Nähtamatu nabanöör

Kui ma mõnda aega tagasi kirjutasin sellest, et Marek ja Ida magavad magamistoas ning mina teises toas, ei osanud ma ette kujutada, milline väike skandaal sellest lahti läheb. Marekist sai pedofiilikalduvustega isa, meie abielu oli karile jooksnud ja mina olin sobimatu ema, kel pole oma lapse vastu tundeid, mehe vastu vist ka mitte, täpselt ei mäleta enam. Tegelikkuses olid põhjused harjumuses. Harjumuses, mille me ise olime tekitanud ja millega lõpuks hädas olime. Mina magasin tihti teises toas ka enne Idat, sest ma olen erksa unega ja mind võib häirima hakata isegi teise inimese hingamine. Kahjuks ei ole aga nii võimalik (kuigi ma olen palunud), et Marek lõpetaks õhtul hingamise ja alustaks jälle otsast alles hommikul. Ühesõnaga, ei mingeid sobimatuid emasid ega pedofiilseid isasid ega ka katkisi abielusid, lihtsalt üks hellitatud printsess, kel isaga ekstreemselt lähedane suhe.

Mõnda aega peale tolle postituse avaldamist õnnestus meil Ida meie voodist välja kolida. Küll meie tuppa, aga oma voodisse. Polnud mingit probleemi. Välja arvata see, et magama minna ja ärgata tahtis ta ikka koos issiga. Liiga vara. Aga no saime hakkama. Peale seda kui me Norrast nüüd Idaga tagasi tulime, puges Ida salaja – ootas kuni me olime tule ära kustutanud – meie voodisse, arvates, et me teda ei näe. Natuke oli ju nunnu ka, pealegi olid isa ja tütar teineteisest ju puudust tundnud. “Kaks ööd olen ja siis lähen tagasi oma voodisse!” ütles ta meile asjalikult, ent kahest päevast on saanud sujuvalt poolteist nädalat. Ei ole mingit märki, et Ida välja kolima hakkaks.

Mina, kes ei kannata siplemist, Ida rahmeldab terve öö oma jalgadega, nii et täna öösel ärkasin ma selle peale, et tema kand oli mu suus (ärge küsige, kuidas see on võimalik, aga on!), olen seega aga ka 1,5 nädalat magamata. Võib olla ma sellepärast näen ka eriti vana välja. Ma ei saa magada! Ma ärkan iga Ida liigutuse peale.

Marek ja Ida ise magavad nagu kotid. Ida läheb magama issiga (keelitamise ja skeemitamisega minuga ka) ja ärkab koos issiga. Krõps TÄPSELT sel hetkel kui Marek liigutab. Hommikuti kell kuus. Mis tähendab tegelikult seda, et ka mina ärkan kell kuus, kuigi ma saan voodis vedeleda veel pool tunnikest, aga see pole enam magamine. Uuesti ma peale nende lahkumist ka magama ei saa jääda, sest 1) osadel hommikutel on mul vaja joosta koosolekutele ja 2) uuesti magama heitmine tundub eriti narr, nagu tööaaja petmine või no kuidagi vale igatahes.

Mis on aga uus muudatus meie isa-tütre suhtes magamise ajal, on see, et Ida ärkab ka siis üles kui Marek peaks öösel minema alla korrusele, no nt wc-sse, jooma, ahju kinni panema. Täna läks Marek öösel ahju siibrit kinni panema ja mis te arvate, kes talle järgi tuikus. Muidugi Ida. Istus trepi otsa peal ja ootas, kuni issi tagasi tuli. Mina võin magamistoast sisse-välja käia palju tahan, ilma et Ida teist külgegi liigutaks, Marek on aga nagu nähtamatu nabanööriga Ida külge seotud.

See on päris kurnav. Kõigile. Ka Idale, kes ärkab liiga vara ja isegi öösiti, et kontrollida, kas issi on olemas. Okei, ma osaliselt saan ju aru, miks Idal selline issi läheduse vajadus on, aga samas see nähtamatu nabanöör on neid juba sünnist saati kuidagi eriliselt sidunud. Ja ma saan ka sellest aru, et see iga kui laps tahab lähedust ja kaisus magada, on nautimiseks, sest varsti ta kolib kodust välja ja meie asemele tulevad teised inimesed ja jumala eest me ka naudime seda, aga Ida on üsnagi intensiivne laps, nii et vähemalt öösel tahaks natuke temast puhata;)

Mis me selle nabanööriga teeme?

 

4 thoughts on “Nähtamatu nabanöör

  1. been there, done that.. meil oli lausa “õnneloos” õhtuti, laps otsustas kellele loosiõnn õhtul naeratab ja saab temaga magada magamistoas, kellel loosis ei vedanud magas teises toas üksi 🙂

    Like

  2. a jaa öösel olen saanud ka nt. rusikaga silmaauku, keset ööd komberdasin külmkapi juurde, et midagi külma kohe peale saaks, muidu oleks veel ehk laternaga tööle läinud 😀

    Like

  3. Peaaegu sama teema ja õnneks hakkab mööda saama. Nii hull issikas/emmekas küll ei ole, aga ma ka ei suuda miskipärast magada kui keegi mulle pidevalt jalgadega näkku lööb. Või liiga kõvasti hingab. Hingamise vastu aitavad kõrvatropid, poiss sai oma toa ja 90% ajast on elu sellel rindel normaalseks muutunud. Mulle piisab ka ühest magamata ööst, et olla paras herilane (vana ja kole ka veel). Niiet kui tunnen, et jamaks läheb, kolin diivanile ära. Ja ma olen ka korda sada näinud neid pilke kui kuskil seltskonnas jutu sees välja tuleb või nö vabas toas diivanil voodiriideid näha on. Uni on õnneliku (abi)elu jaoks hädavajalik.

    Like

  4. Ma esimest korda kommenteerin kuigi olen pikaajaline lugeja ning jätan täiesti sisutühja kommentaari: naeran siiani selle peale et Ida läks issiga koos öösel siibrit kinni panema 😀😀😀😀😀😀😀😀😀😀😀😀
    / meil ka tütar täiesti issikas, isade-tütarde erilised suhted on ju tegelikult toredad, seda enam kui on isasid kes tõesti on isad ja leiavad laste jaoks aega ja tahet nendega tegeleda/

    Liked by 1 person

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s