Sassis kodu

Enne emaks saamist olin ma paras korrafriik. Mul pidid asjad olema (minu jaoks) õige koha peal ning ma panin automaatselt tähele kui raamaturiiulis oli keegi raamatu vale koha peale asetanud, ma ei saanud uinuda kui kardinad olid valesti akna ees, kui linik oli laual viltu, toolid mitte ühe joone peal.

Rasedaks jäädes lubasin ma, et meie majas ei hakka olema igal pool lasteasju nähtaval. Mind häiris mõte esikus rippuvatest kombedest ja kummikute ning kingade rivist nagu elaks majas sajajalgne ning otseloomulikult olin ma kindel, et vähemalt esimene korrus püsib mänguasjavaba.

Ma olen ema olles palju sõnu söönud, nii ei tule ilmselt üllatusena ka see, et ma sõin sõnu lasteasjade kohapealt. Alguses ma tõesti püüdsin esimest korrust mänguasjavabana hoida, kuid lõin peagi käega. Mõttetu enesepiinamine. Lihtsam oli toanurka tuua suur korv, kuhu mänguasjad sisse saab lihtsalt visata. Esikus rippuvad lasteriided ja jalatsid toovad aga mu meelest majja elu ja soojust. Sama arvan ma põrandal oleva rongi või diivanil oleva nuku kohta. Ilma laste asjadeta oli maja eluta. Kuna ma siiski olen natukene korrafriik, siis ikka on mul mingid pinnad, kus ma ei kannata näha lapseasju. Näiteks diivanilaud peab alati olema puhas, aktepteeritud esemed on vaid lilled, raamatud ja küünlad, muu ajab mind endast välja. Samuti ei kannata ma toolidel vedelevaid riideid (välja arvatud garderoob, kuhu kõik saab silma eest ära visata).

Tänu lapsele on meie kodu ikka sassis, siin-seal on mänguasjad, ikka jäävad aegajalt riided tooliselja peale vedelema, toa nurgas (häbi tunnistada) seisab 80% ajast pesurest, mida (häbi tunnistada) ma teinekord isegi külaliste tulles ära ei pane. Samas ei saa ma sinna midagi parata (ma tunnistan, et olen tõesti selle koha pealt natuke friik ja ilmselt ka kahepalgeline), et kui ma vaatan läbi sotsiaalmeedia paljude teiste lastega perede kodu, siis mul tekib tihti küsimus, et kas lastega kodu peab sassis olema. Niimoodi, et mänguasjadest tuleb karguga üle hüpata, et toolidel ja diivanitel olevate riiete ja kottide ja muu pahna kuju järgi saab vaid aimata, et seal on diivan või tool, et raamaturiiulitest vaatavad vastu mänguasjad, lutipudelid, marlimähkmete hunnikud, suvaliselt käest ära pandud lapseasjad. Kas nende asjade jaoks paremaid kohti pole? Panipaiku? Kappe? Korve, karpe, kuhu mänguasjad silma alt ära visata?

Ma saan täiesti aru, et lapsed mängivad ja ajavad kodu sassi ning emadel on muudki teha kui kodu koristada, aga samas ma ei suuda kuidagi aru saada, et sellises segasummasuvilas on mõnus ja hubane olla. Nagu elaks kolahunnikus. Ida võib kodu pea peale ajada kui tal sõbrad külas käivad, aga see on mängu käigus. Mänguhoos ja sõpradega koos tehku lapsed, mida tahavad, peaasi, et maja oma kohale jätavad. Pärast koristame me kodu kenasti koos ära ja see ei võta tavaliselt rohkem kui pool tundi. Okei, isegi kui see võtaks tunni, siis ei ole see ka ööpäevast suur osa. Ei jäta ju asju niisama laiali, sest ta niikuinii mängib.

Mihkel Raud kirjutas oma raamatus, et sõbrad, kes külla tulles ära ehmuvad põrandal olevast kultuurikihist, võivad minna muuseumi, sest majas on lapsed ja kultuurikiht põrandal on normaalne nähtus.  Ma olen temaga nõus, sest ma arvan, et ta liialdas ja pidas silmas põrandaid, mida igal hetk meeleheitlikult läikima ei nühita ja kust võib leida natuke puru, aga samas ma tean, et osade koduste vanemate jaoks tähendab see “kultuurikiht”, et põrandal on kõike – näritud võileivast, paberitükkidest koerakarvadeni.  Ei saa ju olla mõnus kui palja jalaga põrandale astudes midagi kogu aeg talla alla jääb või seal kleepub?

Vaatan näiteks Anna Lutteri blogi  ja imestan kui geniaalselt ta suudab kõik ära organiseerida. Ka tema lapsed mängivad ja ajavad kodu sassi, aga lihtsad ja nutikad lahendused aitavad segaduse kiiresti ka ära kraamida.

Ärge võtke postitust isiklikult, ma tean, et mul on probleem.  Laisk inimene, kes armastab korda;)

17 Comments

  1. Mul on ka probleem – ma lähen endast välja, kui ma näen piinlikult korras, leidlikult organiseeritud ja ideaalselt sisustatud kodusid, kus kõik on Lean 6 Sigma järgi ära korraldatud. Põhimõtteliselt saan selle peale kergekujulise ärevushoo ja masenduse, et kuidas ma nii ei oska/suuda/viitsi.
    Tegelikult on nii, et kui töötad kodust, siis paar hetke ikka leiad, et möödaminnes asjad kokku visata jms. Aga kui päevast kulub 2-3 tundi liiklusummikutes seiklemisele ja suurema osa ärkvelolekuajast veedad kodust eemal, siis ei pruugi jätkuda ei jaksu ega aega isegi lihtsaks asjade kokku korjamiseks. Jaaa, lapsed peaksid seda ise tegema.. Sellist mõtteviisi harrastan mina ka, aga näiteks pesamuna puhul võin ma oma suu ära kulutada tema palumise, meelitamise, käskimise, ähvardamise peale 😀 Vanim tüdruk õnneks koristab juba normaalselt, aga peamiselt vaid enda tuba. Ega keegi ei taha teiste tekitatud segadust ju kraamima hakata.

    Õnneks käivad mul aegajalt külalised ja siis teeme hoogtöö korras kõik korda 😀 (ma ei hakka loetlema, kui palju närvirakke sellele kulub). Samuti pean arvestama, et nädalavahetusel pole aeg puhkamiseks vaid koristamiseks.

    Like

    1. Jah, sellega nõus, et tööl käies ja kodust kogu aeg eemal olles ei pruugi tõesti ei jaksu ega aega olla, täiesti arusaadav ka:)
      Aga (ma ei taha üldse üldistada, kuid siiski) suurimad seapesad kipuvad olema just kodustel inimestel. Ka mu enda suurim traagika on, et tegelikult enamuse asjast ju kodus ja ei kannata sassis kodu, aga teisel korrusel ikka tolmujänesed. No ei jaksa tolmuimejaga teisele korrusele minna;)

      Like

  2. Minu parim sõber kodus on tolmuimeja ning ma kasutan seda vähemalt 100 korda päevas, sest ma lihtsalt ei salli kui mu jala all on mingisugune prügi. Samas väikese segaduse elan üle. Kindlasti mängib oma rolli ka elanike arv majapidamises, mida rohkem, seda uhkem.
    Mina ei leia, et just ema peab olema see, kes teiste segadust koristab. Ühine kodu, kõik koristavad.

    Like

  3. Ega me tegelikult ei tea, kuidas see Anna Lutter elab. Ja ma ei mõtle Anna Lutteri all isegi konkreetselt teda, vaid kõiki neid, kelle elu ja kodu on pildi peal niiiii korras. Jah, tal on nutikad lahendused, kuid pilt on hetk. Elu on elu.

    Like

    1. Seda küll, aga seda enam tekib mul küsimus nende sassis kodude kohta. Neid olen ma ka vaid pildilt näinud. Miks mitte pilti tehes voodi ära teha? Miks mitte taustalt ära korjata pesurestid, mustade nõude hunnikud? Ehk siis kui pilt on pilt ja pildilt jääb mulje, et kodu on sassis, siis milline see kodu päriselt on?

      Like

  4. ma ei saa aru miks peaks toas pesurest olema! eriti lastega kodus. kuivati lahendab olukorra palju paremini ära.

    Like

    1. Ma võiks minna praegu poodi ja 5 kuivatit endale osta, aga absoluutselt ei häiri pesu kuivatamine restil. Vanast ajast harjunud tegema ja kui keegi külaline tõesti ootamatult tuleb ja seda kuivavat pesu vannitoas näeb, siis so what?!

      Like

    2. Kammoon, kuivatiga ei võigi ju paljusid asju kuivatada. Mul läks vähemalt 3 mehe t_särki vormist välja ja edasi kasutan seda pmst voodipesu ja saunalinade kuivatamiseks.

      Like

  5. Ma ei kannata kui KEEGI TEINE nt oma riided vedelema jätab, asjad valesse kohta või üksiku kahvli kraanikaussi paneb. Oma segaduses ma suudan päeva elada, kuni enam ei suuda ja koristama hakkan 😁😀

    Liked by 2 people

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s