Kas ma olen noor Gregers Werle, kes susib ja sekeldab, tuleb maailma parandama olukorras, kus ta ise vajaks järeleaitamistunde?

Alustame sellest, et ma tegelikult laias laastus olen oma eluga rahul, kadedust tunnen natuke ebamääraste asjade üle ja kindlasti mitte ei susi ja torgi ja targuta ma selle pärast, et oleksin kade või et mu oma elu on puntras. On probleeme, aga see ei ole pundar ja üldse olen ma jõudnud järeldusele, et õnn, õnnetus, rahulolu, ebakindlus on valikute küsimus. Ma ei eita, et ma susin ja sekeldan, aga ma teen seda põhjusel, et ma ise sisimas usun, et ma aitan, et ma tean paremini, tahan maailma parandada. Ma tean kui ebameeldiv see olla võib, sest mis te arvate, et mulle endale meeldib kui mind õpetatakse ja minust paremini teatakse, muidugi mitte. Mõningat kriitikat võtan vastu raskemalt ja seedin kauem, alguses solvun või vihastan, pärast saan aru, mida öelda taheti, aga ma tahaksin uskuda, et ma ei peitu (enam) fassaadi taha. Olen see, kes ma olen. Mõnele tundun ebameeldiv, teisele meeldiv. Tahaksin uskuda, et ma olen eluvale vajadusest välja kasvanud. Ma ei tea, aga mulle tundub.

Alles hiljuti suhtlesin ma ühe hea sõbraga, kes mulle ütles, et kuidas sa suur Ibseni austaja ei saa aru, et sina ei saa olla Gregers Werle, kes teistelt eluvale ära võtab, sa ju tead selle olulisust. See pani mind mõtlema. Ma olen alati olnud pigem Dr.Relling, kes hoiatas teiste ellu sekkumise eest, aga nüüd olen ma muutumas Werleks, mõttetuks maailmaparandajaks, keda keegi ei oota.  Ibseni “Metspart” on üle saja aasta vana teos, kuid ikka täis mõtteid, mida saab kenasti ümber tõsta ka tänapäeva maailma ja mis paneb mõtlema. Mõtsiklema. Elu ja vale ja eluvale üle.

Las ma selgitan.

“Metsparti” on ikka sümbolismis süüdistatud. On väidetud, et sümbolid lämmatavad näidendi. Pigem on sümbolid näidendisse orgaaniliselt sisse kirjutatud. Võtame või vana Ekdali metsa, mille ta pööningule ehitas ja kus ta jahil käib. Inimene, kes ei taha oma mõtetega silmitsi seista, leiab väljapääsu, mõtleb midagi välja, nagu televiisor on meie aja inimesele põgenemise ja unustuse masin. 

Laval on kaks perekonda – Ekdalid ja Werled. Isad ja pojad, ja nende naised. Vana Ekdal ja vana Werle (ajasid kunagi koos illegaalset metsaäri, ohvitser Ekdal läks vangi, tuli välja murtud mehena, kaotanud nii ideaalid, usu kui ühiskondliku positsiooni.
Werle, kaassüüdlane, ujus kuiva nahaga välja, tema mõisteti õigeks. Nii Werlel kui Ekdalil on ühevanused pojad, kes nüüd, pärast 15aastast vaikust, õhtusöögil kohtuvad. Hjalmar on ennast elu ebameeldivuste eest turvalisse abiellu ja hubasesse perefirmasse polsterdanud, õnnistavat ignorantsi viljelev tuhvlialune mees, kelle silmi nüüd käed-taskus-rusikas-idealist Gregers iga hinna eest avada üritab. Tagajärjed ei saa selles tragikomöödias olla midagi vähemat kui traagilised.

Keskne intriig seisneb idees, et valele rajatud abielu, pettuse peale ehitatud perekond ei saa olla lõpuni õnnelik. Valel on tüütu omadus pinnale kerkida, luukeredel kapist välja pudeneda. Gregers on tõe päevavalgele toomise missioonis omaenda deemonite poolt pimestatud, Ibseni moraal on äraspidine, manifesteerudes Ekdalite majanaabri, ihu- ja hingearsti Rellingi mõttes, et võttes keskpäraselt inimeselt ära tema eluvale, hävib ka tema lootus õnnele.

Metspart räägib truudusetusest, ebaõiglusest ja enesetapust ühiskonnakriitilisel viisil, samal ajal rünnates teose tegelasi. See näitab kui suur võib olla ühe inimese mõju teiste inimeste elule ja saatusele.  Eluvale muutub enamuse inimeste elus vajalikuks ja loomulikuks osaks. Eluvale on see, mis mitmel moel elule sisu ja tähenduse annab. Raamat räägib just sellistest eluvaledest. Hjalmari eluvale on jahilkäigud pööningul koos isaga ja leiutis, mis peaks perekonna nime jälle au sisse tõstma. Dr Relling usub, et see eluvale annab Hjalmarile selle, mida vaja, et elada õnnelikku ja täisväärtuslikku elu. Ta on oma elu püstitanud illusioonile enda olulisusest – see loob tähenduse kaoses, mida elu esindab ja on kindlasti situatsioon, milles paljud inimesed ka praegu võivad end ära tunda.
Eluvalet võib vaadelda kui unistust. Selle põhjal on teose teemaks, et kõigil peavad olema oma unistused või eesmärgid, mille poole püüelda, et ellu jääda. Vähesed meist mõtisklevad selle üle, et päevad, mis mööduvad, ongi elu ise ja et enamusel meist on oma eluvale, unistus. Unistus võib olla reaalne, kuid see võib olla ka midagi, milleni me kunagi ei jõua. See ongi meie jaoks õnn.

Samuti on keskseks teemaks materiaalne ja moraalne võimu ärakasutamine. Kaupmees Werlel oli kõrgem sotsiaalne staatus ning ta kasutas seda ära, et oma head nime päästa. Perekond Werle on jõukas ja tunnustatud ja nendes ringkondades on sotsiaalne staatus tähtsam kui hea süda. Teema on sama aktuaalne tänapäeval kui ka siis, kui teos kirjutati. Keegi peab alati süüdlaseks jääma, ka teiste ebaausate tegude eest.

Hjalmar Ekdal töötab „fotograafina“ ja tema naine retušeerib pilte. On selge, et Hjalmar ei ole oma töös, töös valgusega, kuigi osav ja tema asemel teeb töö tegelikult ära naine Gina. Tema tööks on küll retušeerimine, kuid tegelikult teeb ta kõike algusest peale. Töö valgusega = töö tõe valgusega. Hjalmari töö fotograafina on nagu ta töö leiutajana, kus ta tegelikkuses käib vaid ringi, unistab ega tee midagi. Nende töö fotode retušeerimisega on sümbol tegelikkuse/tõe katmisest, et nad elavad eluvales, mõtlevad välja asju, et tegelikkust ilustada. Just nagu väljamõeldud mets pööningul.

Dr Relling on Ekdalide naaber, ta elab allkorrusel koos teise mehega. Sellest võib välja lugeda vihjet homoseksuaalsusele, millest tol ajal kõvasti ei räägitud. Dr. Rellingul on sügavad teadmised psühholoogiast, just tema ütleb kuulsad sõnad: Võttes keskpäraselt inimeselt ära tema eluvale, hävib ka tema lootus õnnele! Sellega peab ta silmas seda, et inimestele on elamiseks vaja oma eluvalet. Tema andiski Hjalmarile eluvale, et temast saab leiutaja ja tõi sellega Hjalmari ellu rõõmu. Dr Relling arvab, et see, mida Gregers üritab – tuua tõde päevavalgele – on vale. Dr. Relling joob palju ja on harva kaines olekus, kuid sellest hoolimata tulevad tema suust mitmed elutarkused.

Etendus tugineb ühel vanal laulul, mis räägib metspardist, kes sai haavata ja vajus merepõhja, et seal surra. Haavatud metspart on etenduse keskne sümbol. Metspart, kes elab Ekdalide pööningul, sai samuti haavata ja tahtis vajuda merepõhja, et seal surra, kuid vana Werle koer sai pardi enne kätte. Koer vigastas teda tiivast veelgi, nii et part ei saaks enam kunagi lennata ning Werle andis pardi perekond Ekdalile. Seda põhjusel, et etenduses on nemad „kadunud/põhja vajunud“. Gregers sümboliseerib koera. Ta arvab, et ta saab perekonda päästa, kuid kahjustab seda just nii nagu metspardi tiiba, et see enam kunagi lennata ei saa. Sama juhtub perekonnaga.
Part sümboliseerib ka suhet vana Ekdali ja Werle vahel, suhet Gregers Werle ja Hjalmar Ekdali vahel. Gregers peab jahti Hjalmarile, tahab teda lõksu püüda, justkui peaks ta jahti metspardile. Püüdes saada kätte Hjalmarit, põgeneb ta samal ajal oma probleemide eest. Samuti vajub vana Ekdal merepõhja nagu metspart.
Raamatus seisab, et metspart on pööningul elanud nii kaua, et on unustanud oma tegeliku elu. Täpselt nagu perekond Ekdalide elu, mis on rajatud valele ja nad ei taju, mis on tegelikkus ja mis mitte enne kui eluvale on paljastatud. Nad on vales elanud nii kaua, et kui tõde ükskord päevavalgele tuleb, ei ole kindel, et nad selle üle elavad.
Hjalmar, kes kiitleb oma „leiutisega“, elab vales, kuid samas on tema eluülesanne päästa isa „põhja langemast“, saades leiutisega rikkaks ja taastada isa hea nimi – illusioon haavatud metspart lendama panna.
Ei ole vist vaja lisada, et Metspart sümboliseerib ka Hedvigit, kes on oma perekonnast kaugenenud ja haavatud. Tegelikuks metspardiks võibki pidada Hedvigit, kes lootes tagasi võita isa armastust, otsustab ohverdada oma kõige kallima vara, pööningul elava metspardi, kuid……

Metspardiga tõstatab Ibsen küsimuse: milline väärtus on inimese jaoks tõel? Kas inimene peaks elama vales? Kas sellesse tasub segada teisi? Kui kaua läheb aega enne kui elu, mis on rajatud valele, kokku kukub? Etenduse sõnum on: ilma mõistuse või tõeta ei saa üks inimene end massidest lahti kiskuda.

Metspart räägib inimese võimest ja tahtmisest tõele otsa vaadata. «Metspart» ei usalda (abi)elus ideaalsete nõudmiste paatoslikku taaka. Iga pere rüpes kössitab haavatud metspart, aga pole mõistlik ässitada jahikoeri teda põhjamudast üles tirima. Õdusam ja arukam on hoida elutõde lukustatud laekas. Koos püstoliga, mida laps ärgu puutugu.

6 thoughts on “Kas ma olen noor Gregers Werle, kes susib ja sekeldab, tuleb maailma parandama olukorras, kus ta ise vajaks järeleaitamistunde?

  1. Mul tekkis samamoodi soov “Metspart” läbi lugeda. Samas ütlevad tekstis olevad viited, et tegu on ühe kurva looga. Ja üldse olen ma selle kirjatükiga jälle väga nõus, kogu see eluvale teema – isegi elasin tükk aega suures eluvales ja oh häda, kui keegi mind sealt välja oleks tahtnud tuua. Üks hea sõber tegelt proovis… aga ei midagi. Ikka ise pidin vastu nina saama ja päris valusasti, et sealt välja tulla. Raske oli, aga nüüd näen maailma hoopis selgema pilguga ja tegeikult on parem, kui vales ei ela.

    Like

    1. Metspart on väga mõtlemapanev ja kaasaegne teos, selles mõttes, et see lihtsalt sobitub nii hästi ka tänapäeva. Kui palju on meil tegelikult haavatud metsparte ja kui paljud meist tegelikult elavad vales, sest nii on lihtsam. Aga samas jääb küsimus, kui eluvale ära võtta, kas siis kaob ka keskpärase inimese võimalus õnnele? Võib olla mõnele inimesele on eluvale hädavajalik… Ühesõnaga ma soovitan seda raamatut kõigil lugeda. Ja teatris vaadata kui peaks võimalus olema. Geniaalne teos!

      Liked by 1 person

    1. Sünge kindlasti, aga mind ennast sellised sünged teemad paeluvadki. Näiteks käisin sel aastal Theatrumi “Talvevalgust” vaatamas. Üks süngemaid tükke, mida ma näinud olen, aga samas kindlasti ka üks viimase aja huvitavamaid teatrielamusi. Nende süngete toonide taga on tohti nii palju muud peidus, mida analüüsida ja seedida.

      Like

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s