Elu kohvrite otsas

Ida tegi oma esimese välisreisi kui ta oli poole-aastane, sellest ajast saati oleme me temaga pidevalt kusagil seigelnud. Ega ei olnud alati lihtne, aga lihtne ei olnud ka selle pärast, et ma olin pidevalt magamata ja kui võrrandisse lisada aktiivne laps ja reisiväsimus, siis tulemus oli pigem väsitav. Ma ei taha kuidagi jätta muljet, et mulle oma laps beebina ei meeldinud, aga beebiiga ei ole tõesti midagi sellist, millele ma heldimusega tagasi vaatan. Ometigi reisida oli vaja ja hakkama me saime.

Kui Ida oli pooleteist-aastane tegin ma hullu otsuse minna temaga Norra poodi avama. Vaatan praegu pilte sellest kui pisike ta ikka oli ja mõtlen, et see oli hullumeelne otsus. Ma ei teeks midagi sellist enam kunagi. Erinevatel põhjustel oli see väga keeruline aeg. Ometigi sai 1,5aastasest Idast sel ajal minu kalju. Ta oli püsimatu ja tema suurimad soovid olid autoteele joosta, trepist alla hüpata, pea ees jõkke joosta, nii et teda ei saanud sekundikski valveta jätta, aga see ei tähendanud seda, et ma oleksin temaga vaid toas istunud. Me käisime pidevalt jalutamas, lilli korjamas, vaatamisväärsustega tutvumas, mis sellest, et “laps ei osanud käituda”. Tegelikult ei olnud asi muidugi käitumises, vaid selles, et ta oli pisikene laps, kes koges kõike esimest korda. Loomulikult ei osanud ta “õigesti käituda”. Kuigi ma ei usu, et ta aru sai, miks ta ei tohi autoteele joosta, sai talle seda 5768 korda korrutatud. Samamoodi sai ta lõpuks aru, et lennukis tuleb alguses emme süles istuda. Selle arusaamani jõudsime me vaevaliselt ja kärarikkalt. Iga õhkutõus tähenda kisa, kuni ühel hetkel see lihtsalt kadus. Ida istus vaikselt ja rahulikult mu süles ja lappas pardaajakirja.

IMG_7001.JPG

Reisimised Norra-Rootsi-Eesti vahet muutusid tavalisemaks, küll lennuki, rongi, laeva kui autoga. Alguses planeerisin ma reise, eriti autosõite nii, et need langeks võimalikult palju Ida uneajale. Autoga sõitsin ma näiteks pigem varahommikul ja hilisõhtul, sest ma teadsin, et nii on mul seitsmeunnisest sõidust vähemalt neli tema uneaaega. Kaks tundi pidas ta peatustega kenasti vastu, kolmas tund oli jonnakas.

Ootamatult ongi aeg läinud nii kiiresti ja Ida on kohe saanud neljaseks. Nüüd on temaga koos reisimine pigem lust. Ta on uudishimulik, arukas ja kogu aeg saab pulli. Näiteks Odenses läksime me toidupoodi ja palusin tal endale mahla võtta. Ida võttis mahla ja pani selle korvi. Hetk hiljem võttis ta mahla ja ütles mulle, et tahab hoopis vett. Kadus korraks riiulite vahele ja tuli tagasi käed selja taga. “Ida, sa võid selle Coca-Cola ka täna korvi panna,” ütlesin mina. Ida püüdis oma hämmingut varjata, aga oli näha et ta püüdis välja mõelda, kuidas ma tema selja taha näen. “Mul ei ole Coca-Colat,” vastas ta.  “Pane see Coca-Cola korvi!” kordasin mina. “Kas tõesti tohib?” küsis tema ja tõi selja tagant nähtavale suhkrupommi. Väike susserdis arvas, et saab mind ära petta ja ma ei märka, et korvis vee asemel midagi muud on. Aga ma ju tunnen oma last juba neli aastat!

Seekord oli mul Ida vaja kaasa võtta mitmetele töökoosolekutele. “Ida, sa pead hästi vaikselt istuma ja hea laps olema,” lugesin ma talle sõnad peale. Pooltel juhtudest oli ta tõesti rahulik, pooltel juhtudest jooksis ta mööda kontoreid ringi. Ei, mitte nagu sõnakuulmatu laps, vaid lihtsalt laps, kel oli igav. “Kas ma olin hea laps?” küsis ta iga kord kui me koosolekutelt lahkusime. Isegi kui ta ei olnud minu standardite järgi kõige eeskujulikumalt käitunud, sai ta kiita, sest ta oli käitunud nagu tubli väike laps.

IMG_2134.JPG

 

Autosõiduga ei ole enam mingeid probleeme ja ma ei pea siin silmas Tallinn-Tartu otsi, vaid Stockholm-Lillehammer 600km ja seitsmetunniseid sõite. Viimane kord, kui sõitsime Oslosse, tegime me vaid ühe peatuse – pooletunnise lõunapeatuse, kaks tundi Ida magas ja ülejäänud aja oli ta mu kaardilugeja. Samamoodi kui tagasitulles istusime me autos kokku 9,5 tundi. Pause tegime me kokku 1,5 tundi ja natukene läks ka magamisele, kuid ülejäänud aja veetsime me autos. Idal ei ole reisi ajal telefonis või päädis, ta ei ole ise seda küsinud ja ma nimelt ei ole ka pakkunud. Meil on autos mõned lastelaulude plaadid, lemmikuks on hetkel “Mina ka”, mida me kaasa lõõritame, Idal on autos mänguasjad, mõned raamatud ja nii ta lihtsalt mängides ja lauldes need autosõidud ära talub. Laevasõidud on eriti lihtsad, sest seal on mängutoad, lennukisõidud veel lihtsamad, sest need lähevad kiiresti ja rongisõidud mööduvad meil küll koos multikaid vaadates.

Muidugi ei taha ma öelda, et reisid mööduks ilma jonnide ja (mõlemapoolsete) draamadeta. Ikka tuleb ette jalgade trampimist, ikka tuleb ette hääle tõstmist, ikka tuleb peale ärritumist, ikka tuleb ette tüdimust ja tülisid. Kõike tuleb ette. Kuid päeva lõpuks on lapsega reisimine lihtsalt lahe. “Avardab silmaringi ja võitleb samal ajal lampjalgsuse vastu” eksju;)  Aga tõesti, avardub minu silmaring, avardub lapse silmaring, 5347964 korda sõnade peale lugemine on ka vilja kandnud. Enam ei jookse Ida ummisjalu mu eest ära (üldjuhul), enam ei pea ma juukseid peast kakkuma, sest ma ei saa kohvikus/laeva restoranis rahulikult oma kohvi juua. Reisimine ja lapsega palju igal pool käimine on ta muutnud asjalikuks väikeseks reisiselliks. Muidugi on ka vanus oluline faktor, aga ma arvan, et ta ongi asjalikum kui ehk mõni eakaaslane, sest ta on palju käinud. Ei, see pole mingi kiitlemine, vaid lihtsalt mõte.

IMG_9474.JPG

Lapsega (töö)reisimise miinus on muidugi see, et tempo ei saa olla nii kiire kui ma tahaks. Tuleb teha söögi-ja puhkepause. Samas kas see on ikka miinus? Minule endale sobib selline reisiv ja kohvrite otsas elu, see on ilmselt lausa elustiil, sest selline (töö)elu on mul väikeste pausidega olnud üle kümne aasta. Tundub, et Idale ja Marekile sobib see ka. Marek ei viitsiks nii palju seigelda, aga ta ei heida mulle ette, et mina seda teen. Ja nii kaua kuni Ida ei käi koolis, saame me niimoodi seigelda.

IMG_2743

 

13 Comments

    1. Kui sellist tööd veel mõne aasta pärast jagub, siis mina vist päris tõsiselt kaaluks lapse vähemalt algklasside osas koduõppele jätmist ja sama eluviisi säilitamist 🙂

      Like

  1. Kuule, mis sorti tööd Sa üldse teed, kui saladus pole? Tundub midagi eriti põnevat ( just see kohvrite otsas elu)!

    Like

  2. Nii mõnus ja südamlik lugemine. Idast saab kindlasti vägev maailmakodanik ja usun, et tulevikus on ta igati tänulik nende kogemuste eest.
    Vahvaid seiklusi tile kõigile!

    Like

  3. Nii tore jutt jah! Kindlasti on see kahekesi reisimine Idale ainult kasuks tulnud 😉
    Tekitab endalgi isu just kahekesi, st. ühe lapsega korraga kuskile reisida jälle. Terve perega reisimine on jälle veidi teistlaadi üritus. Just see kahekesi kulgemine on minu arust täitsa kvaliteetaeg, kuigi vahepeal stessirohke 😉

    Like

  4. Tegelikult ma tahtsin jube pikalt selle reisimise kohta kirjutada ja mõelda aga..
    Põhimõtteliselt kasvab lapsest just selline reisikaaslane nagu isegi oled. Või noh, kui laps on harjunud kiirelt sihtkohta jõudma ning seal peale hotelli basseini ääres hängimise muud meelelahutust ei ole siis.. Väga silmaringi laiendavalt selline “puhkus” ei mõju ja ega ta muud tahta ei oskagi. Me küll reisime veidi teisiti ja vähemate seiklustega (no autod ei lähe rikki pidevalt) aga kuuene noormees TAHAB kolada, vaatab silte ja pakub välja kuhu minna. Autosõit on äge kasvõi 800km aga jah, lastelaulude asemel on meil vaid üks The Suni plaat ja mul endal hakkab vaikselt allergia tekkima 😀

    Like

    1. Me jõuame küll kiiresti sihtkohta, kuid nagu ka kirjutanud olen, me kunagi ei “hängi niisama basseini ääres”. Kahju kui sellise mulje olen jätnud. Sihtkohas saab alati igal pool uudistamas käidud, kui ise ehk ei viitsikski alati, siis lapsega reisides on see ju lausa loomulik. Mida ma temaga istun hotellitoas või vaid basseinis? Seda saan ma pmst ka kodus teha. Vaatamisväärsused on mind alati huvitanud. See on ju reisimise üks eesmärke – näha ja kogeda!

      Like

      1. Aaei, sina puhkad ägedalt. Minumoodipuhkus noh 😛
        Aga jubepaljudest blogidest on jäänud silma, et parim puhkus on see, kus kuskil ei käi ja midagi ei tee ja ongi see üks koht ja selle lähiümbrus. Eriti koos väikeste lastega sest “nendega on mõttetu minna, midagi nad aru ei saa ja nad ei huvitu”. Kui ei käi siis ei saagi ju huvituma?

        Mu kirjalik eneseväljendus lonkab pool aega. Minupaha 😀

        Like

      2. Jah, mulle on ka silma jäänud, et “nendega ei saa minna, neid ei huvita ja nad ei saa aru”, mis mind jubedalt häirib, sest kuidas nad siis peaksidki huvituma saama? Eks ma seepärast reageerisingi:D

        Like

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s