Aga neid pole see ju kunagi huvitanud!

Loen siit ja sealt isadepäeva kohta. Üks kirjutab kinkige asju, teine kirjutab väärtustage aega, kolmas kirjutab, et isa saadab teda pidevalt v***u, neljas meenutab idülli, viies räägib, mida meisterdab, kuues…Ja siis olen mina. Isadepäev ei tekita minus mingit emotsiooni. Tegelikult ka emadepäev (aga isadepäeva valguses jätame selle teema kõrvale).

Asi ei ole selles, et ma olen isata üles kasvanud. Ma püüdsin oma lapsepõlvest meenutada, kas mul on lasteaiast mingeid mälestusi isadepäeva peost või üldse pidudest, kus mu isa oleks võinud kohal olla, aga mul ei ole ühtegi mälestust. Ma ei tea, kas siis ei tähistatud isadepäeva või ma isata lapsena lihtsalt olen need peod enda jaoks ära blokkinud mälust. Ma ei mäleta,et isadepäeva oleks kuidagi eriliselt tähistatud. Võib olla siis tähistati rohkem armee aastapäeva? Ei? Ja?

Praegu tundub mulle natuke, et isadepäevale pannakse liiga palju rõhku ja minu meelest ei ole see õige, sest ma tean vähemalt sadat (okei, kirjanduslik liialdus) peret, kus isa ja ema omavahel isegi ei suhtle, nii et mis isadepäevast me siin räägime.

Asi pole ka selles, et mu isa või isad (mingil määral läheb ju kasuisa ikka ka isa alla) oleks isadena täielikud mölakad olnud. Eks nad oma veidral moel on ikka minust hoolinud, kuid “tüüpiliste eesti meestena” ei ole nad seda osanud välja näidata. Kui siis vaid purjus peaga. Või salaja. Oma isalt olen ma kunagi saanud kõne, mis mul meelest ei lähe. Ta ütles, et ma pean teadma, et mina ja mu vend oleme ta elu suurimad ja ainsad saavutused. Suured sõnad, natuke nukrad, aga jäid meelde. Rohkem ei ole ta (ega ma) teineteisele armastust avaldanud.  Oma kasuisalt olen ma kiitust enda kohta kuulnud salaja. Kiitis oma sõbrale kui tark ja tubli ma olen. Ma kuulsni kogemata seda vestlust pealt. Üks kord.

Need kaks poolikut isa on kindlasti omajagu mu iseloomu ja närve p****e keeranud, ent samas on nad kummalisel moel aegajalt kokku andnud ka ühe terve isa. Kui üks ei tulnud, siis teine tuli ikka. Kui ühe peale olin vihane, siis samal ajal teise peale ei viitsinud olla. Samas tähtpäevad pole kummagi jaoks kunagi midagi tähendanud. Nii ei saagi ma kuidagi isadepäevast hoolida, sest isadepäevast pole meie peres kunagi keegi hoolinud.

Seda pole ma terve oma elu tähistanud rohkem kui ühe kohmaka kohustusliku telefonikõnega. “Head isedepäeva siis!” on puhas formaalsus, millel puudub igasugune emotsioon. Nii suhtun ma tegelikult ka Ida isa päeva suhteliselt kiretult. Ehk ei ole aus, aga lapsepõlv… Ma suhtungi päeva nii, et see ei ole minu isa päev. Muidugi teeme me issile mingi kingituse, sest Ida arrrrrrmastab kingitusi teha, aga muus osas ei ole see päev eriline, sest Ida ja Marek teevad midagi koos iga päev. Dünaamiline duo! Kui Ida saab vanemaks, siis las ta otsustab ise, kuidas ta oma isaga seda päeva veeta tahab.

Tulles tagasi minu oma isa juurde, siis ma tean, et ta ei ole väga laste inimene, ta ei oska nendega suhelda. Kui päris aus olla, siis mul tekkis isaga mingi suhe alles umbes kümme aastat tagasi. Varem oli kogu meie suhtlus pigem formaalsus, kümne aastaga on mul oma isaga seoses tekkinud isegi mingid mälestused, millest rääkida. Kui mu vend ja ta õde mingeid vanu asju meenutasid, siis teinekord ikka torkas südames, et miks neil on olnud (minu) isa, aga mul mitte, kuid mida aeg edasi, seda rohkem olen ma hoopis tänulik. Tänulik, et mul tänu isale on supercool, übersarkastiline ja tark väikevend ning kreisist veganist välismaine veerandõde, kes on nii minu moodi oma ellusuhtumiselt ja hoiakutelt. Ilma isata mul neid poleks. Ja ilma kasuisata ei oleks mul oma pisikest õde, keda ma aegajalt maapõhja kirun, ent kuuni ja tagasi armastan. Kui nii võtta, siis on see isade päev ikka tähistamist väärt!

Sel aastal on mul kahtlane tunne, et ma kingin oma isale midagi. Isadepäevaks. Esimest korda elus. Me läheme päev varem kõik koos tema abielu tähistama, seda salajast. Mu isale meeldib vahuvein (hmm, geenid, sest mulle ka!). Mul on tunne, et ma kingin talle pohmaka.

922936_10201340723435597_2370329455332895580_n

 

17 thoughts on “Aga neid pole see ju kunagi huvitanud!

  1. No täiega haige, mul sama seis.LIHTSALT ei suuda meenutada ühtegi lasteaia isadepäeva..Mul isa on alkohoolik küll ka, aga kui väike olin,suutis enam-vähem oma tegemisi kontrolli all hoida.Aga lasteaia lõpupidu mäletan selgelt,mõlemad vanemad olid seal.Aga ei mäleta ühtegi muud sündmust, ei emade(ema samuti alkohoolik:D) ega isadepäeva, kas üldse toimusid või mis tehti, isegi seda ei mäleta, et midagi meisterdanud olen.Töesti vist täiesti ära blokeeritud sündmus.Vöi ei viinud vanaema teadlikult minna sinna, no ei mäleta.
    Aga samas ajab tänapäeval nii naerma see kingituste tegemine, ala medalid ja sildid -parim isa jne 😀 Nagu jeesus, äkki laps ei arvagi seda??!!!(must huumor)
    Tsill noh, looge mälestusi,mitte mõtetut träni inimesed!

    Like

      1. Mul on vend, poolvend ja poolõde ja veerandõde. Ja siis on mul onu ja teisel pool pooltädi ja kolm veerandonu 😀 Vat segaseid peresuhteid 😀 See pole sugupuu, see on tõesti suguVÕSA 😀

        Liked by 1 person

  2. Ma ei saa öelda, et mul psühhotrauma seoses isadepäevaga oleks, aga mul on tänase päevani meeles, kuidas lasteaias-algkoolis oli alati isadepäeval häda, kuna olin ainuke nö. “ilma isata” laps ja kellele siis mina kaardi joonistan? Tänapäeval ilmselt pole see enam nii suur küsimus, kuna paljudel lastel kas isafiguuri ei ole või on mingisugune värdjalik kärgperemoodustis, kuid siis olin reaalselt kolme klassi peale ainuke, kellel polnud “issit”, kes isadepäevapeole tuleks ja kellele pidulikult kaart üle anda. Tegelikult oli mul väga lahe ristiisa, kes ikka omade lastega koos mind ka alati üritustele kaasa võttis ja veel lahedam vanaisa, kuid millegipärast on väga kibedalt justnimelt see kaardi joonistamise probleem meeles – aga kellele…?

    Liked by 1 person

    1. Misasi on värdjalik kärgpere moodustis.?Miks selliste sõnadega iseloomustada teistmoodi toimivaid perekondi?Mul on kolm last esimese lpse isaga läksid teed lahku kui laps oli 2ne teiste isaga elame koos ja oleme abielus.Vanim poeg tegi täna oma n.ö kasuisale kaardi ja kallistas et aitähh et oled kõige parem super issi.Oma bioloogilisele isale saatis ka smsi head isadepäeva.Meil on ka siis vist värdjalik kärgpere moodustis?

      Liked by 1 person

  3. Kuidas te ise ennast nimetate või tunnete, on puhtalt teie enda asi. Ei maksa iga asja peale solvunut mängida, eriti täiskasvanud inimeste puhul on selline käitumine äärmiselt tüütu ja eemaletõukav. Irriteerivalt võiks öelda, et kui kihvatas, siis ju kuskilt ikka pigistab, kuid nii mõttetut vaidlust ma alustada ei viitsi 🙂

    Like

  4. Ei mul ei pigista midagi -aga perekondi niiviisi solvata on väga lapsik .Kõik ei tee elus õigeid valikuid ,kuid kes oled sina et neid liigitad “värdjalikeks”või mitte “värdjalikeks”. Lapsik oled muud midagi.Kui tuled kommenteerima siis peaksid teadma et solvamine pole täiskasvanu käitumine.Ju siis jäi lapsepõlves midagi vajaka.

    Like

    1. Targem annaks siinkohal järele ja jätaks vastamata aga sul on õigus, olen lapsik jah.
      Vabandust, Eveliis, kui see juba naeruväärseks muutma hakkab, võid mu kommentaari ka mitte läbi lasta.

      Eku, sina otsustasid solvuda, see on sinu probleem, mitte minu oma. Ma ei kirjutanud mitte kuskil “Eku värdjalik kärgpere” ega “kõik kärgpered on värdjalikud”. Kes ennast mingil põhjusel ära tundis ja solvuda otsustas, peab selleks põhjust otsima ainult enda seest. Kui keegi kirjutaks “värdjalikud isata lapsed”, ma ei kergitaks kulmu ka, sest mul pole mitte mingisugust põhjust sellise asja peale kopse õhku täis tõmmata. Sina kukkusid ennast kaitsma, kuigi sinu poole ei pöördutud. Paistab et vajakajäämisi on teistelgi peale minu…

      Like

  5. Ja nüüd sööd oma sõnu.”Värdjalikud kärgpered” kas see sõnapaar tähendab et sa ei pannud ühte patta kõiki kärgperesid?Siis väljenda ennast paremini et ei tekiks ühtpidi mõistmist.Otsusta lõpuks kas ja kuidas ennast väljendad.Ja mina olen oma perekonna üle väga uhke olenemata kas see on kellegi jaoks värdjalik või ei. Iga pere on omamoodi ja MITTE KELLEGIL POLE õigust neid liigitada.Ja rohkem mul pole midagi öelda ,sest inimene kes muudab oma juttu ei väärigi mingeid põhjendusi ning loodan et sul ei teki kunagi kärgperet ja et teed kõik omad valikud elus õigesti.Kena päeva jätku!

    Like

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s