14. päev: ultimate seiklus

Teoorias oli mul plaan jõuda 22 väljuvale Kappelskär laevale. Kui me planeeritust kaks tundi hiljem üles ärkasime hommikul, matsin ma mõtte tegelikult maha, sest 800+ kilomeetrit tundus siiski ühe jutiga natuke ulme läbida. Ja pealegi oli mul vaja vähemalt Malmös peatuda.

Malmöst rääkides. Nii ilus linn. Täielikult kunsti täis. Inimesed on sõbralikud. Keegi ei ajanud meid taga ega tahtnud ära vägistada. Jah, ma saan muidugi aru, et probleem on mingites linnajagudes täiesti olemas ja minu üleolev väide on ehk mõne uudise valguses kohatu, kuid ausalt see linn jättis väga sümpaatse mulje. Kunstigalerii oleks ma tahtnud tühjaks osta.  Tööalaselt meenutas Malmö külastus natuke speed dating´ut, aga ega igas linnas ei saagi kohe esimese hooga hästi minna. Mul on hea meel, et Kopenhaagen “vallutatud” sai. See tähendab ju ka seda, et sinna on mul nüüd aina rohkem põhjust tagasi minna.

IMG_3087IMG_3088IMG_3084IMG_3086IMG_3102

Ja siis hakkas kihutamine Kappelskäri suunas. Esimesed 400 kilomeetrit läksid nagu linnutiivul, eriti kuna kiirteedel on lubatud sõita 120km/h, aga sujuvalt sõidavad kõik vähemalt 130km/h. Ei mingit väsimust. Tegime Idaga ühe kiire söögipeatuse ja liikusime edasi, andsime vanaemale teada, et siiski ei ööbi tema juures, sest ma olin täiesti valmis veel järgmised 400 km sõitma. Olingi. Reis läks äpardusteta kuni me jõudsime Stockholmist välja ja ma hakkasin väsima. GPSi järgi oli veel sõita 70 km. Pimedaks läks ka. Ma TEAN, et tuleb sõita Norrtälje suunas, aga mingil põhjusel usaldasin ma pimesi GPSi, mis suunas mind mingi suvalise nimega linna suunas. “Emme, me sõitsime valesti, siin ei ole ühtegi laeva pilti enam,” ütles mu kõrval väike kaardilugeja ja ma tõotan pühalikult, et edaspidi kuulan ma ta sõna. Muidugi sõitsime me valesti, aga mis mul enam teha. GPS näitas, et oleme 5 kilomeetri pärast kohal. Ma sain aru, et midagi on valesti, sest enne Kappelskäri ei ole ühtegi sellist linnakest ja nii juhtuski, et suvalises bussipeatuses kukkus GPS lärmama “oled jõudnud sihtpunkti”. Ma oleks selle aparaadi tahtnud puruks visata, rääkimata sellest kui vihane olin ma enda peale. Mul oli kotis tühi, töötava GPSiga telefon ja laetud, mitte töötava GPSiga telefon. Viimase abinõuna laadisin ma alla Waze (aitäh, Aidi, et sa kunagi sellest rääkisid!) ja tegin GPSile restardi. Nüüd näitasin mõlemad vahemaaks sihtkohani 50+ kilomeetrit ja 44 minutit. See tähendas aga seda, et laevale olime me jõudmas nibin-nabin. Ja seda vaid eeldusel, et kumbki GPS ei valeta.

Linnake sai läbi ja edasi viis tee mööda pimedat käänulist metsateed. “Emme, ma ei taha siin metsas olla!” kurtis Ida. “Mis sa muretsed, me oleme ju autos,” lohutasin ma Idat ja mõtlesin ise samal ajal, et kus kuradi karup…s me oleme ja kas me siit välja saame. “Ma ikka ei taha siin olla,” kurtis Ida, “siin on nii pime!” Ma mõistsin ta muret, sest ma ise mõtlesin täpselt sama, aga emana ei saanud ma seda välja näidata. Me hakkasime laulma ja ma rääkisin Idale, et peame olema ettevaatlikud, sest metsa vahel võivad põdrad teistele põtradele külla minna, sest ikkagi reede õhtu. Ma sõitsin tegelikult lubatust kiiremini, aga ilmselgelt ei olnud kiiruspiirang 60km/h ilma asjata, sest just järgmisel hetkel meile teele põder tuligi. Või noh peaaegu. Ülejäänud tee sõitsin ma 50km/h pingsalt teeääri vaadates. Ma ei olnud 9 tundi sõitnud selleks, et sadama lähedal põdraga põrkuda. Ida aitas mul teeäärte üle vahti pidada. Siinkohal pean ma ütlema, et ta on tõesti müstiliselt taiplik laps. Iga kord kui ta nägi põdra-silti, ütles ta mulle, et emme, siin peame me rahulikult sõitma ja kui tuli aed, lisas ta, et nüüd võime natukene kiiremini sõita.

Te ei kujuta ette kui metsateelt välja saades nägin ma silte, mis ütlesid Norrtälje ja Kappelskär. “Emme, vaata, ongi paadi märk!” kilkas Ida rõõmust. Nüüd usaldasin ma GPSi ja silte ning meie eeldatav kohale jõudmise aeg sadamasse oli 20.34, ca pool tundi enne check in´i sulgemist. Me jõuame, lubasin ma endale. Nüüd oleks ikka nadi olnud maha jääda.

Ja me jõudsimegi. Sadamasse. Aga korraga lakkas mu aju töötamast ja ma reaalselt ei suutnud leida, kuhu ma sõitma pean. Ma tiirutasin siia ja sinna, edasi ja tagasi ja olin meeleheitel. Korraks tuli peaaegu, et nutt peale. “Ma tahan pappa juurde!” hakkas Ida nutma. “Usu mind, mina ka,” vastasin ma ja otsustasin lõpuks rünnata mingit suvalist ettejuhtuvat väravat. Näitas Tallink. Ma olin rahul. Jooksuga tormasime me piletit ostma ja meid võttis vastu äärmiselt ebaviisakas teenindaja. “Oled sa kindel, et sa tahad SIIT Paldiskisse saada?” küsis ta üleolevalt. Vastasin,et jah, ma tahan laeva peale saada. “See siin on Tallink!” vastas ta silmi pööritades. Ma ei saanud enam midagi aru, mu aju kärssas. Kui ma taipasin, et olen vales sadamas. 20 minutit enne check in lõppu, tuli meeleheide peale. Ma olin nutma puhkemas. “Ma ei tea, kuhu ma sõitma pean,”karjatasin ma. Vastumeelselt joonistas mees mulle kaardi ja me tormasime Idaga autosse.

GPS, mis enne oli täielikult villast ajanud, rääkis nüüd tõtt. Kui me jõudsime DFDS check in´i hüüdis see võidurõõmsalt “olete jõudnud sihtpunkti”. “F…k you!” ütlesin ma talle mõttes. 12 minutit enne check in sulgemist sõitsime me laevale.

Otseloomulikult viimase autona saime me koha kusagil kõige alumisel tekil, kus parkimiseks tuleb end õigele kohale tagurdada. Mu kärssav aju ja udused peeglid ei teinud minuga koostööd. Õigemini, ma isegi ei proovinud. Ma tõstsin käed üles ja palusin ühel autojuhil end kohale tagurdada. Arvaku, et loll blond, mul oli suva. “Ah, siin ei olegi lihtne kohale tagurdada,” vastas ta mulle, “peeglid on udused ja midagi ei näe.” Isegi kui see oli vaid lohutus, siis mulle sel hetkel see sobis.

Kajutisse jõudes puhusin ma Idale täis lubatud õhupallid, lubasin tal süüa komme ja kallasin endale glamuurselt plasttopsi rosè veini. Mulle tundus, et ma olin selle ära teeninud.

8 thoughts on “14. päev: ultimate seiklus

  1. Päris huvitav oli lugeda, sa võiksid lausa raamatu välja anda enda seiklusjuttudest 😀 Ida on nii armas ja tubli laps ja pildid on ka väga ilusad? Millega neid teed?

    Liked by 1 person

    1. Ma olen selle raamatu peale mõelnud, aga samas…endal pole mul viitsimist mässata enam ja kirjastused otsivad rohkem tuntud nägusid ja tegijaid. Pildid on mul mingi vana Canoniga tehtud, aparaat ise on aus, minu oskused nullilähedased kahjuks.

      Like

  2. väga huvitav lugemine oli, mulle meeldis. Aitäh. Ma ka Malmös elanud pea 2 aastat aga see oli aastatel 1999-2000 aga mulle tõesti meeldis seal elada, me elasime kohe selle keskväljaku juures, kus on see kunstigalerii ja restoranid. Armas väike linn 🙂

    Liked by 1 person

  3. Asjad, Milleta Ma Kuhugi Ei Sõida:
    1. autolaadija
    2. waze

    tegelt see nimekiri on pikem, aga need kaks maandavad juba nii palju riske, et teisi läheb palju harvem vaja. gee-pee-ess schmee-pee-ess, waze on jumal:D selle puudumisel käib häda pärast google maps ka, aga siiamaani on mul alati waze see olnud, kes kastanid tulest välja toob, kui ma olen tahtnud “midagi muud proovida” ja Hakkab Minema Pekki. või noh, juba läks:P

    Liked by 1 person

  4. Sind ja Idat isiklikult tundmata julgen ma Su kirjutiste põhjal öelda, et täiesti tõenäoliselt on Ida kõvasti üle keskmise nutikas laps. Ja seda kindlasti tänu sellele, et on saanud nii palju ringi käia ja seigelda ☺. Mulle meeldib väga Su blogi ja soovin siiralt Sulle edu uute piirkondade “vallutamisel”, et ikka jätkuks uusi postitusi siin blogis 😉

    Liked by 1 person

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s