Ma olen üks väga kummaline inimene. Aga seda te juba teadsite. Kui te teate mind natuke rohkem, siis te teate ka seda, et selle asemel, et öelda midagi head, ütlen ma midagi sarkastilist. Nagu kodukootud Chandler Bing. Üllatate mind lilledega, siis ma ei ütle, et vau kui äge või aitäh, vaid “lollakas” (=vau kui äge, aitäh). Ütlete, et sa näed hea välja, vastan ma “lollakas” (=vau kui äge, aitäh). Teete midagi naljakat, ütlen ma “lollakas” (=vau kui äge). Teeb kodus Mareki midagi naljakat, kummalist, ütlen ma “lollakas” (=vau kui äge). Ühesõnaga. Ühe parasiitsõnaga, millega muidu heameelt ei väljendata, väljendan mina heameelt.
Error tulen siin loos sisse siis kui selgub, et ma väljendan sama sõnaga ka oma pahameelt. Kõik on lollakad, kui midagi pekki läheb. Ka Marek on lollakas. Ja Ida on ka kahjuks lollakas. Kui ma ärritun. Ma ei olnud selle peale mõelnud KUI palju meie majas üht (minu arvates) süütut sõna kuulda võib, seniks kuni…
…jälle kord avas Ida mu silmad. See oli selline ebameeldiv ja valus tõehetk. Hetk, mida ei tahaks endale tunnistada. Hetk, kus saad aru, et oled oma last ja tema taiplikkust (jälle!) alahinnanud. Ta saab aru PALJU rohkem kui ma olen eeldanud. Ehk siis kui tädi Kaisa Ida lasteaiast ära tõi, olid nad väga diipe vestlusi maha pidanud. Muuhulgas oli nelja-aastane Ida tädilt küsinud: “Mida ma peaks tegema, et emme issile enam lollakas ei ütleks?”
Saate aru jah? Mida MA peaks tegema? Nii küsib nelja-aastane laps? Ei olnud meeldiv seda kuulda, tegi haiget ja ma tundsin end täiesti ebaõnnestunud emana (jälle!), aga samas oli mul nii hea meel, et Kaisa seda mulle ütles. Nüüd ma saan end veel parandada. Muidu ei oleks ma teadnud KUI palju see “süütu” sõna last TEGELIKULT traumeerinud on. Sest nagu öeldud, 90% ajast kasutan ma seda oma hea meele väljendamiseks, aga 10% ajast ka oma ärrituse väljendamiseks. Ida on näinud mõlemaid emotsioone. Ja pole siis ime, et ta ei saa aru, miks ma issile “lollakas” ütlen kui Marek mul ümbert kinni haarab ja kallistada tahab.
Ma olen ise lollakas (olnud).
Mul oli ka mingi aeg parasiitsõna “loll” – tähendas see niii ühtviisi päriselt lollakaid mis vihahoos öeldud kui ka sellist pehmemat nunnut varianti – kõik olenes mis tooniga öelda 🙂
no jah, sõltubki tegelikult toonist, aga laps vist nii ei oska veel hinnata sõna tähendust
Ühel sõnal võibki olla täiesti erinev tähendus, olenevalt sellest KES seda ütleb ja KUIDAS ta seda ütleb. Minu mees ütleb mulle “lits”! Jah, ma kujutan ette kuidas see tundub, aga ta ütleb seda nii.. tunnustavalt ja hellitavalt 😀 Ma poleks kunagi arvanud, et “lits” võib olla kompliment 😉 Ja et mulle meeldib, kui mulle nii öeldakse 🙂 (NB! Tegemist pole mingi voodisõnavaraga, vaid ikka nagu igapäevaeluga)
Oo jaa! Mul on ka veel igasugu teisi sõnu kasutuses ja kui ma teatud inimeste suhtes kasutan neid nö hellitussõnana, siis teiste suhtes on see räme solvang. Oleneb toonist ja inimesest.
Mul on ka lollakas ja lammas nii heas, kui halvas. Polegi mõelnud, kuidas lapsed seda võtavad sest tean, et kõik mu lähedased/täiskasvanud saavad aru, kui ütlen lollakas/lammas (=vau kui äge) või oledki päriselt lollakas/lammas. Arvasin, et ma olen ainuke, kes sellist väljendit lollakas tihedalt kasutab 😀
Mul ka ikka üldiselt kõik teavad, kuna lollakas = vau kui äge ja kuna =kõige idiootsem inimene maapeal, aga lapsega ei osanud arvestada
Nooruses oli minu (ja mu sõbrannade) sõnavaras pidevalt kasutusel sõna värdjas. Mitte otseselt sõimusõnana, vaid niisama, suusoojaks öelduna.
Siis ühel päeval käisime aktsiooni korras väikelastekodus, kus elasid väga raske puudega lapsed. See oli šokk, sest me polnud kunagi sõna tegeliku tähenduse üle mõelnud. Rohkem ma seda sõna suhu ei võtnud.
Sõnadel on mõju, teadvustame me seda endale või mitte.
Sama. St sõna kasutamine, oli nagu sidesõna, aga siis ka hakkasin mõtlema, mida see TEGELIKULT tähendab ja püüan võimalikult vähe kasutada. Ikka libastun vahel.
teismelistele vast andestatav.
samas, on sügavalt paha kuulata kui ka mõni täismees ütleb muu jutu sees taun, saamata aru, kust see sõna on välja arenenud ja kui palju see hoopis tema enese kohta räägib.
ehk siis jäägu lapsesuu ikka lapsele
Minu kunagine matemaatikaõps ütles ikka, et kunagi ei tohi inimesele loll öelda, tuleb öelda hellitavalt “lolakas” 😁
Üldiselt ei maksa lapsevanemana kasutada ühtki sõna või väljendit mida sa ei tahaks oma lapse suust tagasi kuulda nt. enda kohta.
Ma kunagi ütlesin enda arvates midagi väga jämedat oma lapsele ärritushoos ja põdesin selle pärast. Üks mu kogenum emast sõbranna “lohutas” mind tabavalt sellega, et mis öeldud see öeldud, aga võid kindel olla, et mingil heal momendil ütleb laps sulle sedasama ise tagasi. Ja ma usun, et see ongi nii ning mind edaspidi on distsiplineerinud rohkem vaatama mida ma räägin.
Vägagi tuttav tunne, mul on samamoodi kahjuks 🙁
Mina arvan, et sõnade tähendusse ei maksa suhtuda kergekäeliselt ja et huumorit või pigem sarkasmi kasutatakse tihti maskina. Justkui ütlen mingeid sõnu, aga samas taganen nendest, jättes võimaluse, et ah, see oli ju ainult nali. Aga sõna on lendu läinud ja kõlama jäänud.
Minu meelest sellise suhtlusviisi taga on tihtipeale ikkagi mingid pinged, mida ei öelda välja, aga samas on need õhus, sõnad justkui kõlavad, aga inimesed vastutust ei võta. Pigem öelda siis juba otse, et mulle ei meeldi see või too käitumine või olukord, mitte minna inimese olemuse kallale ja mingi sildiga lajatada, et sa oledki lollakas, värdjas vms. Muide sama kehtib kergekäeliselt iseenda kohta öeldu kohta.