Laps ja koer ühe katuse all

Ida on täiesti loomahull. Ta ei lähe kunagi õhtul magama enne kui oleks Hugole musi andnud ja teda kallistanud. See on iseenesest väga armas, kui välja jätta fakt, et loom on loom ning ta ei pruugi lapse headest kavatsustest aru saada. Me oleme Idale 8754376 korda öelnud, et koerale näo juurde EI lähe, kuid kas te arvate, et tal ei lähe see meelest? Peaaegu iga päev peame me igaks juhuks üle korrutama, et ei lähe Hugo pessa, ei lähe koera kallistama kui ta magab, ei lähe ta juurde vaatama, kuidas ta sööb, ei lähe… Nagu papagoid.

Hugo on tegelikult hästi lastesõbralik koer ja 98% ajast meeldib talle kui lapsed temaga lustivad ning ka Ida kallistamised kannatab ta kenasti ära (ilmselt teadmises, et Ida annab poole oma söögist salaja talle), kuid ta on siiski ka urisenud nii Ida kui teiste laste peale. Sellistel puhkudel tekib mul alati hirm, et kui Idale on küll seletatud ja Hugo on küll sõbralik koer, aga mis saab siis kui Hugol viskab kopa ette just sel hetkel kui mind läheda ei ole ja Ida teda kallistama kukub.

Üht last on Hugo korra näksanud ja just seepärast, et laps hüppas magavale koerale selga. Ei tahaks kuidagi, et ta Idat ka näksaks. Otsest ohtu nagu ei ole, sest see 8754376  korda korrutamine on nii palju vilja kandnud, et näo juurde Ida enam ei lähe, kuid kallistamise ja musitamise käigus võib ta ikka ära unustada, et see on koer, kellele kõik mängud ei pruugi meeldida.

IMG_4781.JPG

Lihtsamaks ei tee olukorda ka see, et Ida on reaalselt hulljulge. Ta ei karda mitte midagi. Ta ei karda isegi vanaema koera Kennyt, kes võrreldes Hugoga on majasuurune ja tegelikult väga kuri koer, nii et võõras ikka üksinda aeda tulla ei julge kui tal just enesetapu mõtteid peas ei ole. Samas pereliikmetega on Kenny väga sõbralik ja Idaga on ta tegelikult vaat et veelgi leplikum kui Hugo, aga ta ei ole lastega harjunud, ta on harjunud rahu vaikusega. Ida aga läheb ja kallistab teda nagu oleks tegu chihuahuaga. Ma otseselt ei karda ka, sest noh Idale on jällegi 8754376 korda sõnad peale loetud, aga ikkagi…

552_421400547898495_1871287360_n.jpg

Mul käib südame alt tihti jutt läbi kui ma vaatan, kuidas mõned vanemad lasevad oma lastel koeri kiusata, nendega nö mängida. Sabast kiskuda, selga ronida ja siis kinnitavad, et “aga ta ei ole kunagi kedagi hammustanud, ta on väga sõbralik koer, vaid ühe korra on urisenud, aga seda ka mänguhoos”. Võeh.

18 thoughts on “Laps ja koer ühe katuse all

  1. Absoluutselt – loom on loom ja tal on omad arusaamad ja instinktid ja refleksid. Ta võib häid kavatsusi valesti tõlgendada ja vastavalt reageerida. Mis siis, et seda kunagi pole juhtunud ja ta on muidu nii sõbralik.
    Väga õige, et korrutad. Ma ka korrutan. Pigem ettevaatlik olla. Mu lapsele ka meeldib meie malamuuti kallistada ja pai teha, aga ma ka manitsen ja üksinda tuppa ei jäta neid. Ma tunnen oma koera ka, talle ei meeldi teatud asjad(nt saba katsumine, olen näinud, kuidas ta hambad hoiatavalt irevile ajab. Üks aste edasi ja need hambad on lapsel näos kinni.)
    Eriti just külla tulnud lapsed tahavad teda oma armastusega “lämmatada”, sest ta on ju nunnu. Siis olen veel ekstra ettevaatlik, hoiatan, keelan ja kui vaja panen koera kinni niikauaks ära.

    Like

  2. Lapsi koerte läheduses tuleb jälgida ja meelega kiusata looma ei tohi! Küll aga ei ole ma nõus sellega, et kui koer sööb, siis ei tohi keegi koera lähedale minna.
    Kuidas teil on, kas Sina ise/Sinu abikaasa võite muidu minna keset söömist ja näiteks kausi/kondi koeralt eest ära võtta vms? Teinekord võib ta endale hambusse saada midagi eluohtlikku (väiksed jubinad, kanakondid vms) ja kui koer endale ligi ei lase, siis võivad asjad kurvalt lõppeda. See ‘koera ei tohi söömisel segada’ on vist mingist vanast ajast juba külge inimestele jäänud, näiteks oma vanemate kodus kõnnin mina nende koerast ringiga mööda, kui koeral kont hambus on, sest liiga lähedal olles hakkab koer lõrisema. Hüppas isale ninna ka, kui ta krõbinakausi juurde läks, hoolimata sellest, et isa on peremees. See on küll väga-väga vale ja nii ei tohiks juhtuda. Ometigi õigustatakse sellist käitumist, sest see on koera toit ja ta peabki seda kaitsma(!?!).
    Toidu kaitsemise eest karistamine on vajalik, sest kuigi lapsel ei ole õigust koera samal ajal kiusama minna, on tõenäoline, et see siiski juhtub (eriti kui laps väike on) ja agressiivselt reageeriv koer on väiksele lapsele väga ohtlik. Väiksest peale tuleb juba õpetada, et söök on preemia ja kui ilmneb ‘kaitsev pealiigutus’, siis tuleb selle eest karistada.
    Muide mina ise arvasin ka, et koera ei tohi segada, selgitustööd tegi mulle üks koerakasvataja. Tema rääkis, kuidas lapsepõlves sai koera kausi kõrval samal ajal mängitud ja üksi koer ei reageerinud sellele :). Loomulikult tasub pigem ettevaatlik olla ja lapsi eemal hoida, aga unustada ei tohiks ka koera õpetamist.

    Like

    1. Ma pidasin silmas seda, et ei lähe samal ajal koera krõõbikuid “ümber sättima”, “suhu talle panema”, “aitama” kui koer sööb. Meil ei ole probleemi sellega, et ma ei saaks koeralt minna kaussi ära võtma ja kunagi pole koer ka oma “toitu kaitsnud”, kuid mu pärast olgu see kasvõi vanast ajast jäänud arvamus, aga mina Idat samal ajal koera kausi juurde ei luba kui koer sööb.

      Like

    2. sa võid õpetada kui palju tahad, aga ürgses loomuses ei ole midagi tugevamat kui õigus süüa ja sellest õigusest hoiab karjaloom küünte ja hammastega kinni. treenida ju võid, kuid kindel olla ei saa selles asjas, mitte iial.

      Like

      1. Õpetangi, sest tõenäosus, et koer nõnda lapsele/ükskõik kellele kallale läheb on väiksem, kui püüdes koerast ringiga ümber käia samal ajal kui ta sööb. Nagu ka mainisin, siis tean koeri, kes lõrisevad ja näitavad hambaid juba siis, kui keegi nendest söömise ajal mööda läheb ja see ongi puhas treenimatus. Loomulikult ei saa kunagi kindel olla ja seetõttu ei lubaks ka mina teadlikult lapsel samal ajal krõbinakausis mängida kui koer sööb.

        Like

  3. Mul tuli veel meelde üks facebooki teavituskampaania, kus manitseti lapsi koerte läheduses jägima. Toodi välja kaks juhtumit, kus koerad lastele kallale läksid ning seetõttu magama pandi.
    Lahkamistulemused lõid pahviks. Ühel juhul oli koeral tugev kõrvapõletik ning lapse kallistus pani koera refleksist last hoiatama(hammustama). Teisel juhul oli laps koerale kõrva toppinud rasvakriidid ning viinud koera valuastme sellisele tasemele, mis viis koera nii kaugele, et ta pidi end kaitsma ja last hammustama. Alati ei ole ka põhjuseks see, et koer on paha ja kasvatamata. Juhtub ikka igasuguseid asju, kahjuks ei jõua alati kõigel silma peal ka hoida.

    Like

  4. Mul oma koera ja oma laste suhtes pole kunagi hirmu olnud, sest nad on koos üles kasvanud. Aga kui võõrad lapsed koera nunnutada tahavad, siis alati valvan kõrval igaks juhuks, kuigi ta pole iial ühegi lapse peale urisenud 10 aasta jooksul.
    Pigem on probleem tänaval kõndides, et nii lapsed kui täiskasvanud tahavad “kutsule pai teha”. Hea, kui luba küsitakse , aga mõni lihtsalt hüppab juurde ja koerale see üldse ei meeldi. Paljud inimesed ei tea üldse, kuidas koertega käituda ..

    Like

    1. Oh jaa, see mure oli meil ka Idaga. Kohe igale koerale tahtis ligi minna ja kallistama ja pai tegema hakata. Võttis ikka pikalt aega enne kui ta aru sai, et mis mõttes ei tohi. Hugole ju tohib!
      Nüüd kui näeb tänaval koera, siis kohe küsib, et kas me läheme küsime tädi/onu käest, kas tohib pai teha. Mõnikord tundub mulle, et seegi pole hea mõte (no tunned kuidagi ära, et ei ole võõra lapse paid ootav koer) ja kui ütlen Idale, et ärme seda kutsut paita, siis ta enam ei hakka kriiskama keset tänavat nagu keegi teeks talle liiga, vaid saab aru, et on mingi põhjus, miks ei lubata.

      Like

  5. Hoo. Siit tuleb pikk kommentaar, mulle väga hingelähedane teema 😀

    Meil on kaks taksikoera – emane on meie peres juba 4 aastat ja isane alla 2 kuu. Mõlemad koerad oleme heategevuse korras võtnud juba täiskasvanuna, ja meil ei ole täpseid teadmisi nende eelmise elu ning seega ka traumade/hirmude kohta. Isasel olevat selja taga näljasena koertekoloonias elamine, mis jätab kindlasti omad jäljed. Seejuures on mõlemad koerad täielikud pugejad, tahavad kaissu ja pai ja sülle jne. Hästi rõõmsad ja toredad loomad. AGA. Ei tohi unustada, et nendesamade naeratavate lõugadega suudab taks rebase urust välja kiskuda, ja haare on vajadusel ikka tohutult tugev.

    Eriti isase lisandumisega olen ma mitmel korral vihastanud, ja seda just täiskasvanute peale. Korduvalt on meile tulnud külalised, kes tahavad lapsele “koera näidata” (nagu tsirkuses!), mis siis tähendab seda, et laps tormab vanemate suunamise peale kohe looma juurde ja hakkab väntsutama. Iga kord olen eelnevalt ka sõnad peale lugenud, palunud lasta koeral esmalt last nuusutada, igaks juhuks mitte oma käsi toppida nt selja tagant või nii, et koer ei näe, kes teda puutub, ja üldse veidi ettevaatlik olla, kuni koer lapsega harjub. Aga ei! Pluti-pluti. Ja kui koer siis arusaadavalt täiesti segaduses olles ühte last peaaegu naksas, järgnes poleemika – oi milline kuri koer, ära enam lähedale mine, seda koera ei tohi puutuda jne.

    Ma leian, et eriti koera koju tulles võiks vähemalt täiskasvanud inimestel olla piisvalt elementaarset mõistust seesuguseid olukordi vältimaks. Me ise oleme mõlemat koera teadlikult harjutanud nt oma toitu mitte kaitsma (nagu eelnevates kommentaarides põhjendati), teadlikult paitan koera ka siis, kui ta on sügavas unes, teadlikult harjutan teda ootamatute olukordadega. Aga mina olen perenaine ja mitte keegi ei saa anda garantiid, kuidas käitub loom talle äkitselt läheneva võõraga.

    Meie perre lisandub peagi beebi, ja otse loomulikult kasvab see laps koertega ninapidi koos. Õnneks on mõlemad väikeste lastega harjunud ja pigem hoiavad titasid, aga igasugune väntsutamine on siiski ebavajalik ning looma suhtes ebaaus. Selle kõige juures ei tuleks ma iialgi selle peale, et oma last võõrast koera näppima “ässitada”.

    Like

  6. Mul on hästi pisikene, poolteist kilo kaaluv koer. Vana loom juba. Ja ma siiani veel karjatan, kui emad saadavad oma lapsi tema poole lausega: “Näe, nii armas kutsu, mine tee pai!”

    Point on lihtsalt selles, et enne võiks loomaomanikult ka küsida. Sest ta on küll pisike, kuid kui keegi teda ootamatult käperdama tuleb, võõras inimene siis just – saab ta kurjaks ja võib näksata. Hambad on pisikesed küll, aga oi kui teravad. Ja siis need lapsevanemad vaatavad mind kui viimast troppi, kui ma koera lapsest eemale tõmban ja ütlen, et ei tohi, rahulikult. Kui nii läheneda, ei tee ta midagi, kuid ootamatul hetkel ootamatust suunast saabunud katsumised ajavad ta endast välja.

    Tõsi, oma inimesed võivad teda igas asendis silitada. Või õigemini – kui tal on pall pessa viidud, siis pole hea mõte. Lapsele ei tee ta kunagi midagi, a minu peale tõstab küll siis natuke häält, et mõtle ka nüüd, kuhu sa oma käe topid, eksole.

    Loom on loom ja temalgi oma privaatsus. See koerte näppimine on umbes sama nagu lahtiste koertega jalutajad – oi, ta ei tee ju midagi. Kus kurat Sina tead, kas koer nüüd äkki ehmatab millegi/kelle peale või tunneb hirmu ja hoopiski teeb.

    Mina ise sain kunagi ühe sellise loomapidaja koera hambaid tunda mõlemal jalal, kätel ja seljal. Lõpuks pääsesin mingi ronimisredeli otsa pakku. Mind ikka lapiti päris kaua haiglas kokku. Mäletan, kuidas politsei igasugu erinevaid asju küsis.

    Ja omanik vaatas kõike toimuvat lihtsalt pealt – kui enne oli jutt, et mu koer ei tee midagi, siis ajal, mil ta oma hambaid minu peal teritas, sai sellest lause: “Ma ei julge teda ära tõmmata, ta hammustab!” Eksole, onju. Ma tundsin ise ka, jah.

    Pärast seda kardan võõraid koeri (ja ka tuttavate koeri) nagu tuld. Endal on kodus kolm koera, neid ma ei karda. 😀

    Like

    1. See on ÕUDNE, et saadetakse oma tited võõraid loomi näppima! Wtf?! Mis õigusega?! Sama hästi võiks ju lapse kättpidi võõrasse lapsevankrisse klutitama saata. Seda, ma loodan, ikkagi ei tehta…

      Like

  7. Mina suhtun asjasse umbes nii, et koeral on elusolendi ja täieõigusliku pereliikmena ka õigus otsustada, kas ta tahab seltsi või omaette olla. “Näo juurde minemist” jms ma ei piira . Ja kui ta kogu oma emalikus kannatlikkuses last ikkagi näksaks või hammustaks, olekski see õppetunniks lapsele, kuidas kannatliku ja usaldava looma piire testida okei ei ole. Seda enam, et ta nii kannatlik ja armastav on. Ehkki nad muidugi peavad elementaarseks, et liiga teha ei tohi ja et tüdinud koer peab saama minna omaette eemale, kuhu talle järgneda lubatud ei ole. 🙂

    Like

  8. Mina sain töö juures koeralt näksata. Ja ise olin süüdi. Eelmine õhtu olime koeraga sõbrad olnud, aga ju hommikul talle ja omanikele head aega soovides lähenesin valesti (mul oli üks käsi ruskas, kus olid võtmed sees ja see vist hirmutas koera) ja ta näksas mind, kui üritasin pead patsutada. Omalikud olid küll ehmunud, aga minu enda lollus.
    Endal (veel) koera ei ole, aga jalutan tihti sõbrade koeri. Ja seda ka just rihmata, sest me elame maal ja siin on vaba ruumi palju. Õnneks on koerad enamasti sõnakuulelikud ja kui näen, et inimene on lähenemas, kutsun nad alati tagasi. Ma tean, et nad halvimal juhul lihtsalt ignoreerivad inimest, aga see teine inimene ei tea seda. Kui ikka suur(ed) koer(ad) jookseb/jooksevad tema poole, siis võib hirmuäratav olla ikka.

    Like

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s