Baby, you can drive my car

Käisime eile sõbrannaga proovisõitu tegemas autoga ja kuna ta on algaja autojuht, siis loomulikult suri tal auto mitu korda välja ja ei saanud ta koha pealt minema või pani vale käigu sisse. Ma püüdsin teda lohutada, et see ongi alguse asi ja pealegi on iga auto erinev ning vajab tunnetamist, aga see ei lohutanud teda eriti. “Ma olen juba aasta aega õppinud!” kurtis ta.

Pähh, aasta aega. Mul on load vist kaheksa aastat ja ma ei oska siiani sõita. Okei, see on natuke liialdus, aga pargin ma ikka sinna, kuhu ma oskan, mitte sinna, kus on esimene vaba parkmiskoht. Veel enne Norra tulekut kartsin ma tõusudelt ära sõitu, sest mul oli kogu aeg tunne, et ma libisen tagasi tagumisele autole otsa ja ma olin alati hirmul. Lillehammer aga asub reaalselt orus, mis tähendab, et pool linna asub küngastel, mis meie mõistes on nagu väikesed Munamäed  ning kui ma tahtsin autoga liigelda, siis ei jäänud mul muud üle kui õppida sõitma. Ka talvel. Kui need paganama künkad on kiilasjääga kaetud. Ma olen selle üle väga tänulik, sest ma saan ausalt öelda, et alles kaks aastat tagasi õppisin ma autosõidu tänu Norrale ära. Oslos ei oska ma aga sellegi poolest ikka veel liigelda. Ei suuda üheaegselt jälgida märke, teisi liiklejaid, foore, tramme ja nii sõidan ma seal ikka nagu turist.

Veel neli aastat tagasi ei julgenud ma sõita ühegi autoga peale oma enda auto, mida ma tundsin ja millega ma olin sõitma õppinud. Kui ma pidin võõra auto rooli istuma, tundsin ma end ebamugavalt ja ei osanud alguses midagi teha. Esimest korda tööautosse istudes surin ma maja eest ära sõites neli korda välja. Mis te arvate, kas mu töökaaslased, kes olid valdavalt mehed, naersid mu üle? Alles paar aastat tagasi läks mul hirm võõraste autode ees üle.

Kui me Klaudiaga oma proovisõidult tagasi tulime, peatas ta auto maja ees kinni ja ütles, et tema küll autot ära ei pargi. See ajas mind muigama. Aga ma ei muianud mitte tema üle, vaid mulle tuli meelde, kuidas ma ise alguses parkimist nagu tuld kartsin. Jalga ei julgenud ka pidurilt ära võtta, kuigi käik oli väljas ja käsipidurgi peal, aga ikka kartsin, et auto sõidab edasi. 98% ajast jätsin ma auto kuhugi seisma ja palusin kellelgi see korralikult ära parkida. Näiteks töö juures parkisid mu auto alati ära valvurid.

Seega. Kaheksa aastat ja alles nüüd tunnen ma end autoroolis juba nii hästi, et autosõit ongi mu jaoks lust, vahemaad Norra ja Rootsi vahel pole miskid maad. Kui ma esimest korda (kui mul olid load umbes paar aastat olnud ja ma olin igapäevaselt sõitnud automaatkastiga autoga) pidin iseseisvalt sõitma manuaalkastiga autoga Oslost Stockholmi (ja ka laeva peale!) oli mu süda saapasääres. Ma hakkasin kell kolm öösel sõitma, et liiklust vältida.

Autsõit ja autode tunnetamine võtab aega. Sellest ei ole midagi, et algus konarlikult läheb. Me kõik oleme õppinud ja me kõik oleme valgusfoori taga välja surnud.

//We went driving with my friend Klaudia yesterday, she is taking her license exam at the moment and wanted to reherse. Of course as a beginner the engine stopped several times and she was using wrong gear, but I tried to comfort her that this is what all beginners too. Nothing to feel bad about. “But I am not a beginner!” she complained, I have been learning for a year now. 

Phhh! For a year! Not even driving every single day, but taking lessons. I have had my license for eight years now and it was only some years ago I actually learnt how to drive. Before I just drove somehow from A to B, but driving a manual gear car in Norway learnt me a great deal. Like I was always afraid of hills. When living in Lillehammer, it is impossible to avoid the hills as most of the city is situated on steep hills. And they are covered with snow and ice  most of the year:D

Until four years ago I was afraid og taking any other car than my own. This was the only car I was willing to drive. It took FOUR YEARS og EVERYDAY DRIVING until I managed to drive some other cars as well. And then my friend felt like a louzy driver because as a beginner she sat in a car she has never driven before and couldn`t start driving. Crazy girl! 

When I first time had to take a manual car (after having my license for a year or two and being used to driving only autoamtic gear) from Oslo to Stockholm by myself I was terrified. I started driving at 3 AM to avoid traffic. The engine stopped 74683706 times at traffic lights and intersections. And parking! Dear God, how I hated parking. When I was at destination I just stopped the car somewhere and asked someone else to parki it. At work for a year security guards parked my car every morning. 

And for crying out loud, when I first time sat in the car after getting my license I wanted to kill my husband by reversing the car. Didn`t know how to use mirrors and didn`t just see him:D

 

 

 

 

8 thoughts on “Baby, you can drive my car

  1. Hakkasin kaa…vist 7 aastat tagasi lube tegema. Jäi katki ja nüüd siis käisin uuesti sõitmas. Kõik muu on minu arvates õpitav jne, aga need kuradi peeglid!!!! Need pole absoluutselt loogilised ja ei näita asju reaalselt. Ma lähen nii närvi, kui pean kuskile tagurdama. 😀 😀

    Like

      1. Kaubikuga sõites mul tahavaatepeegleid polegi, kogu sõit/tagurdamine käib küljepeeglite abil, ja kui juhtun sõiduauto rooli, siis ikka ei kasuta- see pigem meigi kohendamiseks 😀

        Like

  2. Mul on load olnud 17 aastat. Kõrgkoolis eriala tõttu tuli teha. Omal autot polnud. Kui mitu aastat hiljem sain vanaisalt päranduseks zhiguli,siis hüppasin selle rooli ja kohe uljalt ühest Eesti otsast teise- mis sest, et auto polnud korras ja Tartu linnaliiklusest polnud aimugi 😀 Lube tehes oli tunne, et krt, ma ei saa vist neid kunagi, aga tänu erialale olen nüüd aastate jooksul läbinud korduvalt ka nt alarmsõidu koolitusi. Igapäevaselt sõidan praegu nii suure kui väikese kaubikuga (minu isiklik 6-kohaline, sõiduautosse mu 5 liikmeline pere lihtsalt ei mahu, 2turvatooli+1 häll+käru jm, ikka pool elamist ju kaasas igal pool), istuks vist traktori või rekka rooli ka kui keegi näitaks ja vaja oleks 🙂

    Liked by 1 person

  3. Hee, kui me koos mehega kuskile lähme, siis mulle meeldis/meeldib ikka suht lähedale kaubanduskeskuse uksele parkida (kindlasti mitte päris ukse juurde, vaid norm kaugusele) aga kui ma üksi kuskile lähen, siis pargin ikka sinna, kus piisavalt ruumi (ehk siis suht kaugele uksest) :D. Ja kui on mingi väike kitsas tänav, no siis pargin kuskile kaugele parklasse ja jalutan. Ahjaa, load on mul 3,5 a. seega staazi pole veel ollagi.

    Like

    1. Hahaaa! Ma mäletan seda ka, nii tuttav tunne. Kui Marekiga poodi läksime, siis ma sain pahaseks, et miks ta lähemale ei parkinud, no ikka võimalikult ukse ette eksju, aga kui ise sõitsin ja pidin parkima, siis parkisin alati kuhugi megakaugele, sest ma mujale lihtsalt ei osanud ega julgenud ning tundus täitsa okei jalutada:D

      Like

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s