju ütlete, et kui mina ei tohi, siis teie ka ei tohi. Leppisime seal siis kokku, et tal on õigus, et keegi ei tohi öelda. Aga ma ise olen kokkulepet rikkunud. Samas eile tegin edusamme ja kui oma jala vastu lauda ära lõin, pigistasin hambad huulde ja ütlesin “pepusse”
Pead mingid leebemad variandid välja mõtlema. Mina kasutan näiteks pekki küll või mida pekki ja siis üks tuttav kasutas näiteks assa nugis vms 😀
Pekki küll on täitsa kasutusel, aga jah, ma pean ka mingid sellised “assa nugis”-stiilis asendused leidma endale:)
Minu asendusväljendid: “türi ja paide”, “putkavaht”
Aitab veel vitamiin, türki, mida hekki, putka 🙂 ja kurat asemel olen ütlema hakanud pagan, kuigi ega seegi hea sõna pole. Ehk on abiks;)
Minu pro-tip on et ära jälgi uudiseid! Tv, ajalehed, raadio…. Sest uudised on täis nii nõmedaid – ütlen veelkord selle sõna – uudiseid et võtab vanduma. Me vist ühe-ealised ja ma hakkasin juba põhikoolis poistega võidu ropendama, kuni üks suvevaheaeg kui kedagi teist polnud meelelahutuseks võtta, läks raamatute lugemise käigus see vandumine lihtsalt üle…. Unustasin isegi ära milline ropendaja ma olin ja kõik oli hästi kuniks presidendiks sai Arnold Rüütel ja vot see ajas närvi. Ühe päevaga tulid kõik need aastaid peidus olnud sõnad välja ja enam pidama ei saanud! 😁 Praegu mind aitab ka ainult see et väldin olukordi mis mind närvi ajavad!
Noh mul ka ikka aegajalt igasugu elukad lendavad (kuradit väga ropuks küll ei pea, lapsed isegi vahel kuraditavad 😀), aga jhh,peale lapsi ikka päris hulle asju ei tule 😁 Lasteaias kuulevad nad nagunii igasugu asju,mul 4ne plika peale suvist vanemate rühmadega koosolemist ükskord vihasena käratas: t…ra!!! No minult ta seda küll pole kuulnud, seega ju ikka aias kuulis. Fakk on ka sealt juurde jäänud. Ütlen seepeale, et nii räägivad pahad onud vanglas ja sa ju ei taha olla samasugune 😀 Aga jah, kurat meil ikka liigub, see juba nagu venelastel on blin, pole midagi hullu 😇
Ma olin täielik voorimees enne last. Nüüd kasutan peamiselt sõna bukarest… aga lapsel ju noored onu ja tädi kelle arust nii naljakas kui väike poiss ütleb roppus 😀
No ütleme ausalt, et ma olen ka naerma puhkenud kui Ida “kurat küll” on öelnud ja teda sellega ilmselgelt julgustanud, sest noh on olnud ootamatu ja naljakas. aga vanemana, kes ikka tahaks ju eeskujulik olla, mitte kõige meeldivam kui laps sama lasteaias kordaks
Jep, olen ka täitsa südamest tema ees naerma puhkenud ja seejärel on ta seda sõna siis umbes 300 korda korranud 😀 Aga siiani oleme jutud nagu mõistlikult selgeks rääkinud, et mõnikord kogemata tuleb paha sõna suust välja (Olli lemmikraamat on Laura raamatud ja seal samuti sarnane jutt sees).
kuidas kuuajane võõrutuskuur edukalt läbida? lihtne.
kas tahaksid, et sinu laps oleks see ilus väike tüdruk, kes mänguväljakul või lasteaias röögatab: “t**a, p***i, raisk! mine m***i, noh! v***u…”
Ajuga ma muidugi saan aru, et see peaks olema lihtne just sel samal põhjusel, aga… ma olen nõrk inimene ja siiani olen libastunud. Nüüd pingutan päriselt. Kohe päriselt.
omast kogemusest (kuna ma ka suu peale kukkunud just pole) – “mine pekki” on suht hea variant, sest sellel on alles vandesõnale nii vajalik laeng, saba ja sarved, aga see ei ole lihtsalt selline rrräige nagu need teised.
Heh, ja mina just eelmine nädal mõtlesin, et seda blogi on nii hea lugeda, kuna siin ei ropendata :D. Ning nüüd siis selline uudis hoopis. Aga tegelikult on muidugi tore, kui keegi mõtleb rohkem oma sõnakasutusele, olgu seda siis lapse ees/ pärast või enda pärast. Tänaval kõndides olen möödunud noorte tüdrukute grupist, kus iga teine sõna oli ainult ropendamine ja seda oli päris nõme kuulata. Väga nõme tegelikult. Mitte et ma nüüd ise oleks päris süütu talleke, kuid kurat ja p.sse on reaalselt ainsad, mida kasutan. Üritan neidki vähem kasutada. Mu kolmene tütar on ka paar korda kurat öelnud (pigem siis kulat ja no see oli nii halenaljakas, et püüa siis tõsine olla). Samas 10a. poeg sai juba lasteaiast ja hiljem koolist sellist sõnavara, et hoia ja keela. Ning kodus teen märkuse küll, kui ikka liialt hakkab ropendama. Igatahes edu! 😀 need nugised ja mägrd teiste sõnade asemel oleks ju päris naljakad.
Ma ei ropenda kunagi avalikult, see on mu kodune ja peidus varjukülg. Nugised ja mägrad oleks tõesti hea valik, loodan et jääavd külge:)
Seda ma mõtlesingi, et kõik kirjutised on alati olnud nii korralikud ja läbimõeldud sõnakasutusega. Peidus pool oligi üllatus selles osas 🙂
Kusjuures see on tegelikult naljakas fenomen. Ma isegi ei pea kodust väljas pool (ka blogis) end kontrollima, sest see on kuidagi nii elementaarne, et normaalne inimene ei ropenda. Kodus aga lendavad ilma liialdamata kogu aeg karvased ja vähem karvasemad:(
Minu on kodu on minu kindlus. Ehk siis koht, kus saab turvaliselt tunda end just nii palju, et saab kõik need karvased ja veel karvasemad ilma mõtlemata lihtsalt välja elada. Nüüd tuleb kõik vaasid/padjad/toolid mõelda blogilugejateks/muidu inimesteks/keeleinspektsiooniks mõelda. Ning siis kui karvane hakkab lendama, tuleb meelde, et oih, ka seintel on kõrvad.
Hea soovitus;)
Hmh, mul oli kunagi “kurat” juba lausa sidesõna eest, aga siis mingi täiesti suvaline inimene mainis nii mokaotsast, et ära kutsu kurja välja. Kuradist sain lahti koheselt, nüüd ütlen: “kurja küll!” või “oi kurja!”. Vahel on ka “kurinahk” ja “kuripatt”. Ja see on nakkav, kõik mu lähikondlased ja sõbrad on need sõnad omaks võtnud. On juhuseid, kus miski tabab mind ootamatult – reeglina saab siis varvas väga haiget või mingi muu koht – siis tuleb kiire ja automaatne karjatus… “tür…kiis”!
Türkiis. Vot see on hea!
Soovitan “t**a küll” asemel “traktor küllika” öelda 😂 Ja “p**si” asemel “putkavaht” 😀 Meil toimib, Härra abikaasa tenniseväljakul kippus mõnikord ropendama. Aga meie pere poisslaps ja huumorisoon pani asja veidi muutma, sest lasteaeda kolesõnu viia polnud vaja tõesti. Seega kõlab üle platsi meil TRAKTOR KÜLLIKA 😀