Lapse sünnipäeva organiseerimine

Kuni eilseni olin ma kindel, et peame Ida sünnipäeva kodus, aga kui ma ikka kuulsin, et ta tahab lasteaiast seda ja toda kutsuda, siis hakkasin ma mõtlema. Minu meelest on aus lasteaiarühmast kutsuda kõik lapsed. Lugesin Ida rühma lapsed kokku ja kui lisasin sinna meid ennast, meie sõprade ja pere lapsed, siis hakkas kodu kuidagi kitsaks jääma. Ja isegi ehk ohtlikuks. Kes see jaksab jälgida, mitu last parasjagu meie ohtlikul trepil kõõlub või mis tegelikult teisel korrusel toimub.

Ma olen mängutubade vastu allergiline. Ausalt. Ma tean, et need meeldivad lastele ja ma tean, et see on täiesti normaalne koht, kus sünnipäev pidada, aga ma ei tahtnud. Eelmisel aastal pidasime me vahva õuesünnipäeva, aga ma ei saa ju igal aastal oma külalisi külmaga ahistada. Aga kui ma hakkasin vaatama mängutubade hindasid ja sain veel teada, et on vanemaid, kes peavad lapse sünnipäeva normaalseks eelarveks 1000 eurot, siis kaldusin ma ikka õuesünnipäeva poole. Rabamatk ja piknik tundus mulle vahva mõte, mille kõik ka üle peaksid elama. Probleemiks sai jälle see, et kui tulevad ka lasteaiakaaslased (ilma vanemateta), kas me jaksame kõigil silma peal hoida. Ma ei julgenud seda vastutust võtta. Sain soovituse vaadata ka sellist lehte nagu spordipidu.ee ja olin eile juba spordipeo poole kaldumas, kuid siis täna soovitas keegi kiigata ka Laura`s Kitchenit ja ma olin müüdud. Hind nädala sees oli mõistlik. Ja kõik külalised mahuvad ära.

Miks ma kutsun kõik rühma lapsed? Minu arvates ei ole see aus, et üks laps leiab oma kapist kutse ja teine mitte, mina ei hakka ühtegi last välja praakima või eelistama ning pealegi muutuvad sõbrad iga päev. Üks päev ei anna üks kätt ja ei ole enam sõber, teine päev on vastupidi. Kutse peavad saama kõik või mitte keegi. Ma ise usun ja loodan, et nii õpetan ma oma lapsele, et kedagi ei ole aus mängust välja jätta ja kõigiga peab sõber olema. See ei ole vähetähtis teema ajal, kui kiusamist ja tõrjumist on nii palju.

Uhh, ja lõpetuseks. Kodu koristamine jääb ära ja vaeseks ei jää.

lauras-1.jpg

Mis mind aga pani imestama olid summad, mida laste sünnipäevadele ollakse nõus kulutama. Olgu ma saan aru kui tegu on juba suurema lapsega, aga väikelaste sünnipäevad tuhandete eurode eest. Milleks? Ja ma ei pea siin silmas isegi seda, et no why not kui võimalus on, ma lihtsalt tahangi teada, milleks. Kas ongi tõesti nii, et peab tegema suurema peo kui naabril, peab olema sama tasemel kui sõbranna, peab proovima paremini? Minu meelest on see nii õudne.

Ja kingitused. Lugesin eile kusagilt, et lasteaias tehakse kinke 25-30 euro väärtuses. Oletame, et Ida kutsutakse iga lasteaiakaaslase sünnipäevale. Ma peaks olema püstihull kui ma kulutaks laste kinkidele selliseid summasid. Muidugi on laste jaoks kingitused olulised, aga issand jumal tulge mõistusele. Ärme hellita oma lapsi asjadega nii ära, et lõpuks enam ei saagi teisti, kui et kingid peavad minema järjest suuremas, nii et 16. sünnipäevaks on täiesti normaalne auto kinkida. No ei ole ju kõige olulisem kink? Ma saan aru, et vanemad või vanavanemad pingutavad üle, aga muidu on ikka ju olulisem kohale tulek ja ühine rõõm koos mängimisest. Kingitus saab olla midagi pisikest ja mitte kallist, et lapsel oleks lihtsalt rõõm pakk avada. Ma tahaks ise Idale kinkida tipitelki, sest see onnide ehitamine ajab mind hulluks (loe: kodu on kogu aeg sassis), aga ma ei raatsi.

Ühesõnaga, mis ma tahan öelda. Ma saan aru, et lapse jaoks on sünnipäev väga oluline, Ida on mulle juba ette lugenud mida ta kõike tahab (muuhulgas ka pidu “selle ratastega sauna ja sooja basseiniga”), keda kutsuma peab, aga mul on kuidagi tunne, et need lastesünnipäevad on kuidagi ulmeliselt suureks läinud. Ja et see on kuidagi ikka natukene vanemate omavaheline “mõõduvõtmine”. Samas jälle…ma ei teagi. Ma ise poleks Ida esimest sünnipäeva never mängutoas raatsinud pidada, aga pidasin, kuna võitsin selle loosimises. Nüüd vaatan pilte ja on nagu tore meenutus küll.

IMG_3912.jpg

Selle aasta sünnipäeval palun ma päriselt ka külalistel kingitustega piiri pidada, meil on niigi liiga palju asju, aga no mõned vihjed Printsess Poppyde ja Käpapatrullide kohta olen ma juba andnud;)

 

11 thoughts on “Lapse sünnipäeva organiseerimine

  1. Me pidasime sünnipäeva külakeskuses ja ruumi oleks seal terve rühma jaoks jagunud. Siiski lasin lapsel vaid osad kutsuda, mitte kõiki. 4a on tegelikult juba välja kujunenud küll need lapsed, keda ta enda sõbraks saab nimetada. Lisaks ma ei olnud ise huvitatud sellest, et peaksin terve rühma laste järgi ise vaatama ja vastutama. Vaid üks laps jäi emaga, teised olid kõik omapäi.

    Like

  2. Mulle meeldib ka see,et kui lasteaia sōbrad kutsud,siis ikka kōik oma rühmast.Töötasin enne Rootsis ka lasteaias ja meil oli nt selline reegel,et kutseid ei tohtinudki lasteaias kuskile panna,vaid vanemad kas suusōnaliselt vōi maili kaudu saadavad kutsed ja alati kui pidu peeti,siis kutsuti kogu rühm 🙂 Mu poeg läheb kohe kohe ka lasteaeda siin ja kavatseme ise ka samamoodi teha.Ok,ma juba mōtlen 1,5aastat ette 😀

    Liked by 1 person

  3. A mulle jälle meeldib kulutada sünnipäeva pidamise peale.
    Minu jaoks on sünnipäev kõige toredam päev aastas ja seda tuleb tähistada.
    Ja ma ei taha ise soperdada mingit torti ega pirukaid, tahan kõige ilusamat Bake My Day torti.
    Kingitused võivad ka olla kallid, sest noh, laps on ju ka nunnu.
    Sõprade lastele pole kunagi kahju norm hinnaga kinke teha (30 euri jne)
    Lasteaias tuleb teha nii nagu kõik teevad ja siis on kõik ok
    Jah, arvatavsti olen mina ärahellitatud ja tundub et mu lapsed ka..aga see on ok

    Like

    1. Kõik on nice seniks kuni su lapsed kasvavad suureks ja nad peavad harjuma ülikooliühikaelu ala kiirnuudlitega. Mul pole midagi väikeste ärahellitatud princesside vastu aga pole midagi hullemat kui ära hellitatud suured lapsed ,ehk siis need kes 25 aastaselt memmepojad 😝 Halenaljakad on need kutid kes juba esimesel kohtingul igatsevad emmet taga ,mehelik ! 😛

      Liked by 1 person

      1. Ma ei tea kas asi on ära hellitamises või vanemate laiskuses või milleski hoopis kolmandas, aga ühika kontekstis on kõige hullemad need, kes ise mitte millegagi hakkama ei saa. Mul on siiamaani trauma sellest, kui meie ühikaboksi hakkasid järjest kolima noored. Enese järgi koristamine oli midagi täiesti mõistuse vastast nende jaoks. Põranda pesemisest või WC-poti pesemisest polnud nad nähtavasti üldse kuulnud. Me sõbrannaga saime endale korra pealt lapsed, kelle järelt koristada, kui vähegi oli soov inimese moodi elada. Õnneks võtsime me kätte ja kolisime ühikast minema. Teemaväline, aga ma lihtsalt pidin ära ütlema, et kasvatage oma lapsi nii et nad koristada oskavad!

        Liked by 1 person

  4. Mul on nende lasteaiakaaslaste kutsumisega hetkel veel nii kahetised tunded. Mõistan täielikult, et kõige mugavam on kutsuda terve rühm. Samas on Eestis ju kombeks lapse sünnipäeval lasteaias nagunii tähistada koogi ja lauluga.Ja kui pidada kodus, väiksemas kohas, siis arusaadaval põhjusel ei saagi kõiki kutsuda. Ja mis vanuses lapsed koos vanema(te)ga peol on? Nii keeruline. Ja isegi kui kutsele kirjutada, et andke selleks kuupäevaks teada, pead ikka manguma ja teatud näod üle küsima. 😀
    Mul veel laps lasteaias ei käi, seega olengi selline kahevahel.
    Aga kui mul laps nüüd 2 sai, siis pidasime mängutoas, sest kodu on küll täitsa paras, aga sellist mängukohta 10+ lapsele ikka poleks, et ise mitte vahepeal hulluks minna 🙂 Ja see koristamise asi ka muidugi. Mõnus on pärast pidu koju minna ja kodu on võrdlemisi korras.
    Mis kingitustesse puutub, siis enamjaolt vaadanud, et kink 15€ sisse mahuks, sest noh… lapse sünnipäev. Kammoon! 🙂 eriti meeldib kinkida raamatuid ja enamjaolt ikka küsin lapselt või ta emalt-isalt üle, mis huvi pakub, et päris mööda kingiga ei paneks.

    Torti soovitan Bake My Dayst tellida, kui tahad mingit kindlat teemat. Nad on absoluutselt võlurid seal voolimise osas. 🙂

    Like

  5. Mina aga arvan, et sünnipäev on siiski intiimsem päev, kuhu kutsutakse sõbrad seda nii lasteaias kui koolis. Tööjuurest ei kutsu ju ka tervet kollektiivi õhtusöögile vaid “pakud kommi” nagu ka koolis või lasteaias. Minu pojal tekkisid juba üsna varajases eas kindlad sõbrad, nad moodustasid nö kuldse kolmiku. Eks kakeldi ka, kuid sünnipäevi peeti alati koos, lisaks siis need sõbrad kellega rohkem suheldi. Muide, ka meie lasteaias kaotati kuidagi loomulikult füüsilise kutse edastamine, suheldi otse vanematega. Nii ei tunne end keegi otseselt haavatuna.
    Koolilaps on aga minu meelest üsna adekvaatne tegelane, et endale ise sõpru valida. Ja kui mõni solvubki, siis asjata. See on vaid murdosa pettumustest, mis elus ette tulevad. Kuidki tuleb tunnistada, et esimeses klassis korraldati ka veel üsna mitu, “kutsun terve klassi” sünnipäevi. Mõnes mõttes on see isegi hea mõte, soodus pinnas sotsiaalsete oskuste arendamiseks.
    Kingitustega olen ma üldse helde. Ilmselt liialt helde ka tavalisel päeval. Alati ei pea ju põhjust olema, et üllatuda. Siiski leian, et iga lapsevanem teeb lasteaia/koolikaaslasele just sellises vääringus kingituse, mis ei tekita eelarvesse auku. Poisi sõpruskonnas on ka üks laps kelle vanem kasvatab teda õpetaja palgaga üksi. Saavad kenasti hakkama, kuid kui poiss saab kingi mille väärtus on selgelt suurem kui nad endale lubada saaksid, tekitab see minus ebamugavustunde.

    Like

  6. Mina olen lähtunud kunagi loetud pedagoogilisest soovitusest, et sünnipäevale peaks kutsuma nii palju lapsi, kui vanaks laps saab. Ehk siis viieaastasele viis külalist jne. Siis suudab laps oma külalistele piisavalt tähelepanu pöörata.
    Ja pean ütlema, et ma oma last isegi ei viinud sellistele sünnipäevadele, kuhu oli terve rühm kutsutud, välja arvatud siis, kui sünnipäevalaps oli tõesti minu lapse hea sõber. Olen küll ja veel kuulnud, kuidas pisikesed lasteaialapsed arutavad üsna küüniliselt, et mida rohkem lapsi kutsud, seda rohkem raha ja kinke saad ja mängutoa hind on ikka sama, olgu seal 5 või 15 last. Eks see kõik kodust ju tuleb ja mina ei taha sellist suhtumist kohe kindlasti toetada.
    Aga inimesed ongi erinevad, mõni täiskasvanu peab sünnipäevi ka suure seltskonnaga, aga teine kutsub ainult valitud sõbrad, sest ei jõua nii paljudega korraga suhelda.

    Like

  7. Meie oleme pidanud mängutubades ja viimati just vahelduseks tegimegi spordipeo, mida Eveliis ka mainis. Väga vahva oli, kõik said diplomid ja sünnipäevalaps lisaks päris uhke karika. Kuna meil oli liitrühm, siis algusest peale on olnud nii, et kui tahad, kutsud terve rühma, aga ei pea – tegelikult “suured” päris 3-aastast ise kutsuda ei taha ja ka mängutuba saab siis nii valida, et ei pea päris pisikestele mõtlema. Me vist paaril korral alguses kutsusime kõik, aga kui juba ise oskas öelda, keda tahab, siis ka hakkas ise ütlema. Õpetajad ütlesid sama moodi, et pole kohustust kõiki kutsuda, kõik koos peavad sünnipäeva rühmas ja nad selgitavad ka, et alati ei kutsuta igale poole. Minu laps oli üks kord nördinud, kui kutset ei saanud ja siis läks ise sünnipäevalapsega läbirääkimisi pidama ja rääkiski kutse välja endale – tuli välja, et ta (poiss on mul) olevat seda tüdrukut kiusanud ja lubas siis mitte enam kiusata. Ilmselt pidas lubadust, sest järgmisel aastal kutsuti probleemideta. Ka oluline oskus tegelikult, oma pahandus teisega ise selgeks rääkida.
    Ja mis ma tegema oleks pidanud, et 1000.- kulutada, ma ei kujuta ettegi. Torti olen tellinud vahel, viimati laps nõudis, et teeksime ise küpsisetordi. Söök jääb suuremas osas niikuinii üle, nii et aasta-aastalt olen vähem varunud. Ise teen küll mingi no võib-olla 50-eurose kingituse, s.t vaatan, mida tahaks kinkida ja siis nii teen. Sõprade kingid on mu meelest 10-15.- ja jumala eest ei peakski kallimad olema. Põhikulu on mängutoa üür ja tellitud tort. Ja meie lasteaias olid need sünnipäevad kõik sellised õnneks, nii et mina ei tundnud, et ma kuidagi koonerdaks.

    Like

  8. “kedagi ei ole aus mängust välja jätta ja kõigiga peab sõber olema”
    aga kas on ikka päris elus nii? kas peab tõesti kõigiga sõber olema? viisakas vast enamasti küll, aga kuhumaani see viisakus peaks ulatuma?

    Like

  9. Lasteaia kaaslaste kutsumisega olen igati sama meelt. Meil rühmas reegel, et kui tahad kutsed kappi panna, siis tuleb kutsuda terve rühm. 3-4- aastasele on väga raske seletada, miks teda ei kutsutud, kui mõni teine oma kutsega lehvitab. Kui on soov üksikud lapsed rühmast kutsuda, siis tuleb seda teha vanematel suusõnaliselt või meili teel. Väga mõistlik minu meelest.

    Like

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s