Ma olin reede õhtul juba magama läinud kui allkorrusel mu telefon helises. Never ei viitsi ma vaatama minna, mõtlesin mina, aga Marek ütles, et nii hilja helistab keegi vaid siis kui midagi tõsist lahti on. No kobisin siis alla ja tegin suured silmad kui nägin, kes helistas. Muigasin omaette ja läksin üles tagasi. Ei hakka mina öiseid purjus kõnesid vastu võtma. Telefon helises veel korra. Lasi ikka mõnusalt pikalt kutsuda.
“Mida ta sinust tahta võib?” küsis Marek. Mu peast käis läbi võimalik stsenaarium. Hilisõhtu, väikesed joogid, teema läks minu peale ja korraga tuli mõte, et tra, aga ma helistan talle ja küsin järgi, et mis värk on. Muud põhjust hilisõhtuseks kõneks inimeselt, kellega ma ei suhtle, ma näha ei suutnud. Aga tundus ikka kuidagi natuke piinlik, et purjus peaga sotte klaarima hakata, imestasin, et sõnumit ei saanud veel.
Kust ma võtan, et helistaja purjus oli? No kuulge, ma olen ise ka noor olnud, kuigi see võib üllatusena tulla. Ma mäletan täpselt neid kõnesid, mida oli purjus peaga vaja teha. Sotte sirgeks rääkida. “Aga päriselt, miks sa mind maha jätsid, päriselt, miks, ma nägin sind seal teise tüdrukuga!” või “Aga no miks ta mulle niimoodi tegi, sina oled ta parim sõber, ütle, kas ta tõesti ei armasta mind!” või “Kui sa kohe praegu siia ei tule, siis sa ei tea, millest sa ilma jääd, ma olen kõigeks valmis, kõigeks” või “Kuule, sa oled ikka täielik m…n, mul on kahju, et ma su peale aega olen raisanud” või…Ühesõnaga ma tean, millest ma räägin. Ma ei ole ainus inimene, kes on purjus peaga “sottide klaarimise” kõnesid teinud. Mu sõbrannad on samasuguseid kõnesid teinud. Me oleme teineteist julgustanud, et no muidugi helista, muidugi, saad selgust.
Aga ma olin siis umbes 20-aastane. Kui ma praegu peaks tahtma purjus peaga kellelegi helistada, siis mu sõbrannad keelaks mul seda teha. Mitte et mul oleks tahtmist või põhjust kellelegi üldse helistada, aga põhimõtteliselt, never ei laseks keegi end mul niimoodi lolliks teha. Mina ei laseks oma sõbrannadel ka. Aga mõnedel on sellised kaaslased, kes julgustavad hoopis helistama. Järgmisel hommikul nägin Instagramist, et mu aimudus ei petnud mind. Oldigi välja. Olidki joogid laual.
Nüüd ma muidugi natuke piinlen teadmatuses, et mida mulle veel öelda kui kõik justkui juba on öeldud. Mis siis kripeldab, et minuga kontakti on vaja otsida? Kuna ma telefoni vastu ei võta, kas võiksin/peaksin mingi hetk uksekella ootama?
Võib olla inimene tahtis vabandada…?
Kell 23 ‘htu ei ole minu arvates selleks koige sobivam aeg
Kui pole julgust nime välja öelda, siis pole ka mõtet sellist juttu kirjutada.
Kas sulle ütleks nimi Pille või Mari või Kalle rohkem? Point ei ole nimes, point on (eeldatavasti purjuspeaga) helistamises
Kui pole julgust oma nimega kommenteerida, pole ka mõtet midagi kirjutada?
ootan tormilist eskalatsiooni!
Ma lugesin et “ejakulatsiooni”.. Aga põhimõtteliselt sama asi vist. Antud teema puhul. 🙂
parema puudumisel… 😀
Selle saaks siis realityna maha müüa ja rikkaks saada. Ok, rikkaks vist mitte, aga kümme korda kuulsamaks kindlasti. Aga kes seda kuulsust ikka tahaks? 🤔
Selline helistamine on labane ja privaatsust mitte austav käitumisviis, mis normaalne sõprade vahel (purjuspäi jauramine, st oma suurtest seiklustest ja headest mõtetest pajatamine), väga palju vähem tore aga siis kui see inimene ei kuulu su ellu ega peaks sinna kuuluma. Tundub tüüpiline kanakarja värk, seltsis palju imelikke mõtteid ja jagatud vastutus koos mitteadekvaatse toega selles mõttes et kõik end samale tasemele joonud, kriitikameel kaotatud kõrtsi kanalisatsiooni. Midagi siirast ja ilusat selle tegevuse taga pole, lihtsalt puhas õelus, eputamine (kui hea ja andestav inimene keegi on tollel hetkel) või kohatu sentimentaalsus.
Kui keegi kellestki hoolib või igatseb siis räägib üksi ja otse ja südamest.
Kas see oli inimene, kes käis oma mehega väljas? Ma eeldan kuidagi, et jutt käib temast aga ma võin eksida. Kui käib siis ma oleksin küll vastu võtnud ja inimese ära kuulanud. Ma vist oleks tegelikult ükskõik kelle kõne vastu võtnud ja ära kuulanud 😀 just see fakt, et sa nägin/kuulsid, et helistab ja vastu ei võtnud jäi häirima. Poleks kuulnud ega näinud siis muidugi poleks tagasi ise helistanud aga kui nähti ja kuuldi…
Mulle tundub vastamine kuidagi õigem kui lihtsalt pealt vaadata kuidas teine üritab…inimesed on ikka nii erinevad! 🙂
Mina olen siinkohal Kadiga ühte meelt, midagi siirast ja ilusat selliste hilisöhtuste könede taga ei ole, pigem kas on joodud end löviks ja siis julgus öelda halvasti vöi siis on tegu kambavaimuga, mis juhul ongi tegu vaid eputamise, et ma vöin ju talle öelda ja helistada. Ma tean inimesi, kes ALATI purjus peaga hakkavad inimesi läbi helistama ja söimama/solvama. Nende inimeste numbrid olen ma oma telefonis ära blokkinud lausa.
Nüüd teoreetiliselt olen ma nous ka M.iga ja tegelikult oleks alati aus telefonile vastata, et teine pool ära kuulata, lihtsalt sellisel juhul peaks sellised köned toimuma hoopis teisel kellaajal, et mu esimene reaktsioon ei oleks “ahah, purjuspäi helistamine”.
Mul on trauma purjuspäi söimukönedest ja ma kohe kui mul tekib sama assotsiatsioon, ei suuda ma telefoni vastu vötta. Nii lihtne ongi.
Mul vist läbi elu olnud veidikene teistsugused seltskonnad ja ma ausalt ei olegi sattunud juba enne vastamist sellisele mõtele, et “ah helistab purjuspäi”. Siin kohal au ja kiitus mu tuttavatele! 😀
Kell 23 pole ilus helistada ükskõik, mis tuttavale ilma mõjuva põhjuseta.
Mulle helistas ükskord müükar talveperioodil kell 21-22 vahel 🙂 Samal ajal üritasime mehega beebit magama panna… no ei ole tore.
Sama hea kui Eesti ajakirjandus. Su telefon helises ja sa võlusid sellest välja järjekordse teema “purjus Mallukas” ja “Mallukas on nõme” 😀 täitsa peetis nagu. Aa ja tõesti, kes on su enda sõbrad, sest mina küll ei mõtle ükski kell, et oi nüüd on raudselt mällis ja helistab. Ütle, kes on su sõbrad, ja ma ütlen, kes oled sina…
Päris ausalt, kas sa oled idioot või oled idioot? Ma ei suuda selliste kommentaaride puhul isegi mitte teeselda viisakust.
No worries, ma olen tõenäoliselt purjus, vaata, mis kell on 😁 ülekohust on lihtsalt ebameeldiv lugeda, tundsin, et pidin suu lahti tegema. No vot, lase edasi, ega muud polegi. Aga kui saaksin olla haldjas ristiema ja anda sulle ühe võime, annaksin sulle võimaluse enda käitumist kõrvalt vaadata. Ma arvan, sa ei meeldiks iseendale. Hüva õhtut 😁
Tore, et oled selgeltnägija lisaks suurele südamele. Aga ausalt DAFAQ ülekohut lugeda on ebameeldiv? Paned mulle sõnad suhu ja siis räägid ülekohtust? Või KUIDAS saad SINA täpselt teada, kellest mina siin räägin?
iSiil kuulä! Mällar joob end täis ja helistab öösel Eveliisile ja Eveliis võlus teema välja? 😀 😀 😀 Teema jooksis täispeaga lihtsalt sülle pigem seekord 😀
Tegelikult on äärmiselt veider, et mu postituses pole ühtegi nime, aga ju siis iSiil teab paremini.
Esiteks – Eveliisi läbi lillede ussitamine ei ole nii keeruline dešifreerida tegelikult, saavad ka ilma selgeltnägemisvõimeta inimesed hakkama.
Teiseks – selle asja nimi on laimamine. Ta ei võtnud seda kõnet vastu, seega ei saa midagi rohkemat selle kohta öelda. See on hearsay ja täpselt see, mida Eesti meedia kogu aeg teeb. “Taukar jõi õlut?!?!?!?” Ja juba panedki pleki kellegi mainele OLETUSEGA. Aga Eveliis sai tulla sellest siia kirjutama, et näed, oli purjus. Muhahaha kui purjus, issand, eksole, rääkige sõpradele ka.
Kolmandaks – kas kell 23 on öö? Kas te magate kell 23? Ilus see ilmselt jah ei ole hilja helistada, et kui sul on lapsed ja nii, aga samas pole mobiil tänapäeval mingi põrgulärmi tegev tavatelefon, mida ühe klõpsuga vaigistada ei saaks (kui räägime, et helistab hilja ja ajab nt magava lapse üles).
Neljandaks – tegelt ajab olukord muigama, ega mina närvis ei ole. Vist olengi väike siuke sadist-massohist, kes käib siin aeg-ajalt tsekkamas… miks? Naljakas vist, jah 😀
Jälle üks kana tuleb nokkima, kusagil ei ole kirjas, et see helistaja oli Mallukas. Nähtavasti teab preili Siil, kes siis helistas. Mina näiteks ei lugenud välja, et see oli see inimene, aga mul pole temaga ka otsesuhtlust, ta pole mulle öelda saanud. Kell 23.00 helistamine on matslik, viisakad inimesed sel ajal ei helista. Seda enam, kui see tõesti oli staar, siis miks tal üldse on telefonis selliste inimeste numbrid, kellega ta ei suhe? Sest et….ma ei tea miks, ma kustutan igalt poolt ära inimesed, kes mu vastu ülekohtused on. Ja kui see ka oli tema, siis võidelgu ise oma võitlusi, mitte ärgu saatku lakeisid.
Võid mind nimetada sõltumatuks vaatlejaks, lakei ma küll kellelegi ei ole. Argumendi ehitamine sellele “mina nimesid ei nimetanud, ainult M-täht oli” on veits weak 😀 Helistamine helistamiseks, aga teiste inimeste enda väljamõeldud oletustega määrimine pole ka just aadlisoo käitumine.
Et kuna postituses kasutati m-tähte, siis järelikult saab kõnealune isik ainult Suur M isiklikult olla? Kuule, mine ravile, ausalt. Su paranoia hakkab igasuguseid piire ületama.
Ma tõesti ei saa aru nüüd, kas siin mängitaksegi lolli ja tehakse ringkaitset või mis? Ma võin terve MÄETÄIE mütse ära süüa, kui Eveliis kellestki teisest kirjutas 😀 Naljakas, et nüüd seda nii hirmsasti tagasi ajab. Võib-olla tal on piinlik natuke? Ma sellest tagasiajamise mõttest ei saa päris täpselt aru. Ütle, et oli nii, ja be done with it.
Et kui see oleks niisama selline omaette päevik, mida keegi ei loe, siis oleks nagu ok. Aga avalikult kirjutada ja teada, et tegelikult kõik regulaarsed lugejad ju teavad, kellest räägitakse, ja siis tagasi ajada.. vot see on natuke kummaline. Jah, ega keegi seda talle ju keelata ei saa, aga arvamust avaldada võin ka mina. Jään ootama järgmist korda. Pisike paranoiline kana nagu ma olen 😀
1) Keegi pole midagi tagasi ajanud 2) mille pärast siin piinlik peaks olema, aga fakk mind ajab närvi kui tuleb mingi inimene ja lihtsalt paneb ühele postitusele sildi külge ning hakkab siis raiuma, et ma see postitus on karjuv ebaõiglus.
Ma lihtsalt vastan kommentaaridele ja muigan. Ei teadnud, et ühe postituse all on mingi kommentaaride maksimumlimiit. Ega ma siis ennast kaitsmata jäta – ma usun, sa tead seda tunnet.
Igatahes nüüd võime juhtumi lugeda lõpetatuks, mõistlikke vastulauseid väga enam ei tule, läheb niisama nämmutamiseks ja emotsiooni pealt räntimiseks ära vastasleeri poolt. Tõenäoliselt tõmbasin endale mitme inimese pahameele juba kaela, et kuidas ma küll üldse ikka, tead, eksole, ütlen ja eksole, matslik ja paha lakei olen. Niikuinii võitlen tuuleveskitega siin, olen võõral territooriumil, tean, tean. See ei tähenda, et naljakas ei oleks 😀
Siilil vist lapsi ei ole. Kell 23 on ebaviisakas helistada.
Jah, kui sa oled 18 ja tsilliks ringi alles, siis võib-olla tõesti, aga kui sa oled ikkagi pereinimene, siis vot ei ole jah viisakas…