Kolmapäevane kadedus

Istun oma kodukontoris Lillehammeris, teen viimaseid ettevalmistusi ühe projekti launch´iks Norras, blogin, taustaks käib Netflixist “Mad Men”  ja ma tunnistan endale, et olen kade nagu mulle ikka ette heidetakse. Ma olen kade, et mul Ussipesas ei ole kodukontoris sellist telekat ja Netflixi. Vaatan toas ringi ja olen kade, et mul ei ole selliseid maale. Vaatan aknast välja olen kade, et mul ei avane aknast sellist vaadet. Olengi kade.

Aga tegelikult ma istusin ja mõtlesin tõepoolest, et mille peale ma siis kommentaatorite arvates kade olen? Et mul ei ole luksuslikku elu nagu blogijal X? Vaatan veelkord enda ümber ringi ja mõtlen, et kas see pole mitte luksus, et meil on mitu kodu. Lillehammeris ja Ussipesas. Meile on uksed alati lahti. Me oleme oodatud. Istume autosse, lennukisse ja sõidame koju – Lillehammerisse või Ussipessa.

Olen ma kade, et mu blogi pole piisavalt popp ega too mulle mingit kasu peale kirjutamise rõõmu? Ma ei tea, mis on “piisavalt popp”, aga aegajalt mind hirmutab mu blogi suurus. Kasu saamine blogiga ei ole mul olnud omaette eesmärk, kuid meeldiva üllatusena see siiski midagi sisse toob. Tooks ka rohkem kui ma viitsiks reklaamid siia tagasi panna. Ei ole ausalt viitsinud. Asju ma teatavasti väga ei taha, aga blogi on toonud mulle sellised koostööd, mille üle ma olen uhke ja õnnelik. Ei, need ei ole üldse blogimaailmaga seotud. Inimesed on mind tänu blogile avastanud. Ja isegi kui ma blogi järgi paljudele kommentaatoritele jätan lolli mulje, siis las olla. Ma tean, et nende inimeste jaoks, kellega ma tänu blogile olen tutvunud, olen ma “päris intelligentne”.

Olen ma kade, et mul ei ole kodus võrratud meest/armukest/poiss-sõpra, kellega blogis uhkustada? Mul on kodus olemas ainulaadne ja mind armastav mees. See et ma meie probleemidest ka kirjutan ja tema kallal norin, ei tähenda, et ma ihkaks midagi muud. Me olemegi sellised, mitte ninnu-nännud. Käisime reedel teatris ja mu tuttav nägi superhea välja. “E.,ära näe nii hea välja, teistel tulevad kompleksid,” ütlesin ma talle. “Aga see võiks sulle siis motivatsiooniks olla,” vastas Marek mulle selle peale. Peab ta mind peletiseks? Oh ei. Me olemegi sellise huumoriga.

Aga olen ma siis kade teiste välimuse peale? Jaa, eks ma tõesti tahaks tegelikult pikemaid ja sirgemaid jalgu või suuremaid silmi ja väiksemaid hambaid (naljakas, et ma ootan Nordic Hambakliinikust oma raviplaani juba kaks kuud!), aga ega ma sellepärast elamata ei jäta. Kümme kilo tahan kõhnem ka olla, aga see on väga lihtne. Tuleb midagi selle nimel lihtsalt teha. Kotti pähe ei pane, et vanem välja näen teiste arvates. No mis siis sellest. Las ma näen. See ei ole kuidagi põhjus, et olla teiste peale kade. Näete julgen isegi endast poolalasti pildi siia üles panna. Kaalun kümme kilo liiga palju, aga saan ka sellega hakkama. Tahate kommenteerida, palun!

Olen ma kade, et mõni blogi on bränd ja blogijad X ja Y kirjutavad raamatuid? Blogi ei ole minu jaoks esmatähtis, mul on teised ambitsioonid, ma lihtsalt ei kirjuta nendest tegemistest enam, las inimesed arvavad, et istun kodus käed rüpes ja olen kade tegusate inimeste peale.

Olen kade asjade peale? Ma võiksin järelmaksuga osta endale ka uue teleka, uue iPhone X-i, isegi vist auto. Aga ma ei taha. Ma vihkan järelmakse. Ja iPhone 6 ajab (veel) asja ära küll. Ma annan kodust asju ära, et saaks rohkem ruumi ja õhku ja vabadust. Ja kui mõnda asja, mida tõesti tahaks, ei saagi endale lubada hetkel, siis mu meelest on suhteliselt okei, et kõike ei saagi endale lubada. Polegi vaja. Muidu pole unistusi, mille poole püüelda.

Ja lõpuks ma jõuangi sinna, et kadedus ja otsekohusus, nn lapsesuu, on kaks eri asja. Ma näen ja kuulen midagi ning avaldan arvamust. Ilma filtrita. Ka tööalaselt on mul väga raske oma suud kinni hoida. Ma olen kaks päeva vaielnud oma ülemusega, kuigi ma tean, et peaksin vait olema, sest sellises võitluses võidab alati ülemus, aga ma ei suuda. Ma ütlen välja, mis ma arvan temast ja tema otsustest. Olen tema peale ka kade või?

Mind ajavad närvi kommentaarid stiilis “appike, miks sind häirib, mida keegi teine teeb/kannab/ütleb/sööb, kas sul päris probleeme ei ole või ela oma elu”. Muidugi ei kannata mu elu absoluutselt nende teemade pärast ja laias laastus ongi mul suva, mida keegi teeb, aga küsimus… Kui on osaliselt arvamusblogi, siis mille kohta tohib arvamust avaldada, et ei oleks kade? Vaid lihtsalt avaldakski arvamust. Oma arvamust asjadest.

 

2 thoughts on “Kolmapäevane kadedus

  1. Aga mina olen kade sinu peale 🙂

    Sa oskad nii haaravalt kirjutada, sul on põnev elu millest killukesi meile lugeda annad…
    Tore laps ja mees veel pealekauba ning sarkastilist huumorit ja isepäisust kamaluga!

    Sinu kohta käib laul:

    And then she’d say, It’s okay
    I got lost on the way
    But I’m a supergirl
    And supergirls don’t cry

    And then she’d say, It’s alright
    I got home, late last night
    But I’m a supergirl
    And supergirls just fly

    Kõrget lendu ja pehmet maandumist sulle Eveliis!

    Liked by 1 person

    1. See oli küll ootamatu, et keegi mu peale kade võiks olla. Ära ole, tegelikult ju täitsa tavaline elu (kuigi mehe ja lapsega on siiski vedanud).
      Elagu supergirlid!

      Like

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s