Blogireklaam valetab täiega*

Meil on kombeks sõbrannadega kuus korra väljas käia ja erinevaid restorane külastada. Seni on absoluutselt parim kogemus, kuhu ma iga kell tagasi läheks, Rataskaevu 16 ja mulle isiklikult sai väga sümpaatseks ka Lendav Taldrik, millesse ma varem olin pigem eelarvamusega suhtunud. Kõige kehvem kogemus oli Viru Lyon, sest seal lihtsalt ei olnud reaalselt teenindust, teenindaja kadus lihtsalt ära. Pärast püüti seda küll välja vabandada, et uus töötaja ja saadeti mingi meesettekandja shot´idega kastaneid tulest välja tooma, aga noh ütleme nii, et kehv kogemus on siiski kehv kogemus, eriti kui söök on samuti pigem tavaline.

Lyon oli minu kõige kehvem restorani kogemus eilseni, mil me külastasime palju kiidetud Mehed köögis restorani. Ma olin kuulnud vaid kiitvaid arvustusi ja nii otsustasime meie ka selle koha üle kaeda. Eile restosse minnes lugesin ma veel Marimelli, kes oli seal päev varem käinud, arvustust ja mul oli hea meel, et selle restorani valisime. Ootused olid kõrgele krutitud.

Restorani sisse minnes ei saanud ma korraks üldse aru, kas ma olin õiges kohas. Silt välja ütles “Mehed köögis”, aga sisse minnes oli esimene asi, mida ma nägin jalamatt, kus kirjas “Babuulja”. Teisel korrusel asuva restorani sisekujundus oli ka pigem “slaavi verd vanaemalik” ja ma arvasin, et olengi ekslikult vales kohas. Ma eeldasin, et “Mehed köögis” on selline pigem mehelik, mitte puna-valge täpiline ja pitskardinaline. Laud oli siiski meie nimel broneeritud, nii et eksimise restoraniga sain ma välistada. Iseenesest oli kõik väga nunnu, lihtsalt mina oleksin oodanud midagi muud. WC-d otsides käisin ma hiljem läbi ka erinevad korrused maa-all ja tegelikult mu jaoks selle restorani kontseptsioon jäi siiski arusaamatuks. Kuidagi ei haakunud slaavipärasus ja restorani nimi, aga  no see selleks.

Menüü oli lühike ja olen kuulnud, et ongi hea, et on hea lihtne valida, minu jaoks aga oli menüü liiga lühike ja igav. Hinnad olid ka üsna krõbedad. Kui ma ei eksi, siis part maksis 16.90 ja lammas 14.90 või oli see vastupidi, aga no hinnatase oli selline. Kui lauda toodi sõbranna “terve kala grillilt”, milleks oli beebiforell, oli mul hea meel, et ma seda ei valinud, sest kala tundus nii pisike. Kui lauda toodi teise sõbranna lammas, oli mul hea meel, et ma seda ei valinud, sest mulle tundus, et lammas oli taldrikule üldse panna unustatud. See ei paistnud salatilehtede alt välja. Ma olin selle restorani toidupilte ka Facebookis vaadanud ja mulle olid alati tundunud portsjonid kuidagi kummaliselt väikesed, aga ma arvasin, et pilt petab. Ei petnud.  Kui lauda toodi minu suvikõrvits, oli mul mitte hea meel, et selle valisin. See nägi nii hall ja igav välja. Maitselt olid toidud okeid, aga kui ma maksan pearoa eest 16.90, siis ma ei taha “okeid”, ma tahan elamust. Nagu Rataskaevus.

Laule toodud leib oli ka suvaline veidike kõvaks läinud poeleib. Vanalinna restoranist, mis on pigem kõrgemas hinnaklassis, ootaks siiski midagi värskemat.

Muidugi saan ma aru, et me olime vanalinnas ja seal ongi selline hinnatase, nii et ei pea mulle soovitama, et mine siis Mäkki kui raha pole või Patrikusse kui suuremat portsu tahad. Ma arvan, et ma tean restoranidest ja toidust piisavalt, et arvamust avaldada. Minu aus arvamus on siiski, et see koht on ülehinnatud ja üleshaibitud ning sugugi mitte seda kiidulaulu väärt.

Pearoast jäi minul kõht tühjaks. Teistel ka. Mina magusat ei tahtnud ja otsustasin proovida kõrvitsahummust. Seda ma julgen siiski kiita. Vaieldamatult selle õhtusöögi parim kogemus. Nägi taldrikul kena ka välja. Agnese tellitud mustikakook ei kannatanud aga üldse kriitikat. Kooki põhimõtteliselt ei olnudki, väikesed koogikillud olid kompoti alla ära peidetud. Kuus eurot selle eest? Ilmselgelt liiga palju. Proovisime ka rabarberi ja passioni magustoitu ja hoolimata kohutavast välimusest maitses see tõeliselt hästi. Kui ma peaksin sinna restorani uuesti sattuma, oleks mu valik kõrvitsahummus ning see rabarberi magustoit.

Veinid olid ka üsna kallid, aga jällegi. Vanalinna värk.

Vot vastupidiselt Marimelli kogemusele oli minu kogemus hoopis teistsugune.  Välja arvatud teenindus, teenindus oli hea. Selle kohta ei ühtegi halba sõna.

*Pealkiri on natuke liialdus, sest ma ei tea ju tegelikult, kas tegu on olnud makstud postitustega või lihtsalt erinevate maitsetega, aga selle restorani kasuks otsustasime me küll selle pärast, et see on erinevatest blogidest silma jäänud. Ei tasu igat reklaamjuttu uskuda, mida blogidest lugeda saab:D

Päisepilt: Mehed köögis lehelt.

8 Comments

  1. Pegasus on ka vanalinnas, aga no tase on kõrgem ja hinnad odavamad, nii et… Ja Mehed Köögis ju pole ka otseselt vanalinnas või on v? 😀

    Like

  2. Väga hea et sellest kirjutasid. Plaanisin samuti kiidulaulu peale minna kaema seda kohta aga enam ma ei lähe. Ma olen mitmeid kordi vaadanud nende menyyd, ka minu jaoks on menyy liiga igav. Samuti kukkusin ma orki Marimelli makstud kiidulaulu peale keskturu juures oleva New Thai restorani suhtes. Lõunabufee kasuks ei tasu otsustada, see on nii suur pettumus. 2 x käisin ja 2 x pettusin. Kusjuures maitsed ongi inimestel ikka totaalselt erinevad. Olen tähele pannud, et inimesed, kes reisivad või on elanud välismaal ja kogenud erinevaid asju, on kuidagi mitmekesisemad ja kultuursemad. Nende inimeste maitsemeeled ja kogu see toidumaailm on kuidagi sofistikeeritum. nt. blogija Miiu, tema maitse eelistused on meie pere jaoks ysnagi 1:1 võrdsed. Väga palju saab aimu ka sellest, mismoodi yldse blogijad ise elavad ja kuidas nad seda lugejateni edasi kannavad. Nt. minu jaoks räägib väga palju, milline on blogija kodu. Kui on minu jaoks maitsekas ja hubane, sis juba see tekitab minus tunde, et oleme sarnased. Samuti ma vaatan kuidas blogijad teevad tavalisi pilte oma argielust, elamustest, kogemustest, lastest. jne Mõnede blogijate pildid kõnetavad väga palju, teised jätavad täiesti kylmaks, emotsioonitud. Minu jaoks sellised seigad räägivad, sest see näitab minule, kas ma olen blogijaga enamvähem samal lainepikkusel või ei. Kui minu jaoks meeldiv sympaatne blogija näiteks kirjutab restorani arvustust, siis ma usaldan teda. Kui kirjutab aga blogija, kes mulle ei sympatiseeri, siis ma ei usu tema kirjutist. Ja noh, mõnega kohe tunned, et oled samal lainepikkusel ja teisega absoluutselt mitte.

    Like

    1. Jah, maitsed on tõesti erinevad ja mina usaldan ka tegelikult pigem ikka vaid neid, kellega ma kasvõi blogi järgi otsustades olen samal lainepikkusel.
      Mehed köögis aga ei ole isegi nii suur pettumus söögis (ka mu jaoks on muidugi menüü igav), kuivõrd just ka kontseptsioonis. Nagu Ebapärlikarp tabavalt kirjutas paberil on “mehelik ja maskuliine”, aga tegelikkus on Pipi Pikksuka Segasummasuvila. Viimane ei ole sugugi halb, mulle täiega meeldivad sellised kohad, aga siis sa ei reklaami seda toidukohta “maskuliinsuse, huumori ja leidlikkusega, kus külastajate kõhud täidetakse tõeliselt üllatuslike roogadega Põhjamaa köögikunstist”. Samas koogi puhul nagu oli huumorit ka, nii et see osa reklaamist läks täppi:D

      Like

    1. Ükskõik, kuhu ta tasuta sööma pääseb, kiidab ta selle koha taevani 😀 kui keegi kirjutab, et tal oli vastupidine kogemus vastab ta, et maitsed on erinevad 😀

      Like

    2. Ma lugesin seda postitust uuesti ja tegelt ma arvan, et see ei olnud kinni makstud. Oligi tema arvamus ja kogemus. Erinev maitse. Malluka postitus oli kinni makstud ja väga kiitev, aga samas väga paljud teised on ka kiitnud. Nii blogijad kui mitteblogijad.
      Ühesõnaga ma ei tea. Mulle tundub, et kiitjad on mingis teises restoranis käinud

      Like

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s