Vahetasin täna hommikul tennised saabaste vastu välja lõpuks ning tõmbasin esimest korda sügise jooksul sokid jalga, mõtlesin, et olen ikka friik küll. Üks mõte viis teiseni ja jõudsin enda kohta peas teha nimekirja suvalistest faktidest. Mitte et neid kellelgi vaja teada oleks, mul lihtsalt oli vaja neid jagada:
- Ma ei ole käinud 11. klassis. Eestis.
- Esimene raamat, mida ma norra keeles lugema hakkasin, oli Gulagi arhipelaag. Ei saanud üldse hakkama. Ma ei tea, kas põhjus oli selles, et ma olin keelt õppinud viis kuud või oli raamat liiga keeruline. Siiani on lugemata. Kõikides keeltes. Ära hirmutas.
- Ma vihkasin koolis ajalugu, aga nüüd on mu lemmikud ajaloost saated, filmid, raamatud. “Imeline ajalugu” oli pikka aega mu lemmik ajakiri.
- Ma vihkasin koolis kunstiajalugu, aga läksin peale keskkooli õppima kunstiajalugu.
- Ma unustan kogu aeg maha oma rahakoti. Ja kui ma ütlen kogu aeg, siis ma pean silmas KOGU AEG. Alles paar päeva tagasi läksin poodi ja Marek küsis üle, kas mul rahakott on kaasas. Pööritasin silmi ja sõitsin poodi. Poolel teel hakkasin vaatama, kuhu ma selle pistsin. Kui arvate, et ma ei pidanud koju tagasi sõitma, siis te eksite.
- Mul on üks konto, mida ma kasutan vaid pangalaenu maksmiseks, aga kunagi ei kontrolli. Lihtsalt kannan sinna raha. Olen küll teinekord mõelnud, et miks pangalaenuks raha ei jätku, aga ikka pole kontrollinud. Nüüd läksin närvi ja kontrollisin. Selgus, et mul oli üks püsikorraldus aktiivne ja igal võimalusel läks sealt kontolt mu enda teadmata üks teine laen maha.
- Ma ei tee endale kunagi selgeks, kus üks või teine koht täpselt asub. Reisil olles. Astun lennujaamas lennukist välja ja hakkan seal uurima, kuidas edasi sihtpunkti saab. (Kui tegu ei ole just transfeeri ja/või öise saabumisega, siis ma ikka täpsustan.) Ka sihtkoha asukoha vaatan ma järele enam-vähem. 90% ajast olen ma aga midagi valesti vaadanud ja kohale jõudmine võtab aega rohkem või jõuame me kohale ringiga. Marek lubab iga kord, et järgmine kord vaatab ise, aga pole kümne aasta jooksul seda kordagi teinud.
- Ma arvan, et kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab. Alati on mingi väljapääs või lahendus. Kusagilt see ikka tuleb. Ma ei planeeri väga oma tegevusi. Kui mitte öelda üldse.
- Kui üle tee läheb must kass, ootan ma nii kaua, kuni keegi teine esimesena edasi läheb. Ka autoga sõites. Pisut kehva on seda teha öösiti kui väga palju liiklejaid ei ole. Olen ringiga ka läinud. Ükskord ei jäänud siiski muud üle kui oli vaha edasi sõita. Koju ei saanud teist teed. Ma olen mustade kasside suhtes ebausklik.
- Meil on kodus kaks süsimusta kassi.
- Ma püüan tankida alati nii, et kas summa või kogus jääks ümmargune number. Kui ei saa hakkama, siis tahan, et oleks ühesugused numbrid summaks. 15,15, 20,20 jne.
- Ma ei tangi kunagi bensiinipaaki täis, sest ma kardan, et auto läheb katki ja siis on raha maha visatud. Vanade autodega sõitmisest tingitud traumad.
- Ma mängin Candy Crushi. Kogu aeg. Okei, mitte kogu aeg, aga kui kusagil ootan, rongiga sõidan, juhe kokku jookseb tööst.
Mulle meeldib 8. punkt.
Kassidest: Kui must kass läheb üle tee, siis see tähendab seda, et tal on vaja kuskile minna 😊!
Jah, ma olen püüdnud ka endale seda sisendada, eriti kuna mul on kaks musta kassi endal, kes kogu aeg kuhugi lähevad, aga no võõraste mustade kasside suhtes on ikka kerge ebausk:D
Kas parooli tohiks küsida? Troll ei ole ja kirjutaja tundub sümpaatne.
Ma siia avalikult ei kirjutaks seda;)
Ooo, kaks musta kassi, lahe! Mul ka kodus üks must tont 🙂
Jaa, ema ja poeg. Skype ja Orkut😌
Esimene raamat, mida ma hispaania keeles lugema hakkasin, oli Carlos Ruiz Safoni “Tuule vari”. Ilmselgelt oli minu taseme jaoks liig, mis liig. Eriti kaugele ei jõudnud, aga keeldun eesti/inglise keeles seda lugemast puhtalt põikpealisusest.
Mul on kahju, et ma ei oska vene keelt, et lugeda “Kuritöö ja karistust” originaalkeeles. Ja kui erinevates keeltes raamatute lugemisest veel rääkida, siis lugesin “Stalini lehmasid” norra keeles esimesena, hullult meeldis. Siis lugesin eesti keeles ja midagi jäi täiesti puudu, läks tõlkes kaduma. Nt oli algtekstis eestikeelseid sõnu, mis teksti värvikamaks muutis, aga on ilmselge, et eesti keelde tõlkides läksid need nüansid kaduma.
Gulagi arhipelaag on ka eesti keeles lugedes n.ö raske raamat. Võtab aega päris mitmeid lehekülgi, et asjale pihta saada. Hiljem läheb kergemaks. Vähemalt minul on mõlemal korral nii olnud. Lähiajal mõtlesin proovida selle raamatu lugemist soome keeles 🙂. Norra keelt kahjuks ei oska, kuigi viimasel ajal on see väga huvitama hakanud. Eks see ole ka kindlasti üks põhjus paljude teiste kõrval, miks siin blogis päevast-päeva käin 🙂
Eks ma peaks selle raamatu ikka uuesti kätte võtma. Ise olin rumal, et vales keeles ja 16aastasena seda lugema hakkasin, ilmselgelt käis üle jõu, aga täiskasvanuna peaks ikka täitsa loetav ja eeldan, et väga hea, raamat olema
Mull meeldivad number kaheksa ja üheksa! Kaheksaga olen 100 prossa nõus. Ma olen meie pere zen-master 🙂 kui kõik ähmi lähevad, siis mina lihtsalt ootan ja vaatan ja luban rahulikult, et küll ta läheb. Mis musta kassi puutub, siis ma otsustasin paari aasta eest, et mustad kassid toovad mulle õnne. Nüüd on hea meel, kui musta kiisut näen 🙂
Ma mingi hetk otsustasin nagu siin ka keegi ütles, et kui must kass läheb üle tee, siis see tähendab, et ta läheb kuhugile, aga noh ikka on kerge ebausk
“Gulagi arhipelaagiga” meenus mulle, et kui mind sünnitusmajja esilekutsumisele kamandati, olin ma just alustanud “Gulagi arhipelaagi” lugemist ja loomulikult võtsin ma selle haiglasse kaasa. Arstid, ämmaemandad ja teised sünnitajad vaatasid mu raamatut VÄGA imestunult, sest ilmselgelt pole see kõige tavalisem lektüür, mida sünnitaja loeks.