Lugu sellest, kuidas ma sain ühe kõige ägedama sõbra

Ma olen seda lugu küll ka varem jaganud, aga tänane FB-s jagatud lasteaia lugu tuletas selle loo jälle meelde ja tuli tahtmine jagada. Asi sai alguse sellest, et Heilyl tuli 201.aastal idee korraldada üritus “Õhtusöök kuuele”, mis koosnes inimestest, kelle ühine nimetaja oli “Heily sõbrannad”, sest mu meelest pani ta kokku ikka vääääääääääga erinevatest inimestest koosneva grupi. Ometigi oleme me koos käinud seitse aastat, iga kuu. Algne idee kolmekäigulisestõhtusöögist ülejäänud viiele liikmele on küll aja jooksul muutunud ning me oleme käinud nii reisidel, spaas ja niisama restodes, sest üheksaliikmelisele (jp, meid on tänaseks lausa üheksa!) grupile toidu valmistamine võib siiski paras peavalu olla.
Aga kuidas ma endale uue sõbra seitse aastat tagasi sain?
 “See ei ole hea idee, mõtlesin ma endamisi,” kui end esimesele õhtusöögile vedasin. Samas ei julgenud ka koheselt „ei“ öelda, lubasin lihtsalt, et mõtlen sellele, kuigi olin sisimas juba kindel, et see üritus ei ole minu teetassike. Mis sellest, et söögitegemine ja söömine mõlemad kuuluvad mu lemmiktegevuste hulka. 
Esimese niiöelda tutvustava õhtusöögi võõrustajaks pidigi olema idee generaator ise. Väike värin südames vajutasin ma kella seitsme paiku viiekordse maja ees uksekella, minulikult olin ma õhtusöögile tund aega hilinenud.
„Nimelt kiusavad“ mõtlesin ma kolmandat korda uksekella lastes, kui keegi ikka veel polnud ust avanud. Lõpuks ometi vastas hääl, mis ei kuulunud Heilyle.
„Laske nüüd sisse!“ nõudsin ma ülbelt.
„Kedagi ei ole kodus,“ vastas hääl teiselt poolt sama ülbelt.
„Ärge tehke nalja!“ nõudsin ma sisselaskmist, kuid hääl teisel pool uksekell-telefoni püüdis jätkuvalt vaimukas olla ning väitis, et olen päevaga eksinud. Mul tekkis juba tahtmine ringi keerata, minu eelaimdus selle kohta, et ma ei sobi sellesse õhtusöögiseltskonda, tundus paika pidavat. Siiski andis hääl teisel pool uksekell-telefoni viimaks alla ja lubas mind edasi, ise ikka veel itsitades, et olen päevaga eksinud.
Korteris valitses totaalne vaikus. Väga naljakas, mõtlesin ma, nüüd on ennast ära ka veel peitnud, et ma tõepoolest arvaksin, et olengi valel päeval tulnud.
„Tulge nüüd välja!“ hüüdsin ma, „ma saan juba aru, et ma jäin hiljaks ja te tahate mulle lihtsalt tagasi teha!“ Peale vaikse itsitamise minu kõrval ei kostunud kusagilt mujalt ei kippu ega kõppu.
„Ma ju räägin sulle, et kedagi ei ole kodus. Õhtusöök oli eile,“ jätkas mind vastu võtnud tütarlaps. 
Raputasin pead. See ei saanud võimalik olla, et mina midagi segamini olin ajanud. Heily ise oli siis mind valel päeval kutsunud. Tütarlaps raputas pead. Kõik olid kutsutud eilseks. Kaasa arvatud mina.
„Ei,“ raiusin ma vastu. Me vedasime vahuveini peale kihla ja kibekähku logisin ma end Facebooki sisse, et kontrollida, kuna õhtusöök tegelikult olema pidi. Nii kurb kui see ka polnud, olin ma juba minut hiljem kihlveo kaotanud.
Nii kohtusin ma esmakordselt THE Maikiga. Kaotasin talle vahuveini. Jäin ilma esimesest õhtusöögist. Kuid olen osa saanud järgnevatest õhtusöökidest.”
Maikiga olin ma ka varem kunagi kohtunud, kuid meil ei tekkinud absoluutselt mitte mingit klappi, me ei arvanud teineteisest midagi (head), ma ei mäleta küll miks. Ilmselgelt oli ka see üks põhjus, miks ma olin õhtusöögigrupiga liitumisel skeptiline. Samad tunded olid temal. No ei saa juhtuda, et me klikime ja hakkame igakuiselt läbi käima.
Tänaseks päevaks ütlen ma, et THE Maiki on üks mu vaimukamaid ja abivalmimaid sõbrannasid. Teda ei annagi kirjeldada, teda tuleb tunda. Meil on nii palju lõbusaid seiku, et need ajavad naerma ka aastaid hiljem. (Kas nukumajas magamist saab unustada?  Või lolli lora, kus ta mulle rääkis, et üks mu sõbranna tegelikult mind ei salli ja hasartmängusõltlane ning ma jäin uskuma? Sry, Evelin, Maiki rääkis su sõltuvusest nii veenvalt:D)
Aga miks THE Maiki? No kui teil tekkis see küsimus, siis te ilmselt ei tunne Maikit. Sest on vaid üks ja ainuke Maiki. THE Maiki:D
IMG_0427.JPG

5 thoughts on “Lugu sellest, kuidas ma sain ühe kõige ägedama sõbra

  1. sellised sõbrad tekivadki lambist, sürr olukordades… ma arvan, et elame lähestikku siis ehk kohtume millalgi, kasvõi lihtsalt uudishimust, et näha, kes on samasuguse huumorisoonega

    Liked by 1 person

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s