Mis on nelja aastaga muutunud?

Kõige lihtsam oleks öelda lihtsalt, et meist on saanud vanemad, aga ma ei pea silmas vaid seda, et peale üheksat kuud paistes jalgu, maakerana ringi veeremist ja piinarikast sünnitust olin ma korraga füüsiliselt saanud emaks. Ma pean silmas vanemaks kasvamist.

112413_8441

Teate ju küll, kuidas teoorias on kõige paremad lapsevanemad need, kel endal lapsi pole. Mina olin üks neist. Miks ta nutab, miks ema ei tee midagi, miks nad ei maga, mina küll teen teisiti, mina küll ei kavatse lapse järgi teha midagi, lapsele kõike osta, mis mõttes, majas peab olema hiirvaikus kui laps magab… Jahhh. Tegelikkuses sain ma aru, et kõik lapsed ja kõik lapsevanemad on erinevad. Teooria on üks tore, aga laste ja lapsevanemaks olemise koha pealt kasutu asi.

Ma kartsin kõige rohkem magamatust. Palju õnne! Minu kartused kipuvad tõeks osutuma (ma kardan nii väga võita miljon dollarit!). Meid ootas ees peaaegu kolm magamata aastat. Ma olin alati mõelnud, et kuidas on võimalik vähese magamisega hakkama saada, olla pealtnäha normaalne inimene. Tegelikkuses see nii lihtne oligi. Toimid nagu robot, automaatrežiimi peal. Sul ei ole lihtsalt võimalust väsida. Ja sa ei väsigi. Vähemalt mingi hetkeni.

IMG_4036.jpg

Kindlasti mitte ei ole ma oma lapse esimeste eluaastate jooksul olnud hea ema. Selline ülevoolavalt armastav, kõike andestav, kingitustega üle kuhjav, musitav-kallistav küll, aga ma olen tundnud igasugu tundeid, mitte vaid rõõmu ja õnnetunnet. Ma olen nutnud, karjunud, vihastanud, veel nutnud, veel karjunud, veel vihastanud, piinelnud süümepiinades, et olen nutnud, karjunud, vihastanud, aga ikkagi nutnud, karjunud, vihastanud.

Ma olen olnud väsinud.

See on lapse suhtes kindlasti olnud ebaaus, sest ükskõik, milline see ema on, armastab laps oma vanemaid tingimusteta. Ei oska end sõnadega väljendada, aga oskab panna oma väikesed käed ümber su kaela, vaadata sulle sügavalt silma ja sa näed nendes kahes väikeses silmas siirast ja tingimusteta armastust. Sellistel hetkedel saad sa aru, et väsimus ja rasked hetked on selle kõige kõrval tühiasi. Kui keegi oleks mulle Ida esimesel eluaastal öelnud, et see kõik on seda väärt ja läheb üle, oleksin ma nutma puhkenud ja seda alatuks valeks pidanud.

IMG_7876

IMG_7913

Mida aeg edasi, seda rohkem oleme me ka naernud ja pullinud. Ei, asi ei ole lapses, kuigi jah, peab tunnistama, et elu lapsega, kes oskab end sõnadega väljendada, on kordi lihtsam, aga elu läheb ka lihtsamaks, sest lapsevanemaks olemine muutub lihtsamaks. Sa hakkad rohkem andma andeks endale ja lapsele. Ei jõua põrandat pesta, ei jõua. Läks piim maha, siis läks. Sa ei ülehinda enam perfektselt korras kodu ja lepid sellega, et magad mänguasjade kuhjas. Sa harjud vaatama uudiste asemel ühte ja sama multikat. Sa harjud sellega, et igal pool on lapse asjad. Sa harjud isegi sellega, et kõige tühisem asi võib muutuda  Mehhiko seebiseriaali draama haripunktiks. Sa saad aru, et see asi on tühine sinu, kui täiskasvanu jaoks, aga tähendab tervet maailma kolme-aastasele.

Sa tunned, et oled kasvanud lapsevanemaks. Või siiski mitte. Sest mingil hetkel oled sa jälle nii väsinud ja tüdinenud. Või võib olla mitte sina, aga mina küll.

img_4588img_5025img_8019

Väsimus ja tüdimus asenduvad kiiresti jälle õnne- ja tänutundega. Lapsevanemaks olemine ongi nagu tunnete roller coaster.  Vaatad seda väikest väänikut, kes suudab minutite jooksul digimuutuda suhkrusest inglist sarvedega põrguliseks, ja mõtled, et pagan, kui hea, et ta olemas on. Ja mõelda vaid, et veel viis aastat tagasi teadsin ma, et ei taha lapsi. Jumal tänatud, et läks teisiti. Ma ei taha mõelda, milline inimene ma oleks ilma lapseta. Mulle ei meeldiks see inimene. Lapsega  mina olen kordi pehmem kui oleks lapseta mina.

Täna varahommikul puhus Ida ära tordilt neljanda küünla. See oli nii armas hetk. Pool tundi hiljem olime me tülis. Karjusime üksteise peale. Aga seegi läks üle. “Kas me juba hakkame sinna lossi minema?” küsis Ida. Kell on 7.35. Ta ei jõua ära oodata Kõue mõisasse minekut. “Kas me saame suure või väikese toa?” küsis ta. “kas me kohvri võime juba kokku panna? Kas ma selle kleidi tohin kaasa võtta? Mis sina selga paned?” Vadin ja küsimused jätkusid.

Nelja aastaga on meie majast kadunud vaikus. Aga samas on siia tekkinud elu.

cropped-img_1369.jpg

14 thoughts on “Mis on nelja aastaga muutunud?

  1. Ilus! Selle ees küll müts maha, kui palju sa Idaga seikled ja toimetad! Õnne ja kaunist sünnipäeva teile kõigile!

    Like

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s