Mõnda aega tagasi sain ma endale veerandkasuõed või kuidas iganes neid uusi sugulasi kutsuda. Käisime pulmas ja afterpartyl. Uue kasuema pool. Kuna tal on mitu lapselast, siis oli seal ka palju mänguasju ja mulle korrati mitu korda, et siin on hea olla, et lapsed saavad mängida ja täiskasvanud omavahel juttu rääkida. Ma pean käsi südamel ütlema, et ma tõesti ei hoidnud oma lapsel seal silma peal ja kui me üleväsinud lapsega (ja, jah, mina olin svipsis ja väsinud) hakkasime koju minema, tahtis ta kaasa võtta ühe mängusülearvuti (mida kõik nägid ja ütlesid “jaajaa, pole probleemi). Ma leidsin, et lihtsam ongi see lasta tal kaasa võtta kui kuulata üleväsinud lapse nuttu.
Ida teab, et ei tohi võõraid asju kaasa võtta, aga kui te olete lapsevanemad, siis te teate, et üleväsinud laps ei ole ratsionaalne ja vanemana ma ausõna ei tahtnud draamat. Mõtlesin, et pole hullu hommikul saab tagasi. Juhtus aga nii, et pakkides oli Ida selle pannud minu kohvrisse, avastasime selle kodus ja enne kui ma jõudsin öeldagi, et saadan selle tagasi kui Norrast tagasi oleme, sain ma vihjeid, millest ma siis aru ei saanud, lõpuks pidi perekond mulle kirjutama, et hea meelega tuleb arvutile Tallinasse järgi. Väga vahva, aga meid ei olnud kahjuks kodus ja nii ka kirjutasin. Olen kodus tagasi ja kohe panen Cargosse. Lastel ikka juhtub. Ma ei näinud tõesti, et see oleks maailma suurim probleem olnud. Laps võttis perekonna juurest mänguasja kaasa. Laenuks. Mitte endale. Ei varastanud. Kõik nägid. Kõik teadsid. Me selgitasime koju jõudes, miks ei tohi võtta ja et tuleb tagasi saata. Ja siis sain ma täna sõnumi (isa naise tütrelt):
“Tervitused 
kas saaksid meile nüüd selle laste arvuti tagastada ? ja ehk saaksid teinekord enda lapsel rohkem silma peal hoida, kuna nii mõnedki meie laste mänguasjad olid ära lõhutud.”
Võib olla ma käitusin ebaadekvaatselt ja lapsikult, aga isegi mu KÕIGE TERAVAMA KEELEGA sõbrannad ei kirjutaks mulle nii. Ma teadsin, et Ida võttis sarnaselt kroonilt nagu päisepildis ära kristallid, aga tundes oma last, siis ma tean, et ta ei ole lõhkuja tüüp. Mida te veel lõhkuda sai? Samas võib olla ma eksisin. Ja ma kirjutasin vastu. Lapsikult ja solvunult. Aga ma solvusin. Päriselt. Sest toon oli ebameeldiv. Kõrk. Ja üleolev. Ma vastasin:
“Kuhu Smartposti panen? Ja ära muretse rohkem me ei tule külla. Laste mänguasjad saavad ikka kannatada mängu käigus ja ausalt öeldes ma ei arva ka et kadunud “kristallid” krooni pealt kõige olulisemad on maailmas, aga kui midagi hinnalist on tõepoolest katki, siis palun esita mulle arve ja sellisel juhul vabandan. Aga nagu öeldud sa ei pea rohkem muretsema, et ma oma lapsel teie juures silma peal ei hoia. Ta nimelt ei satu sinna rohkem. Mulle on olulisemad head suhted kui mänguasjad.”
Võib olla ma käitun hetkel vastikult sellest siin kirjutades, aga ausalt, meil käib külas väga palju lapsi. Ja ikka juhtub, et tehakse midagi katki, midagi joonistatakse täis, tehakse asju, mida ma tegelikult ei lubaks, aga seni kuni nad ei lõhu mu kristallvaase ja hõbeehteid, siis mõtlen ma, et lapsed on lapsed. Mängu käigus juhtub asju. Ja ka meilt võetakse asju kaasa. Tuuakse tagasi. Kuu. Kahe. Kolme pärast. Põhiline on pärast selgitada. Ja kui ma oma lapsikule vastusele sain uueks vastuseks sellise sõnumi:
“Vabandan, kui su tundeid riivasin sellega, et minu teadmata omandatud arvutit tagasi küsin. Kombeks on laenamisel luba küsida. Ühtlasi on mul kahju, kui sellise palve peale solvud ja häid suhteid lõhkuma asud, kuna ehkki polnud kristallid tõesti kõige suurem mure maailmas, siis minu laste jaoks olid need tõesti olulised – nende jaoks on sellise asja moraalne väärtus väga suur, vastasel juhul poleks ma sellest juttugi teinud. Ootan arvutit tagasi aadressile, kust see kadus.”
Ja ma ei saa midagi parata, aga ma vihastasin selle sõnumi peale nii, et ma sellest hetkest alates keeldun rohkem nende inimestega suhtlemast. Esiteks – mind ja mu last reaalselt tembeldati vargaks. Teiseks “mõnedest mänguasjadest” sai vaid üks kroon, sest ma teadsin, mida Ida “lõhkus”. Lisaks istus sel ajal kui Ida “moraalse väärtusega” mänguasja “lõhkus”, see kirjutaja Ida kõrval. F**k, ütle siis või pane väärtualik asi ära, ütle otse, silmast silma, näkku, mitte ära saada pärast mingit ärapaneva tooniga kirja.
Inimestel on nii erinevad moraalsed väärtused.
/p>
Ma poleks nii viisakas olnud 🙁 Kas nüüd tuleb mängu armukadedus, et vanaisa oma lapselapsega tegeleb? tead, said siiani ilma nendeta ja ega ilmaasjata öelda- sõpru saab valida aga kahjuks sugulasi mitte.
Täiesti nõus tolle teise inimesega. Ei ole normaalne lasta lapsel võõraid asju luba küsimata kaasa võtta, et ta nuttu vältida. Kust üldse tuleb selline mõte? Ei ole okei, et laps lõhub ära kellegi teise mänguasja, olgugi suva kroon. Jah, õnnetuse käigus on teine asi aga kui ta need ära kiskus, siis see ei ole õnnetus. Ühtlasi ei ole okei, et kui sinu laps võtab asja kaasa, siis sa teine inimene peab ise pingutama, et tagasi saada. Ei pea. Sa viid kas ukse taha või saadad kulleriga koju. Ja seda enam, kui on teada, et inimesele lapsed ei meeldi, siis ta ei pea kellegi võõrast ja kasvatamatut last taluma. Sina kui lapsevanem oleks pidanud seda hoolsamalt oma lapsel silma peal hoidma.
Solvu nüüd veel kui tahad.
Sinu peale ma ei pea ega saa solvuda, sina oled siin kontekstis (sorry, et nii ütlen) suvaline kommenteerija. Sul on oma arvamus ja mul on oma arvamus. Aga siis OMA lapselapsed meeldivad, aga KASUlapselaps ei pea meeldima? Talk about “Kadri.Kasuema” siin.
Ja tegelikult n kõik väga lihtne. Me oleme täiskasvanud inimesed (mõni aegajalt lapsikute emotsioonidega), meil on oma elu ja me ei pea kokku puutuma. Siis on kasvatatud ja kasvatamatud lapsed kenasti eraldi. Kahju ainult sellest, et nii jääb üks laps vanaisata. Ja mina kui vanaisata kasvanud laps tean, milline väärtus on/oleks vanaisa olemasolul.
Jah, olengi suvaline kommenteerija ning jumal tänatud selle eest, sinuga lähedasem sõbranna/sugulane küll olla ei tahaks, kui niiviisi käituge. Oma lapselapsed ka ei pea meeldima aga võivad. Võõrad lapsed ei pea üldse meeldima. Pole olemas sellist asja nagu veerandkasuvanaema. Ta on sinu isa uus naine, Ida vanaisa uus naine. Tema jaoks on Ida suvaline laps ja ta ei pea lubama ega aktsepteerima enda või oma lapselaste asjade lõhkumist tema poolt. Ta abiellus sinu isaga, mitte sinu ega su lapsega. Katsu sellest nüüd aru saada. Ja antud juhul jääb sinu laps vanaisata sinu tõttu, sinu otsuse pärast. Tal on olemas oma vanaemad-vanaisad ja see uus naine ei pea nende hulka trügima. Su laps ei maailmanaba. Ja nüüd veel kogu see vestluste näitamise ähvardamine. Mida veel?
Minu laps ei olegi maailmanaba, pole teda ka nii kasvatanud ega ka kasvata. Ja ma saangi aru, et inimene on mu isa uus naine, ei pea talle meeldima mina ega mu ülejäänud pere ja seepärast ma ei topigi oma nina enam nende asjadesse. Tegelikult on mul hea meel, et see intsident juhtus, sain kohe alguses teada, et tasub eemale hoida. Ei ole minu inimesed ilmselgelt.
Ma Arrayga nõus 🙁 !
Issand, kuidas siit nüüd edasi minna? !
Oleksin samamoodi solvunud olnud ja ei kujuta ette kuidas järgnevatel koosviibimistel head nägu teha suudaksin.
Mida isa sellest arvab?
Õnneks elame maailmas , suures ja laias, ja vägisi suhtlema ei pea, olgugi uus perekond. Kuid siiski kahju , et niimoodi olukord lahenes 😔
Mu isa on selline inimene, et tal on reaalselt asjadest suva ja draamadest suva ja suhetest suva. Hea inimene, hästi armas mulle, aga teda väga ei koti sellised asjad, ta on selline “tüüpiline Eesti mühakas” nagu Allan Õnne13. Ühiseid koosviibimisi meil niikuinii pole palju olnud, nii et ka siin ei saa probleemi olla;)
Õnne Allan 😂😂
Lollid vabandused. Laps väsinud, ei tahtnud tema nuttu kuulata, võttis kaasa, ei saanud tagasi saata , pakkis, pani, unustas jabadabadaa. Ja siis ülbad, et saadad Smatrpostiga. Mänguasja võtsite ka Samrtposti postkastist või siiski kuskilt mujalt? Sinu viga, sinu asi oleks olnud see KOHE tagasi toimetada. Mitte venitada, võltsilt vabandada, solvuda ja plärtsuda.
Kohe tagasi toimetama? Kui avastan Tallinnas, et laps on asja kaasa võtnud? Sõidan tagasi 186×2 kilomeetrit?
Kahjuks pean küll olema vanaema poolt.
On vale võtta küsimata võõrast asja, on vale lõhkuda teadlikult võõrast asja( Sa ise ütlesid, et nägid kui kiskus ära), on häbi panna enda hinda külge võõrale asjale. Ei ole Sinu arvustada, kas ainult 5 või 15 eurot- see on võõras asi ja Sina pole siin ütleja, kas ainult või mitte ainult. Oled mulle siin ikka üsna tore ja intelligentne naisterahvas tundunud, aga praegu ei ole Sinu jutt adekvaatne. Kui minu teadmata võetakse asi kaasa minu kodust, ma samuti küsin tagasi. Miks ma ei peaks? Ja annaksin samuti märku, et see polnud ok käitumine algusest peale. Tõesti Sa arvad, et Sina käitusid õigesti ja isa naine valesti? Või ehk on Sul lihtsalt stress ja üleväsimus 🙂
1) keegi ei võtnud midagi teadamata, kõik nägid seda. Juba järgmisel päeval sai mu veerandkasuema teada, et arvuti on meie käes ja ütlesime, et tagastame selle kohe kui oleme kodus tagasi. Milleks siis uus küsimus dramaatilisel toonil kui juba on kokku lepitud?
ja 2) kui ma nägin et Ida võttis kleepse ära, sest mulle tuldi ütlema, siis ma ütlesin talle, et ta rohkem ei teeks, et nii ei tohi (ma olen ka üsna kindel, et ta rohkem tõesti ka ei teinud). Ja minu jaoks ei ole asi tagasi küsimises, muidugi tuleb tagasi küsida, on elementaarne, et võõraid asju ei jäeta endale ega võeta, aga fakt on see, et me kõik oleme midagi kogemata võtnud/unustanud, asi on toonis ja suhtumises.
Kui minu kodust keegi laps midagi kaasa võtab, siis alati saavad need hiljem tagastatud. Antud olukorras on mu jaoks lihtsalt vale see, et me räägime tegelikult siiski “moodsa perekonna” vanaemast ja vanaisast, mitte naabri-Marist ja Jürist.
Midagi Su jutus ei klapi. Kellegi teadmata ei võetud asja kaasa, kuid avastasid Tallinnas, et oli kaasa võetud? Kumb siis õige on?
Pole tarvis solvuda, et Sind ja Su last vargaks tembeldati. Sest täpselt nii te käitusite. See et, Sinu jaoks oli “laenamine” ja mänguasja lõhkumine ok, ei tähenda, et see oli nii ka teise inimese jaoks. Kuna jutt käib TEMA asjadest, siis oleks tark enda arvamus alla suruda siinkohal. Mind paneb imestama, et Sa postituse selle kohta tegid, ehk on pisut puudu enesekriitikast 🙂
Kellegi teadmata ei võetud asja sealt korterist kaasa. Edasi läksime mu tädi juurde, kuhu asi pidi jääma. Kodus Tallinnas avastasime mänguarvuti oma kohvrist. Mis seal ei klapi? Ei pea vandenõusid leidma igas asjas.
Aga jumala eest kui see teeb minust ja mu lapsest varga, siis selliseid tuttavaid või veerandsugulasi mulle küll vaja ei ole. Inimesed ON erinevad, arusaam asjadest ON erinev ja kõigiga ei peagi läbi käima ja teineteist mõistma.
juudas eelkommenteerijad. Kas te olete vanaemad? Mina olen. Ja olgu veerand või poolik või kasvõi kolmveerand LAPSELAPS – võtku mida tahab. Tegu on lapsega. Ma annaks kõik mis mul on lastele, lastelastele. / Ma kohe ei salli selliseid võltsvagasid, vabandust 🙁 / Ma ei kujuta ette kui mu pere mulle külla tuleb, meil on ka nö võõraid lapsi , et ma hakkan jälgima kes ja kus ja mis??? Ma olen õnnelikult killud kokku koristanud, kõik on taastatav siin maailmas, peale suhete. Mis korra mõra saanud seda raske kokku “liimida”.
Mina ei ole vanaema, vaid ema ja päris kindlasti ei arva, et võtku, mis tahab, sest tegu on lapsega. Täna on tegu lapsega, varsti aga teismelise ja siis täiskasvanuga. See, et teise asja ilma loata koju kaasa ei võeta, on midagi sellist, mille pere peab maast madalast selgeks õpetama. Mis muidu hilisemas elus juhtuma hakkab?
Lapsevanem ja vanavanem ei peaks püüdlema ahviarmastuse poole, vaid julgema vastutada ja kasvatada. Vanema ja vanavanema asi on õpetada, mis on õige ja vale. See ongi mõnikord raske.
Minu suhetes lastega ei ole küll mingeid mõrasid, kuna ma julgen olla ebapopulaarne ja selgitada, et päris kõike, mida laps tahab või talle pähe tuleb, ei saa. Ei saa oma kodus, ei saa ka vanavanemate juures.
Vanemad, kes saavad oma vastutusest aru ja oma lapsi/lapselapsi kasvatavad (ka keelavad ja selgitavad, mis on keelatud), ei ole võltsvagad, vaid normaalsed inimesed.
Muide kogemata klaasi mahapillamisel ja mänguasja küljest tükkide rebimisel on vaks vahet. Kui üks laps teeb külas, mis tahab, siis selle katkise asja omanik (ka laps) nutab hiljem. Kas ta on võltsvaga?
Tõsi, lapsed ikka lõhuvad. No big deal juhul KUI vanem käitub/reageerib adekvaatselt. Normaalne inimene võtab ikka ise yhendust ja tagastab asja kohe, ykskõik kui pikk maa. Normaalne inimene ostab ise uue 15 eurise krooni kui ta näeb, et ta laps on selle ära lõhkunud. Ausalt, see, kuidas sa käitusid, on ikka õudne. Ja oma mitte suhtlemisega karistad sa vaid oma last, sest karta on, et seal peres selle sinu mitte suhtlemise uudise peale kukuti tähistama. Käitusid väga inetult, häbi peaks olema.
Nüüd on kogu lugu juba ära juhtunud ja emotsioonid laes. Kui natuke rahunete ja arvuti on tagastatud, võib vabalt kaaluda ka leppimist. Lapse ja vanaisa suhteid lõhkuda ei maksa.
Lapsel võõraid asju võtta ka ei tohiks lubada (ükskõik, kas nutab või ei nuta, ta on ometi 4-aastane ja saab aru küll, mida tohib, mida mitte). Mina enda lapsel ei lubaks ja tõtt öelda oleksin ka väga vihane, kui mulle poolvõõras inimene (isegi kui abielu kaudu sugulane) oma lapsel minu kodust võtta lubaks. See on põhimõtte ja piiride küsimus. Oma lapsele pead piirid ise seadma ja neid piire on kindlasti vaja.
Kui laps midagi lõhub ja sulle tullakse seda ütlema, siis on hea, et last keelad, aga oleks mõistlik ka kaaluda katkise asja hüvitamist (või vähemalt selle pakkumist).
Ilmselt oled liiga vihane, et vaadata asja teise poole vaatenurgast, kuid tema jaoks näeb asi tõesti välja nii, et sinu meelest võib tema kodust asju oma suva järgi ära viia ja tema laste (?) asju ka lõhkuda.
Asja saaksid klaarida nii, et palud siiralt vabandust (selles oled süüdi küll, et lubad oma lapsel võtta luba küsimata teiste asju ja neid pika aja jooksul ei tagasta). Pakud selle katkise asja kinnimaksmist (aga ilma mingi iroonitsemiseta). Seda ilmselt ei ole tarvis teha, aga pakkumine aitaks suhteid siluda. Teed ettepaneku pöörata uus lehekülg ja unustada kehv vahejuhtum. Ma arvan, et toimiks küll.
Te ei pea selle naisega teineteist armastama, aga viisakad võiksite mõlemad olla. Kuna sina saad ainult ennast muuta, siis alusta endast. Idasse ja vanaisasse teie tüli ei puutu, jätke nende suhe kõrvale omavahelisest klaarimisest.
See situatsioon paneb mind hoopis mõtlema muule.Tegelikult olen sellest varemgi mõelnud.Kui mu tuttav/sõber/sõbranna kirjutaks oma blogi,istuks ilmselt mul kuklas kogu aeg väike hirm sinna blogisse sisse kirjutatud saada.Inimeste vahel tekib ikka lahkhelisid.Emotsioonid keevad üle ja vahest kergesti lahendatavad olukorrad paisuvad suuremaks,kui asi seda väärt oligi.Blogijal on käes võimas relv oma vastase vastu,kirjutades siis oma blogisse sissekanne oma mätta otsast nähtuna.Teine pool (arvan,et enamikel juhtudel) avalikku internetisõtta ei astu.Kas siis ei teatagi,et temast kirjutati ;ei pea ta avalikku pesupesemist sündsaks või siis muul põhjusel.Seega vastulauset publik ei loe.Antud juhul küll on teie kirjavahetus siin välja toodud,aga vaevalt su isa naine arvas,et see siin blogis ära trükitakse.Tihti vanem generatsioon interneedust ei tarbigi.Sinu blogi on muidugi tuntud ja eks pereliikmed siis ettekande talle teevad.Olgu lisatud,et ma ei võta oma kommentaaris hetkel pooli,s.t. kas ma pean ühe või teise inimese käitumist õigeks,pole teema.Mõtlen üldisemalt,sest neid blogisõdasid on ju ennemgi nähtud.Tihti on need blogijate endi vahel,aga satuvad ka pereliikmed ja tuttavad sinna “kähmlustesse”.Muidugi on blogi autori enda oma ja tal on sellega õigus kirja panna(kõike?!),mida ta tunneb ja arvab.Lihtsalt selle kõige taustal vist pelgaksin,et omades blogijast sõbrannat ja siis ise eksides (ja ei ole ju keegi veatu,tülisid ikka võib juhtuda) võiksin ühtäkki blogi sisse sattuda,kus siis käib kommentaariumis juba kolmandate,asjasse mitte puutuvate inimeste vahel armutu lahkamine.Vahest tehakse selliste sissekannetega haiget ka kõrvalseisjatele ja kistakse rohkem perekonna liikmeid või tuttavaid sellesse avalikku sõnasõtta,mis ma kardan,head lahendust ei toogi.
Sa oled niiiiiiiiiii konfliktne inimene. Mina isiklikult ei saa aru, kuidas saab rahuliku südamega nii elada. Ei saagi? Ma olen iseloomu poolest tegelikult väga sõnakas inimene ja oma arvamuse avaldamine on minu jaoks üks osa ausast suhtlemisest, aga selliseid olukordi, kus ma lähen lähedaste inimestega tülli, ma ei mõista.
Praegusel juhul sai asi alguse muidugi kasuvanaemast. Tõenäoliselt on tema sedasorti inimene, kes väga austab nii enda kui ka teiste asju ning talle ilmselt jäi mulje, et sinu jaoks ei ole olukord piisavalt tähtis ja sa ei lahendanud seda kohusetundliku vanema juhiste järgi (siin annab muidugi diskuteerida eks).
Ka mina leian, et võõrast kodust asju kaasa võtta ei ole viisakas, olgu see siis kasuvanaema, tädi, sõbranna või kelle iganes kodu. Lõppude lõpuks sattus asi kogemata kohvrisse? Kas laps pani asja KOGEMATA kohvrisse või siiski üsna meelega?
Proovige see siiski sõbralikult ära lahendada. Vii asi tagasi ja vabanda, et sinu jaoks ei ole asjadel nii suurt tähtsust ja teie tutvusringkonnas juhtub taolisi asju tihti ja sa ei osanud ette näha, et see teda nii palju häirida võib. Suhtlemine lihtsalt ära lõpetada ei ole sugugi täiskasvanulik, leian mina.
Isegi piinlik probleem.
Vabandama ei hakka ma küll selle pärast, et mu laps mängis krooni ja “kristallidega”, mis olid prügikotiga ära pandud ja mitte vajalikud. Enne kui Ida need mängimiseks leidis.
Ma võin olla konfliktne inimene, aga kindlasti mitte ei pea ma suhtlema inimestega, kellele ma ei meeldi ja kes mulle ei meeldi. Ja siin ma arvan, et ei ole asi üldse mitte asjades, vaid konkurentsis. Millegi pärast oli vaja meid halvas valguses näidata.
Noh, lastetul on ju lihtne öelda (minul siis), aga..
Esiteks saan ma aru, et üleväsinud ja niigi torssis lapsega jamama hakata oleks… noh, jama. Samas on asi ju põhimõttes – teiste kodudest asju kaasa ei võeta ja Ida pole ka enam täitsa väike, et ta sellest aru ei saaks. Samas väidad sa ise, et te andsite teada, et kohe kui võimalik, saadate asja tagasi. Küsimus on ehk vast selles, et teie jaoks “kohe”, ei ole “kohe” kasuvanaema jaoks – tema jaoks on see aeg liiga palju.
Teiseks on see krooni asi. Ütleme nii, et ma olen nõus inimesega, kes ütleb, et asjale ei saa teine inimene asetada väärtuse silti. See, mis tegelikkuses maksab 5-15 eurot võib lapsele olla hindamatu väärtusega. Praegu kõlab see natukene õelalt, et “issand, see on ju ainult 15 eurot maksev kroon”, aga tegelikkuses me ei tea, mida see kroon tähendab sellele lapsele.
ENT: siinkohal on muidugi kasulik kasuvanaemale meelde tuletada, et ÜLDISELT kehtib selline kirjutamata reegel, et kui sa EI TAHA, et teised lapsed sinu (lapse)lapse asjadega mängiksid või teil juhtub olema eriti hinnaline (st lapsele emotsionaalselt kallis) ese, siis seda eset teiste lastega mängimiseks välja ei panda. Lapsed on lapsed – mõnikord lihtsalt JUHTUB, mänguhoos lõhutakse asju; astutakse peale; tõmmatakse kogemata katki. Jah, saab asendada, aga see pole ju sama. Ehk teinekord tasub ka vanaemal mõelda selle peale, et kas ja milliseid mänguasju tema soovib üldse välja panna.
Mind aga huvitab hoopis see mõte, et äkki kasuvanaema tunneb oma positsioonil end ohustatuna. Saan ma õigesti aru, et ta on isa uus abikaasa, ent neil pole ju (omavahel) lapsi ega nende (olematute) laste lapselapsi? Mõni naine aga tunneb ennast sellest ohustatuna ning paraku suhtub abikaasa lihastesse lastesse ja lastelastesse kui vaenlastesse, sest tema enda lihased lapsed ja lapselapsed pole abikaasale nii olulised. Ideaalses maailmas oleks mõlema abikaasa lapsed ja lapselapsed võrdsed, tihti aga kipub olema nii, et üks pool tunneb end ohustatuna ja hakkab teise poole lapsi-lapselapsi eemale tõrjuma, et oma laste “positsiooni” tõsta. Kahju, aga mõnikord see tõesti on nii.
Kuna mu isa abiellus uuesti, kui olin täiskasvanu, siis ma umbes kujutan seda olukorda ette. Meil on näiteks probleem hoopis see, et isa peab alati meie külastusi nö kooskõlastama oma uue abikaasaga. Nii olengi loobunud külas käimisest. See näeb välja siis nii, et isa annab teada, kui tuleb meile külla (näiteks sünnipäevad, muud tähtpäevad). Kõik see toimub mega harva. Olen juba sellel tasandil, et saadan tähtpäevaks asju postiga, sest jumal teab, millal jälle kohtume. Elame samas linna 😀
Ma poleks ka nii viisakas olnud ja solvumine on täiesti õigustatud. Meil umbes sama situatsioon, laste nn kasuvanaema teatas viimati, et ta ei jaksa “seda titte” hoida (oli vaja tunnike-paar meie poisse hoida, pidas silmas 8-kuust, vanem on 3a), käed väsivad ära. Kuulsin kogemata juttu pealt, kui vanaisa unustas telefoni kinni panna peale vestlust. Sealt tuli pirne veel: kuhu ta JÄLLE läheb? Juuksurisse jälle? (pole viimased 9 kuud seal käinud, peale lapse sündi), jälle arstile (kui sünnitusjärgses kontrollis käisin kevadel, siis pooleks tunniks tõesti vanema poja viisin neile hoida)? Arstid ju laup ei tööta? Miks ta läheb? Miks isa ei hoia? (mees oli mul tööl too päev)? Käigu oma käike siis, kui laste isa kodus? (huvitav, millal, käin siis edaspidi öösel kuskil,sest meie issil väga palju tööd hooajal ja koju jõuab tihti hilisõhtul…). Vanaisa oli nõus kohe hoidma, aga peale sellise jutu kuulamist sinna lapsi enam ei vii. Ka tookord vihastasin ja vedasin kõik 3 last üritusele kaasa (plaan oli ainult tütar, 4a, võtta).
Kuidas see sama situatsioon on?!
Olen kahe lapse ema, noorem on Idaga ühevanune. Mitte kunagi ei võeta kellegi kodust teiste asju (eriti just teiste laste asju) kaasa, kui seda pole eraldi lubatud ja üle küsitud. St sina küsid, kas võib, saad vastuseks, et võib ikka. Ja hiljem tagastad täpselt kokkulepitud ajaks. Aga seda ainult selgesõnalise loaga, kui asja omanik on sellise laenamisega nõus. Mitte nii, et “kõik nägid” Aga kui ei nänud? Või ei saanud aru, et te selle ka päriselt kaasa võtate. Või millal tagastate. Minu lapsed oleks südantlõhestavalt nutnud, kui keegi oleks nende asja lihtsalt kaasa võtnud, et “jonni vältida”. Sama kehtib krooni kohta. Maksku see kasvõi vaid 2 eurot. Keegi laps oli selle valmis teinud, võibolla kingituseks saanud. Ise raha kogunud? Ja siis tuleb keegi külaline sellelt kristalle kiskuma? Lapse töölt ja omandilt? Ja see ei tähenda midagi? Lapse ema veel õigustab?
Minu soovitused lapsevanemana:
1) Lahku üritustelt veidi varem, kui laps ja eriti sa ise veel adekvaatses konditsioonis olete olukorraga tegelemiseks ilma võõrast vara kaasa viimata. Sinu jonniv laps ei tohi olla teiste probleem.
2) Kui tahad midagi laenuks võtta, küsi!
3) Asjad tagastad kohe, mitte “siis kui reisilt tuleme”. Võibolla arvuti tegelik omanik nuttis oma asja taga ja ei saanud aru, miks see ära viidi. See oli ju tema oma. Võlg on võõra oma.
4) Osta uus kroon, veel parem kaks ja kirjuta perele ja lastele vabandus. Mina paluksin ka oma lapsel vabandada, et ta õpiks teiste tunnetega arvestama ning saaks aru, mis on lubatud ja mis mitte.
5) Kodust väljas olles halda oma last. Eriti kui tead, et ta ei suuda alati adekvaatselt käituda (oled seda ise ka kirjutanud, et Ida võib daamat teha ja “printsess” olla.) Teiste suhtes ei ole aus, kui su laps teeb mis tahab.
Praegu õpetad Idale väga valet ellusuhtumist. Mina ka selliseid külalisi endale külla ei sooviks.
Nõus 100%
Nõustun kõige Jaanika poolt öelduga.
Mulle meenub kunagi varem Eveliisi enda kirjutatud postitusest, kuidas ta vanaemalt salaja raha “laenas” teismelisena. Tõenäoliselt ongi arusaam laenamisest, võtmisest ja luba küsimisest lihtsalt natuke teistmoodi.
Omg! Sa julged öelda, et see on sama, mis minu käitumine teismeeas. Kui mul millegi pärast häbi on, siis just selle pärast, aga püha jeesus, kui neljaaastane laps votab teiste nähes midagi kaasa, siis see EI OLE vargus. Appi, inimesed, mis teil viga on!
Sellepärast ongi ainumõeldav variant lapse jonnile mitte järele anda, vaid kohapeal seletada, et ei tohi võtta, see pole meie oma. Maast madalast peab tulema teadmine, et teise asja luba küsimata ei võeta. Isegi mitte oma pereliikme oma, ammugi mitte vanaisa uue abikaasa lastelaste asju.
Laps loomulikult ei tea, mis on õige/vale, aga SINA ju tead. Sinu töö ongi seda seletada, mitte vaikimisega heaks kiita.
Kas sind nimetati kirjas tõesti otsesõnu vargaks? Või lihtsalt öeldi, et ei ole okei meie kodust asjadega välja jalutada? Ei olegi ju okei. Sugugi mitte rohkem kui salaja kellegi rahakotist raha võtta. “Mul on vaja,” või “mina tahan” või “peaasi et ei nuta” ei ole argumendid üheski vanuses.
Edit: kirja kirjutas sulle ju üldse mitte isa abikaasa, vaid tema tütar postituse järgi. Seda imelikum on sinu reaktsioon. Kui minu ema abielluks uuesti ja uue mehe keskealine tütar kohtleks minu asju nagu enda omi ja võtaks minu laste mänguasjad lihtsalt koju kaasa oma lapsele, mul hakkaks ka väga imelik. Veel kummalisem on lugeda plärtsumist, et sina tead täpselt, mis su laps lõhkus (aga kohapeal seda kõneväärseks ei pidanud), et need asjad on üldse nii odavad ju ja et sinu jaoks on asjad olulisemad kui suhted. Inimene, kellele on oluline normaalne läbisaamine teistega, ei käitu selliselt ja ei saada selliseid kirju.
Kas kasuveerandvanaema tütar oma lastega on ka sulle sellised pereliikmed, kes peaksid ostma Ida lõhutud asjade asemele tuimalt uued ega tohiks pahaks panna, kui nende mänguarvuti (mis neile on ilmselt tähtis) ei jõua päris pikalt tagasi sinna, kust ta kadus?
Me jääme siinkohal selle kirja suhtes eriarvamusele. KUI ma olen isa naisega kokku leppinud KUNA asi tagasi saadetakse, siis sellest piisab, keegi ei pea mulle ninna kargama. Ja ausalt ütle mulle MIS SEAL NII ÄRA LÕHUTI? Paberkroonil võeti mõned kleepsud pealt? See on LÕHKUMINE? Tegelikult ka?
Edit: Kui see ema seal samas seltskonnas oli ja nägi, et tema lapse “moraalse väärtusega” asja LÕHUTAKSE, siis oleks võinud kas 1) selle ära panna, sest matsid maalt ei teadnud, et see prügikotis olnud kroon nii väärtuslik on või 2) seal samas midagi öelnud. Ta istus Ida ja mänguasjade kõrval.
Kui sa poleks teda arvuti osas nii vihale ajanud, siis ta polekski krooni kohta midagi öelnud. Kirjavahetuse ajal ärritus suurenes lihtsalt.
Sa võid kogu maailmaga eriarvamusele jääda (sel teemal sisuliselt ju jäädki). Probleemi tekitad sellega kahjuks endale ja oma lapsele.
Minu jaoks ja enamiku inimeste jaoks ei oleks okei, et sina lepid kokku, kuna SINUL oleks võimalik tagastada minu kodust ilma minu loata võetud asi, kuigi sinu käest on seda mitu korda vihjamisi küsitud ja isegi pakutud järeletulemist. Tuli sul kogu selle tsirkuse jooksul vähemalt pähe kordki viisakalt vabandada?
Konfliktid tekivad arusaamatustest ja erinevatest…eee… normidest (sest no võõra inimese kodust asjade minematassimine on üsna haruldane normaalsus), aga need eskaleeruvad halva käitumise tagajärjel.
Kogu kamm sai alguse sellest, et sa otsustasid teise inimese kodust välja marssida tema laste mänguarvutiga. See ongi täpselt sama ebanormaalne kui võtta vanaema rahakotist raha. Mänguarvuti võtmine on natuke vähem räige kui sularaha võtmine, aga isa uue abikaasa tütre lastel ja oma lihasel vanaemal on vaks vahet ka.
Vabalt võid jääda eriarvamusele, et oli okei võtta, teha ja omanikku veel ka sõimata, lapselt ära võtta vanaisa ja selles loomulikult süüdistada võhivõõraid, kes julgesid oma asju tagasi tahta.
Aga mingit teenet sa oma tütele küll ei tee. 30 aasta pärast kirjutab tema samasuguseid postitusi.
Ta kirjutas “MITMED MÄNGUASJAD OLID LÕHUTUD” , tegelikkuses rääkisime me ühest kroonist. Millega mängimist (vabandust lõhkumist) ema pealt nägi. Tee siis suu lahti eksju. Ja keegi ei ole sõimanud asja tagasi saava soovivat inimest, aga eks igaüks loebki siit teemast välja, mis tahab. Sina loed, et ma olen ebameeldiv, teine loeb, et käitusin valesti mina, kolmas, et käitus valesti tema, mina näen siin teemas midagi hoopis sügavamat. Aga seda ei peagi kõik nägema.
Kõik see jama oleks olemata, kui te poleks lapse jonnile järele andnud ja lubanud tal seda arvutit kaasa võtta. “Me selgitasime koju jõudes, miks ei tohi võtta ja et tuleb tagasi saata.”. KOHE oleks tulnud selgitada ja mitte lubada võtta. Mis see hiljem kodus selgitamine enam annab? Laps saab üsna segaseid signaale nii ju: kõigepealt ema LUBAB võtta ja siis hiljem kodus seletab et nii EI TOHI tegelikult teha? See siis selle võtmise kohta.. Aga hilisem on juba puhtalt kommunikatsiooni küsimus. Minu jaoks kummaline, et sellisel tasandil ja tasemega projejtijuht, kes sa oma töös pead väga palju ja väga erinevate inimestega suhtlema, ei suutnud asja diplomaatiliselt lahendada? Kuldne suhtlustõde on see, et kui sa ründamisele ei vasta rünnakuga, vaid astud sammu tagasi, siis sa sellega mitte ei alistu, vaid tegelikult võtad vastasel hoopis relvad käest 😉
Ma ei hakka igale kommentaarile eraldi vastama, aga minu arvates
1) ei olnud me võõras kohas, vaid siiski pereringis ja mu meelest on okei kui pereringis – ükskõik milline laps midagi laenab.
2) kuna tegu ei olnud meie mänguasjadega, siis saigi järgmisel hommikul selgitatud, miks me ei tohi seda endale jätta, selles ei olnud mingit küsimust, et laps sellest aru ei saaks. Kohvrisse just nimelt kogemata läks asi, sest meie käskisime KÕIK asjad panna kokku ega kontrollinud üle, mis kohvris oli. Ei ole lapse süü, ega TAHTLIKULT kaasa võetud.
3) me oleme Idaga üliharva kusagil külas kaua, just nimelt väsimuse pärast, aga kui ma oma isa ja vennaga saan ehk korra aastas koos istuda, jumal teab, kuna järgmine kord tulla võiks, siis jah, oli soov natuke kauem olla.
4)Mina ei saa aru, mis on mänguasja moraalne väärtus. Minu jaoks on väärtused hindamatud – suhted ja perekond, paari kleepsu pärast ma kära ei tõstaks, seda enam, et need mänguasjad olid prügikotti ära pandud (=mitte enam aktuaalsed) ja Idale mängimiseks antud, et ta täiskasvanuid ei segaks. Tema mäng oli kleepse enda peale kleepida. Kui mulle öeldi, et seda ei tohi teha, siis sai ka Idale öeldud (suure tõenäosusega läks ta edasi mingi muu mänguasja juurde). Ja tegelikult vahet ei ole, mis mänguasja ta võttis, kõik olid “keelatud ja meie omad, millega ei tohi mängida”.
5) kui sulle tulevad külla lapsed ja sa ei taha, et “võõrad” lapsed “moraalse väärtusega” asjadega mängivad, siis need pannakse ära. Meil on kodus mänguraudtee, millega me ei taha, et teised mängivad. Kui tulevad külalised paneme selle ära, et ei oleks ahvatlusi ega ei saaks midagi katki minna.
6) kui juba on kokku lepitud, et asi saab tagasi saadetud asap, siis ei ole vaja uuesti kellelgi teisel üle kirjutada ja teha draamat nagu oleks me vargad ja kombetud matsid, kes külas käituda ei oska.
7)teised lapsed ei olnud enam beebid, vaid suured tüdrukud, millegi pärast ma ei usu, et neile mänguasjade (MITMUSES) “lõhkumine” hingelise trauma tekitas. Siin ei olnudki minu arvates asi üldse mitte mänguasjades, vaid mingis rivaalitsemises või soovis draamat tekitada. Võib olla tekkis armukadedus?
8) Ma ei ütle, et on õige asju kaasa võtta, aga minu arvates saab küsida ja suhelda viisakalt, mitte kõrgilt ja üleolevalt. Mind ei solva kui mind kui lapsevanemat korrale kutsutakse, inimesed ongi erinevad ja neil on erinevad arusaamad, mis on okei ja mis mitte, mind solvab kui keegi peab end paremaks ja tahab ära panna, kasutades siinkohal ära tegelikult siiski veel väikest last.
9) kindlasti mitte ei naeruväärista ma seda, mis kellelegi väärtuslik on. Mul on palju asju, millel rahaline väärtus puudub, aga mille sentimentaalne (ja ikkagi mitte moraalne) väärtus on mu jaoks hindamatu. Ma tahtsin öelda seda, et kui “lõhutud” asi nii oluline oli, siis üks hea vanaema ostaks uue asja, kuna tegu on lihtsasti kättesaadava asjaga, mitte ainueksemplariga, mis maksab sadu eurosid.
10) ma ei näe põhjust vabandada küll, sest tegu olgu siis okei või mitte, aga suhtumine ei sobi mulle. Ja kuna me kõik oleme täiskasvanud inimesed ega ole kohustatud teineteisega rohkem läbi käima, siis nii ongi. Me ei pea mingi suur võltshappy perekond olema. Ei meeldi mina neile, seda oli kenasti aru saada, ja ei meeldi nemad ka (enam) mulle. Võltsvaga vanaema kohta on mul aga nüüd ka hoopis oma arvamus. Hoian distantsi. Peaasi, et isa on oma valikuga rahul.
Random mõte veel lõppu: Huvitav, mis veerandkasuvanaema Idale jõuludeks kingib? Ja OMA lastelastele?
Mu ämm-äi unustavad vahel isegi oma päris lastelastele kinke teha ja korduvalt on unustanud lausa lapse sünnipäevi (lausa õnnegi ei soovitud). Mida Sa veel siis veerand-kasu-vanaemast ootad. Ja selles mõttes, et selliseid asju otsustavad peres naised, seega NULL-kinki ma pakun 😀
Ma olen suur füürerema ja leian, et mu lapsed peavad külas nööri mööda käima, ja isegi minu meelest on siin Ida ja sinu suhtes ikka väga Intelilt ja ebaõiglaselt käitutud. Päris oligi asi selles näkases kroonis…
Inetult*
Aa ja no me Norras elame sõbranna juures, kus IGAL pool on KALLID ja purunevad nipsasjad, raha vedeleb igal pool, kogu seal elatud aja jooksul pole Ida ühtegi asja ära lõhkunud ega vale koha peale pannud ega kaasa võtnud. Mina seevastu olen lõhkunud:D
Selles asi ongi, et normaalne inimene saab aru, et asi ei olnud siin selles paganama kroonis.
Miks ta peaks üldse midagi Idale kinkima jõuludeks? Kas teil on plaan jõule koos veeta? 😀
Kindlasti mitte ei pea me jõule koos. Aga kas siis vanaemad ja vanaisad ei tee lastelastele kingitusi?
Läbi kumab selline mõttelaad, et kõik peaksid sinul järel jooksma… mina vanavanemana ei tahakski kingitust teha kui selline entitled suhtumine teisel pool on..
Ei, minu järele ei pea kindlasti mitte keegi jooksma, pole ka kunagi jooksnud, ma olen alati igasugu vanaemade ja vanaisade poolt (välja arvatud oma emapoolse vanaema) poolt ära unustatud. Küll aga arvan ma tegelikult, et lastelastele peaksid vanavanemad, olgu nad kasvõi veerandid, kingitusi tegema. Samas teangi ma juba eos, et midagi sellist niikuinii ei juhtu, olgu see siis minu suhtumise või lihtsalt mittetahtmise pärast.
Nonoh:)
Mis sul endal oli plaanis oma tütre uuele vanaemale kinkida? Ikka oli ju plaanis? VÕIõi kavatsesid midagi kinkida vähemalt neile lastele, kelle asju kaasa võtsite/lõhkusite? Sinuvanune inimene ei saa enam pereliikmetelt ainult oodata, tuleb ka anda.
Kuigi sa rõhutad kogu aeg, et isa uus naine on su lapse uus vanaema, on ta sulle ju tegelikult võõras inimene. Sina oled täiskasvanu ja elad oma elu, nii et see naine ei tulnud sulle uueks emaks ja Idale uueks vanaemaks. Ta tuli oma teada ilmselt ainult vanema mehe abikaasaks ja pole ka ise esimeses nooruses (vist?).
Võõra inimese puhul pole mõtet eeldada, et tema kodust võid võtta, mida iganes, ja kui seal midagi lõhud (või lõhub su väike laps), siis pole probleemi, ostku uus!
Sinu emal oli ilmselt samasugune suhtumine – minu tibu võib, teised kõik peavad. Tegelikult on see suhtumine ebameeldiv ja kaugele sellega ei purjeta – lõhutud suhteid on sul (omaenda jutu järgi) piisavalt, muuda siis midagi, et perekonnaga siiski normaalselt lävida.
Armukadedus kumab loost küll, aga see on sinupoolne ja last kasutad sa ise ära. Uus naine tegi etteheited sulle (sest sina vastutad oma lapse eest) ja need olid kõik väga põhjendatud. Ta andis sulle teada, et tema kodus on reeglid (ei võta suvaliselt asju kaasa, ei luba lõhkuda) ja sinul tuleb neid täita. Sa lihtsalt ei ole harjunud, et keegi sinu suhtes piire kehtestab, aga see on selle naise täielik õigus OMA kodus, kus sina olid kehva käitumisega külaline. Kui maha rahuned, saad vast ise ka aru.
Loomulikult oli mul plaan kink teha. See on elementaarne. Aga sinu kommentaari peale ei oska ma küll öelda rohkem kui “vau”. Ma olen armukade? Kasutan last ära? Tead, ma võiksin siinkohal lausa jagada üht vestlust isa uue naisega, et näidata KUI MITTE armukade ma olen, vaid kui hea meel mul oli, et isa endale kellegi leidis. Aga ausalt, miks ma üldse selgitan. Minul oma arvamus ja sinul oma arvamus. Ma olen alati arvanud, et veri on paksem kui vesi, aga viimasel ajal olen aru saanud, et tegelikult ei ole nii, ei pea punnitama.
Tead, ma ei mäleta, millal su isa selle naisega abiellus või kui vana ta on, aga teil ei ole mingit ühist verd. On lihtsalt üks ühine inimene, keda mõlemad armastate. Tema pere ja kodu on selle uue naise, mitte sinuga. Seetõttu on su pretensioonikus natuke naeruväärne. No ei saa minna uue tuttava kodust lihtsalt asju ära viima, sest ei viitsi lapsele seletada, et see on vale. Niimoodi on inetu käituda. Kuidas on võimalik, et sa ei saa sellest aru?
Mina ei oota vanemas eas leitud uutelt abikaasadelt (kes EI ole minu veresugulased) mingeid kinke ega ahviarmastust oma laste vastu (see oleks hirmutav, kui oled inimesega alles äsja tutvunud), küll aga viisakat ja lugupidavat käitumist. Ma ei trügi ise kuhugi ja ei taha, et mulle trügitaks. Suhted kujunevad ikka aegamisi. Ju isa uus naine on samasugune ja suvalt oma asju laiali tassida ei luba üldse. Aktsepteeri, et teise inimese kodus kehtivad tema reeglid.
Ära pane siia rohkem mingeid vestlusi üles. Sa rõhutad, et tegu on siiski perega. Kohtle siis ennast ja neid väärikalt. See on isiklik tüli.
Ütleb, et ei soovi nendega suhelda ja… siis kingitusi eeldab neilt kellega suhelda ei taha, et siis nagu silt “vanaema/vanaisa” kohustab neid kingitusi tegema neilegi, kes ei suhtle???? PS! Vanaisa on vanaisa, tema on päris ja teebki küllap kingituse, kuna mainisid, et teda naistedraamad ei koti 😀
Ahh, väänake mu sõnu ja mõtteid kui tahate, see teema siin nuud ammendus mu jaoks. Kommenteerida vite loomulikult edasi, aga ma rohkem vastata ei viitsi🙈
“9) kindlasti mitte ei naeruväärista ma seda, mis kellelegi väärtuslik on. Mul on palju asju, millel rahaline väärtus puudub, aga mille sentimentaalne (ja ikkagi mitte moraalne) väärtus on mu jaoks hindamatu. Ma tahtsin öelda seda, et kui “lõhutud” asi nii oluline oli, siis üks hea vanaema ostaks uue asja, kuna tegu on lihtsasti kättesaadava asjaga, mitte ainueksemplariga, mis maksab sadu eurosid.”
Sorri aga naeruvääristad küll… ma ei hakka isegi mainima erinevaid ebakõlasid su jutus, aga sa tõesti ei ole ju keegi, kes saab öelda mis teisele inimesele väärtuslik on? Proovi rahuneda ja situatsioon kaine peaga läbi mõelda, vaenlaseid pole tark koguda.
Las need vastuolud olla siis. Ausalt. Minule ei sobinud selline suhtlus ja kõik. Minu emotsioonid ja minu vaenlased, teised ei pea selle pärast muretsema.
Su suhtumine antud juhul on pehmelt öeldes nõme. See on ju sinu probleem, et sinu laps jama kokku keeras ja sina sellel toimuda lasid. Miks üldse jõudis olukord nii kaugele, et teine osapool peab oma asju mööda ilma taga ajama? Ja eriti lapsik on selle kõige peale veel solvuda ka, justkui sulle oleks liiga tehtud. Tunnista oma viga ja elage rõõmsalt edasi. Iseasi muidugi, kui sul on soov nende teistega tülli minna, siis oled igati tulemuslikult käitunud!
Minu lapse ei keeranud mingit jama kokku. Aga las ta jääb. Mul on öigus solvuda kui MINA tunnen, et mind on solvatud. Seda ei saa mulle keelata. Ja veelkord, mul on piisavalt inimesi, kelle jaoks me “ei keera jama kokku” ja mulle piisab nendest. Maailm on lihtsam kui mitte suhelda inimestega, kellele sa ei meeldi. Pole vaja teeselda.
Jama keeras kokku lapse ema ehk sina, sest sa ei kasvata oma last. Inimesed ei suhte sallimatult mitte pahandust tegevatesse 4-aastastesse, vaid sellise suhtumisega vanematesse.
Muide, inimsuhete hind on just sinu jaoks need paar kleepekat ja tuuripandud mänguarvuti. Milleks muidu see skandaalitsemine, selmet viisakalt vabandada, asjad tagastada ja asendada?
Inimesed, ka mitte lähedased, ei pea laskma oma kodust mitte midagi ära tassida ja ei pea kannatama poolvõõra ülbitsemist vastuseks palvele tagastada OMA asjad.
See naine ei kaota midagi, kui sinuga ei suhtle, aga Ida ja vanaisa suhte lubamine/rikkumine on puhtalt sinu teha.
Maailm ei ole lihtsam mitte siis, kui mitte suhelda inimestega, kellele sa ei meeldi, vaid kui:
– suhtuda inimestesse tolerantselt ja üritada mõista asju ka nende vaatevinklist
– vahepeal vabandada, isegi, kui tunned, et oled solvunud
– julged tunnistada ka oma vigu
– ei tekita ise intriige
– ei kujuta intriige ette
– külas käies austad võõrustajate tõekspidamisi ja reegleid, mitte ei lähtu enda omadest
– ei käitu lapsikult nagu seebikates ja Ameerika seriaalides
– ei lase eskaleeruda väiksel arusaamatusel suureks tohutuks jamaks
Rahulikku meelt! 🙂
Las jaavad meile siinkohal eriarvamused. Mulle oluliste inimeste puhul on lihtne vabandust paluda jne, aga draamakuningannade puhul see ei kehti. Muide, eile kirjutas mulle KOLM inimest, kes ütlesid, et sellest perest tasub eemale hoida, sest nad on intriigide kuningannad (mida tehaks peenelt). Niisiis…
Neetud! Ma ei saa ikkagi (ka) vait olla. Mulle ei meeldi tegelikult,et internetis isiklikke asju klaaritakse.Ma pole ka (veel) vanaema,aga lapsi on mul kaks ja laste vanaema elab (oma tervise tõttu) meiega.Loodan,et kui mul on õnne oma laste järelkasvu näha ja hoida,olen samasugune,nagu mu oma ema.Minu arusaam perekonnast on see,et hoitakse ühte;armastatakse tingimusteta;kallitele pole millestki kahju.Tegemist oli perekondliku kokkusaamisega.Laps mängis mänguasjadega ja lõhkus kogemata ühe mängukrooni ära.Seda enam,et see polnud tõesti väga kallis asi ja oli aktiivsest kasutusest maha kantud.Lapsel juhtub!Kaasa tahtis ka võtta ühe mänguasja.Ei tahtnud päriseks,aga mänguasi meeldis ja soovis veel sellega mängida.Siinkohal minu meelest üks õige vanaema (olgu pool-,kasu- vôi võõrasavanaema) oleks selle mänguasja lapsele kinkinud.Mänguasi on oma lastelaste lemmik – mis siis ikka,laename ja saame tagasi.Ma ei saa tegelikult üldse aru,et sellest selline kammajaa on saanud.Ei ole lihtsalt mingid peretuttavad,oma pere on ju!!!! Vanaisa ja tema naine.Endiselt ei ole ma seda usku,et internetis peaks seda lahkama,samas saan aru solvumisest ja haiget saamisest.Mulle teeks ka selline väiklus haiget.Me oleme ju ometi täiskasvanud.Kas oleme siis ära unustanud oma lapsepõlve?! Olgu,oleme. Aga oma laste lapsepõlve? Oma lapselapsed on ka ju paljudel olemas.Kuidas saab üldse pahane olla mänguhoos purunenud asja peale?! Usun,et see kroon oli juba eelnevate mängude ajal omajagu vatti saanud,ühel hetkel ikka asjad mis kasutuses,kuluvad ja purunevad.Et laps soovis vanaisa juurest ühte mänguasja kaasa võtta – kuidas sellest üldse probleem saab tõusta.Arrrhhhh!!!!!
Aitäh Sulle,ma hakkasin juba arvama, et olen mingilt teiselt planeedilt:) Aga nagu eelkommenteerijatest aru sain siis me siiski olime VÕÕRAL inimesel külas ja oleme tema jaoks VÕÕRAD, kes ei pea meeldima. Sellest ka see lahkheli, et mina pidasin neid natuke pereks, samal ajal kui meie olime tüütud külalised, kes tuli viisakusest ära kannatada.
Ja kui aus olla (ma juba kujutan ette, kuidas peale seda lauset tulevad kommentaarid “ahaaa, sellisel eeldusel sa kaasa võtsidki asja NIMELT”), siis sellises “saame tuttavaks ja perekonnaks, sest ma olen su isa uus naine-olukorras” mina ka kingiks mänguasja oma mehe lapselapsele.
Mul poleks ka võõrastele lastele kahju midagi kaasa anda, kui on vaja sellises eas lapse meelerahu säilitada saati siis oma perekonnale. Eriti veel väsinud lapsele. Kõik on suhtumise küsimus. See on elu ja juhtub, et mõni kleeps kroonilt kaob. See on elu ja juhtub üleüldse igasuguseid asju. Moraalijüngreid on terve ilm täis, ei viitsi mina nende järgi end säädida. Mitte midagi ei pea, suhtlema ei pea jne jne. Ma eeldan inimestest head ja asjades ei pea kinni olema. Kui keegi käru keerab, siis sorry, ma ei pea.
Tavaliselt ma ei kommenteeri. Ei viitsi, sest niikuinii arvab igaüks oma vaatenurgast lähtuvalt, mida tahab arvata. Aga see teema kuidagi kõnetas. Kas kõik need arvajad, mida oleks pidanud või võinud teisiti teha, pole ise mitte kunagi mitte midagi teinud sellist, mis mingile teisele osapoolele vastukarva on? Esimene kivi visaku see, kes ise patuta! Mõni siin üritab kasvõi läbi halli kivi pugeda ja Eveliisile selgeks teha, kui vale tema maailmapilt ikka on. Milleks? Vaadake nüüd ikka seljataha ka korraks. Pole elus ühtegi seika, mis oleks kuidagipidi konfliktne olnud? Siin nagu Neitsi Maarjad koos kõik. Olen ka ema rahakotist teismelisena raha võtnud. Põhjus lihtne, vend sai alati, kui küsis, aga minu jaoks ei olnud. Viina jaoks ka oli muidugi. Karjuv ebaõiglus mu meelest ja ma olin üsnagi mässumeelne tegelane. Kas ma olen selle üle uhke? Täna, olles ise ema, saan väga paljudest asjadest teistmoodi aru. Ja kui saaks, vabandaks ja selgitaks, aga seda võimalust paraku enam pole. Nii et pole aus ninapeale visata, et “a vaata, mis sa ise teismelisena tegid”, väärtushinnagud on muutuvad ajas. Teiseks. Mul on ka üsna iseloomuga laps. Eriti, kui väsinud on. Ma ei tea, mida oleksin ma selles situatsioonis teinud. Oleneb vist, kui väsinud oleks laps ja kuidas ise end tunnen. Võib olla, et oleksin käest võtnud ja draama välja kannatanud. Aga võib ka olla, et oleksin lasknud kaasa võtta ja samuti pärast selgitanud. 4 aastane võib küll TEADA, mida tohib ja mida mitte, aga nagu üks psühholoog ütles, et neil on enesekontrolli mehhanismid veel välja arenemata. Väsinud lapsele midagi seletada? See võib olla teinekord mission impossible. Päris palju “võib olla’sid” on siin jutus. Aga mis see kõik muu ongi, kui üks suur targutamine ja arvamine, kuidas teine oleks pidanud käituma, või kuidas ta tohiks end tunda. Ma VIHKAN, kui mulle tullakse ütlema, et ma ei tohiks nii tunda või ma peaks kuidagi teisiti tundma. Kas nendele ütlejatele endile meeldiks, kui nende tundeid ja olemist valeks tembeldatakse?? Tõesti?? Ja lõpuks taandub kõik harjumustele, üldistele arusaamadele, väärtushinnangutele. Kas need hurjutajad on siis tõesti kõik nii solvumatud siin? Elasin enne Eesti ühes paigas. Terve elu kuni eelmise aastani ja koht, kuhu kolisin… siin on inimesed hooopis teistmoodi harjunud. Ma absoluutselt ei seedi, kui mu privaatruumi ei austata. Aga siin on normaalsus kop kop ja kohe sisse astuda. Mõned isegi ei koputa. Minu jaoks on see kohutav. Mehe eelmine elukaaslane, kes omal vabal tahtel teise mehe juurde jalga lasi, marssis siia veel tükk aega oma suva järgi sisse nagu oma koju. Kuigi mina elasin juba poole kohaga siin. Ühine laps ei peaks selleks õigust andma, et läksin küll ära, aga tulen ja käin, kui mulle sobib! Nagu wtf, ausalt. Aga mis temajaoks on okei, see mind häiris nii, et näri või endal küünarnukk küljest. Ja kellel siis ÕIGUS on?! 🙂
Ja mitte keegi siin “arvajatest” pole kunagi kuhugi kiirustanud, unustanud, kogemata millegagi hakkama saanud? Lubage naerda! 🙂 Eveliis ju kirjutab, et sai kohe teada antud, et asi nende käes ja kuulub tagastamisele. No läks asi kogemata reisima Eesti peale. So? Ma eluski ei usu, et just SEE oli nüüd SEE kõige vajalikum mänguasi lastel. Ja ainus ka, et nüüd polegi millegagi mängida. Sai öeldud, et saavad tagasi. Meelde tuletada saab ka ilusamini, või küsida, et kui kaugel ollakse paki saatmise või millega iganes. See küsimine oli ikka väga irooniline ja läbi lillega “ära panek”. Nagu DAAAA! Ma saan aru, kui teed kellelegi teenust või müüd midagi ja pead pool aastat raha ise nuiama taga. Mina näen siin ka puhtalt peent ärapanemist. Aga samas… ei olnud me keegi kohapeal nii, et kas on üldse kellelgi targutamiseks õigust?
Ja mis puutub prügikotti pakitud paberkrooni ja kleepsudesse… nagu siit juba läbi käis. Kui oli NII über oluline asi, siis oleks pidanud asja ära panema, KOHE reageerima ja kui tõesti kahju oli nii üüratu, siis pagan võtaks, anna mõista, et see tuleks hüvitada. Järelikult on ikka asi ainult kisa tegemises ja draamas. Lastel juhtub. On alati juhtunud ja jääbki juhtuma.
Olen ise ka paras tuulepea, ütlen vahest mõtlematuid asju, tundlikum kui võib olla mulle kasuks tuleks. Aga no see olen mina. Ja sina oled sina. Ja kõik inimesed ei peagi ühte meelt olema. Kui Eveliisi eluviis ja maailmavaade ei sobi, mis sa siis ronid siia ja püüad teist ümber kasvatada 🙂 ei pea nõustuma kõigega, seda muidugi. Kaasa noogutama võltsilt ka mitte. Aga mingeid eeposeid treida, et kui sitt inimene teine on ja iga selgituse peale kohe “jah, aga…” ja otsast peale käiama hakkama.. Milleks. A nüüd sain ise eeposega hakkama.
Pea püsti, Eveliis. Ikka juhtub. Las koerad hauguvad 😉
Mulle meeldib su pikk kommentaar. Mitte sellepærast, et sa nö minu poolel oled, vaid et sa saad aru kui ajuvaba on kasvõi naba välja venitada, et mind ümber veenda ja kasvatada. Ma saan väga hästi aru, et minu suhtumine ei pruugi kõigile meeldida, aga siis ongi nii lihtne mitte siia lehele tulla. See mulle selgeks tegemine kui valesti ma maailmast aru saan tundub lihtsalt nii tobe.
Word! Täpselt. Sinu blogi, sinu arvamus, sinu maailm. Kui ei meeldi, ära loe.
P.S. mulle väga meeldib.
Kõigega ei nõustu, aga sõna ka ei võta. Sest üks maailmapilt ja vaatenurk pole õigem, kui teine. Kui üldse kuskil “suu lahti teen”, siis ainult täpsustava(te) küsimuse(te) esitamiseks, või oma vaatenurga jagamiseks. Aga püüan niimoodi oma vaateid jagada, et teist maha ei tee ja lolliks ei tambi. Ja täna kirjutasingi ainult sellepärast, et see “tarkade klubi” käis nii hinge pihta. Näidaku oma ideaalne ilma elsimusteta elu ette ja siis õpetama. Lõpuks on kõik vaid kogemused ja õppetunnid. Kelle omad siis õigemad ja paremad on. Päh!
Pai!
Paistab, et olen kommentaariumi poindist valesti aru saanud. Arvasin ikka, et see ongi arutelude koht, kuid kui sa seda püüdlustena sind ümber kasvatada tõlgendad, keera see kinni siis? (näe, jälle õpetan, mida tegema peaksid)
Ma lihtsalt ei saa sellest suhtumisest aru, et viskad teema õhku ja siis on paha-paha kui keegi vastupidisel arvamusel olla julgeb. Kas silmast-silma vestlustes käitud sama moodi, et kui teine pool teisiti mõtleb, kukud kätega vehkima ja “eieiei, mind sa ümber ei kasvata” korrutama?
Ei saa ei ole valesti aru saanud ja mulle meeldib arutelu, aga siin tundub mulle et nui neljaks on osadel vaja mulle selgeks teha kui sitt inimene ma olen. Kirjutasid ära, vaidlesime, jaime eriarvamusele. Case closed. Aga ei, jaurame edasi, et kuidas ma ikka julgen teisiti aru saada.
Mulle tundub, et mänguasja kaasavõtmise asemel oleks võinud ükskõik mis muu intsident vms juhuda – see esimene kiri, mille “veerandkasuõde” sulle saatis, näitas suurepäraselt tema hoiakut sinu suhtes. Tal justkui oligi vaja midagi, millega turja lennata. Sest isegi VÄGA ebameeldivatest asjadest saab soovi korral väga normaalselt rääkida. Siin seda minu meelest teha ei üritatud. Selgelt otsitud probleem…
Mõtlesin ka pikalt.
Enamik kommentaare siin materdab Eveliisi käitumist. Ok, see polnud võibolla kõige targem tegu, aga loogikast võib aru saada.
Teise poole kiri siiski on madal ja väiklane.
Ka mina solvuksin selle peale. Külla ka enam ei läheks. Kes nii kirjutab, ei saagi eeldada heade suhete jätkumist.
See lihtsalt ei ole okei oma külalisi niiviisi kritiseerida.
Samahästi oleks võidud kirjutada: Kas saaksid teinekord oma mehel silma peal hoida. Kõik minu mehe kalamari söödi ära. Ma ei võtakski seda teemaks, aga mu mees armastab seda niiväga.
Üleüldse, tugev omandiinstinkt ei ole tore omadus.
Asjad on kasutamiseks, inimesed armastamiseks. Mitte vastupidi.
“Samahästi oleks võidud kirjutada: Kas saaksid teinekord oma mehel silma peal hoida. Kõik minu mehe kalamari söödi ära. Ma ei võtakski seda teemaks, aga mu mees armastab seda niiväga.”
Miks siis öelda umbisikuliselt, et söödi. Ütle nagu oli, kui juba kujundlikuks kõneks läks: sinu mehele väga maitses kalamari, ta saab seda alati, kui kuskil seda näeb, sa ei keela teda iial, sest ta on prints ja peab kõike saama, ta on tähtsam kui misiganes muu mees ja see ongi põhiline. kui kellegi kodus on kalamarja ja ta selle ära sööb, siis mis mõttes, et see kellelegi teisele ka võis maitsta või oluline olla, JAGADA tuleb! sinu mees käis ikkagi külas ja tema võib! See ei ole juba oluline, et mõni teine mees oma kodus plaanis seda kalamarja süüa. asjad on tarbimiseks! ka kellegi teised asjad!
Et kui sulle, kommenteerija, tuleb mõni küll ja teeb sul külmiku lahti ja paneb pintslisse sinu õhtusöögiks mõeldud kraami, siis sa ei tee teist nägu ka mitte?
Jah, sellega peab nõustuma, et see on sinu leht. See ka tõsi, et täiskasvanut ümber ei kasvata. Aga postituse tegid siiski tagasiside saamiseks ja seda saidki.
Mina ei ole kellegi rahakotist raha võtnud. Minu lapsed teiste kodust mänguasju ka ei võta. Nad ei võta isegi oma kodus üksteise asju luba küsimata. Minu jaoks see on norm. Kui tahta, et teised austaksid mind, siis pean ise ka teisi austama.
Üks asi on tõesti see, et igaühel omad tõekspidamised ja ega suurt inimest muuda. Teine asi on see, et enamik inimesi ei pea sellist võtmist ja sellist kirjavahetust normaalseks just sellepärast, et nemad ise nii ei tee ja oma lastel teha ei lase.
Ei ole sa, Eveliis, mingi “sitt inimene”, vaid täitsa kihvt naine. Aga sinu käitumine selles olukorras tekitab minus tugevat hämmingut ja võõristust.
Tuleta meelde mismoodi toimus see situatsioon, kus Sa leidsid, et kergem oleks lasta lapsel kõrvalmajja ööseks kaasa lubada? Kas seda olukorda kuulis ja nägi keegi ja kuidas seda sõnastasid? Lihtsalt tundub, et “ah toome selle hommikul ära” ja hiljem oma lubadusest mitte kinni pidamine näitas uuele vanaemale Sinu poolset suhtumist temasse, kust tekkis ka kohe võimalus “kinni hakata” ning oma ebakindlust uues olukorras rünnaku taha peita?
Samas võib olla asi ju lihtsam, et seal peres on kasvamas keegi veel suurem printsess ja veel suurem tujutseja kui Ida:), ning pere ja kodurahu huvides on seda mänguasja tõepoolest “hädasti” tagasi vaja?
Viimane oli küll irooniana öeldud, aga pane korraks end olukorda, kus keegi sõbranna lastest soovib lahkuda Ida kohvriga, ning lubades selle hommikul tagastada, et saaksite reisile minna – unustab selle tagastada lubatud ajaks?
Ma vihastaksin hirmsasti. Häbi tunnistada, aga nii on. Ja seejärel tunduks esmalt hea ideena paistnud laenamise mõte hoopis jultunud käitumisena.
Ma muudkui loen ja loen ja ikkagi ei saa aru, et milles need vanaema ja vanaisa süüdi on kui kirja kirjutas hoopis keegi kolmas isik…
(Kas vanaisa oleks pidanud ütlema veerandvanaemale, et rebigu oma tütrel arvuti käest ja murdku sõrmed?)
Mingi järjekordne poolik lugu ja üleväsimusest veerenud lumepall.
Ja miks on üldse vaja sellist kkrjavahetust blogisse panna? Kas sulle tundub, et selle seiga avaldamine tõstab kuidagi töö- või eraeluliselt sinu usaldusväärsust. Tõesti (nagu päriselt) huvitab.
Mulle tõi see lugu meelde oma lapsepõlve vahejuhtumi. Elasime ühes majas koos vanaema ja vanaisaga. Meil käisid külas ka teised lapselapsed ja sageli jäeti nad.terveks kuuks. Mina olin harjunud olema maja ainuke laps, kellele on kõik lubatud. Olin ka ainuke tüdruk. Ühel korral oli tädipoegadel kaaasas põnev karp lauamänguga. Kui poisse polnud toas, võtsin selle karbi oma tuppa. Vanaema nägi, käskis esmalt tagasi viia ja siis kutsus mu endaga kaasa aida juurde ja rääkis loo. Ta oli sündinud aastal 1900, nii et tsaariaegse kasvatusega. Lugu oli naaberküla poisist, kes väiksena varastas õmblusnõela aga hiljem hobuse ja ta pandi vangi. See lugu on minuga nüüd juba ligi 50 aastati, imetlen kuidas üks 3klassilise haridusega vana naine oskas 4-aastasele lapsele asja selgitada. Ja ma sain aru, ja mulle jäi meelde, teise asja võtta ei tohi, muidu saab sinust suurena varas ja pannakse vangi. Oma poegadele olen sama rääkinud . Laps, eriti.kui ta on saanud kõike mida tahab, ei oska vahet teha. Vanaema minu teost ei rääkinud kummagile oma lapsele, ei oma pojale st.minu isale ega.ka oma tütrele st. poiste emale ja minuga ta rääkis nii, et teised.lapsed ei.kuulnud. Usun, et see hoidis ära suurema tüli. Vanaema oli olnud suure talu peretütar ja hiljem suure talu perenaine, kes kindlal käel.juhtis kogu majapidamist. Elas üle erinevad valitsused.ja mehe vangilaagriaja, oskas kõigest hoolimata jääda väärikaks.ja oma tarkusi ka perele edasi anda. Mõtlen,et.mul oli suur õnn kasvada koos vanemate ja vanavanematega.
Ma lugesin su postitust aga ei lugenud kommentaare, ei oska hinnata kuhu suunas need kaldusid ja ma ei hakka hinnanguid andma, lihtsalt tahtsin jagada oma lugu.
Loen aegajalt igasugu blogisid, kuid pole kunagi tundnud vajadust kommenteerida. Praegu mõtlesin, et pean ka avaldama siiski oma arvamust.
Olles ise kahe lapse ema (7 a.ja 10 a. ) siis on mulle nii kummaline ja võõras, et miks peab võtma laps kaasa endaga teise lapse mänguasja!? Olen ka oma lastega viibinud sugulaste juubelitel ja koosviibimistel, kus on olnud ka teisi lapsi ja nende igasugu mänguasju aga neverever pole tekkinud nende aastate jooksul sellist olukorda kus keegi oleks võtnud kellegi teise asja kaasa. Ja on olnud lapsed ka väsinud või vähem rohkem virilad jne… Kui ära minek on olnud siis vanemad on ise vaadanud, et võõraid asju ei võeta kaasa! Ja kui ongi laps tahtnud võtta midagi siis seda pole kunagi tehtud. Lapsel võetakse asi ära, sest see pole meie oma ja ongi kõik. Ju mul on vedanud, et mu sugulased ja tuttavad jagavad sama põhimõtet, sest muidu oleks vist minul ka selline tüli majas, kui Teie sarnaste põhimõtetega inimene juhtuksite minu pereringis olema. Muidugi ei rebi viisakas inimene Teilt asja näppude vahelt ära, kuid luba peate ju ikkagi Teie küsima, sest niisama kaasa võtmine ei ole aus ega viisakas!
Minu lapsed ei saa ühtegi mänguasja poest niisama vaid ainult sünnadel ja jõuludel. See tähendab seda, et need asjad on hoolega välja valitud ja kirja pandud ning väga oodatud. Ok neid asju on aastatega kogunenud küll väga palju aga ikkagi mu lastele olulised ja armsad ning nad oleksid ikka väga segaduses, kui keegi nende asja nii kaasa võtaks.
Kui külalised on siis võivad kõik lapsed mängida kõikide asjadega ja ei pea küsima luba, et kas võib mängida selle või teise asjaga jne kui laste tubades on mänguasjad siis need on mängimiseks sealsamas mitte kaasa võtmiseks ega laenamiseks!
Milleks peab laenama laste mänguasju!? Aga eks see ole kasvatuse küsimus ja igal ühel on omad arvamused/põhimõtted.
Tänapäeval on nii populaarne sõna “taaskasutus”. Ma isiklikult olen väga suur taaskusutaja ja “ teine ring” (isegi mitte kolmas/neljas…) on igapäeva osa.Kappi jäävad seisma riided,mis enam selga ei mahu – annan sõbrannadele;lapsed kasvavad riietest/jalanõudest välja- väiksemad sugulased saavad endale;ka mänguasjadest kasvatakse välja- ikka taaskasutusse.Minu pojad on 5 ja 7. Vennal pojad 14 ja 16.Käsi südamel – meil pole mitte kunagi tekkinud asjade probleemi s. t. kui lapsele on mõni asi huvi pakkunud,siis “no problemo” – võtke koju kaasa, mängige.Näiteks.Omal ajal ei olnud ju selliseid laste läpakaid saada eriti ja sugulane Soomest tõi vennalastele 2 soome keelset pisikest laste arvutit.Mäletan,et umbes 5 aastat tagasi mu poiss oli nii sillas neid onu ( minu venna) juures nähes,et nii vennalapsed,kui vend andsid selle rõõmuga meile koju kaasa mängida.Inimesed! See on ju perekond! Kui on samaealised lapsed,siis ma ei saa aru,miks ei võiks mänguasju vahetada.Tagasi saab alati viia.Lapsed tüdinevad ikka oma mänguasjadest ja soovitatakse ju “targemate” pooltki osad asjad vahepeal silma alt ära panna,et siis mingi aeg on vana jälle nagu uus.Mis siis selles nii kriminaalset on,kui väike laps ( täiskasvanute silme all) midagi endale huvi pakkuvat kaasa tahab võtta vanaisa juurest?! Ainus mänguasi oli seal majas? Kas nüüd tõesti kasvab sellest lapsest tulevikus varas? Meie pere noorem poeg läks see aasta esimest korda lasteada.Kodus oli meil vahva IKEA laste köök,mida olin ise veel tuuninud: panin tahvli külge,kuhu kriidiga menüüd saab kirjutada,sellise laste kella kruvisin ukse külge,mille peal siis kellatundmist hea harjutada.Röster,serviis,patareidega keedukann,erinevad plastmassist ja puidust toiduained jne.,jne.,jne.Kui poiss oli paar nädalat lasteaias käinud,otsustasime koos,et tore oleks,kui ka teised lapsed saaks lasteaias sellega mängida – seltsis segasem,kodus harva mängiti ja mul oli siiralt hea meel näha,et mu mõlemad lapsed (suurema poisi arvamus ka ju luges,kas viime lasteaeda) pole asjades kinni ja oskavad ka jagamisrõõmu hinnata.Mis antud Eveliisi lugu puudutab,siis minu meelest on asi väga lihtne.Mulle tundub,et paljud kommenteerijad unustavad ära,et tegemist on ju siiski lähisugilaste vahelise teemaga ja kui siis siit edasi ka leitakse,et laps ja tema mängud on kuidagi piiridest väljas antud juhul,siis ma ei saa aru,millised vanaemad/vanaisad teie lastel küll on???!!!!
Aga siin tulebki ju vahe välja: sinule “anti need rõõmuga kaasa” , Eveliisi puhul võeti see kaasa ilma küsimata lapse jonni vältimiseks. Ja peame meeles ka, et siinkohal on tegu nö uue perekonnaga, kus üksteist veel ei tunta. Usun, et enamik siinolijaid on taaskasutuse poolt, aga siinkohal on tegu ikka muuga. Mulle meeldis väga ühe kommenteerija mälestus oma vanaemast.
Okei, ma siis pean ütlema, et lahkudes öeldi meile, et jajaa muidugi võtke, kui oli näha et laps on väsinud ja hakkab jonnima. Mulle tundus see ebaoluline fakt, aga näha on, et on oluline. Miks siis nii? Ja pärast draama? Taheti meist nii lahti saada, et võtke mis tahate, peaasi et lahkute? A Marek tõmbas oma kallid püksid ka seal vanal toolil istudes katki. Kas esitan arve? Ütlen, et vaadake enne järgi, kuhu külalised istuma panete? Ühesõnaga see draama on nii väiklane. Otsitud.
Kui ise võtta lubati, siis on natuke teine asi. See muidugi ei muuda seda, et inimesed vihastavad, kui mänguasja ei jäeta selles olukorras hommikul kõrvalmajja, kus ööbisite, vaid jäetakse teadmata ajaks enda kätte. Tegu oli veel pulma afterpartyga.
Veidi veider on öelda, et 14-16-aastased noorukid annavad heameelega oma mänguasjad 5-7-aastastele sugulastele. Ma annaksin oma varateismelise lapse imikuasjad ka meelsasti soovijatele ära, kui mul need veel alles oleksid. Aga tema praegusi asju küll ei lubaks külalistel ära viia, et siis ise uued ära osta.
Lasteaiale ja lastehaiglale oleme ka annetanud. Aga nad ise meil kodus võtmas ei käi. Siin ongi ju see vahe.
Tüli ongi teil alanud väikesest asjast ja olnud pigem väiklane. Kas oli mõistlik sellele omalt poolt kütet juurde panna jutuga, et siis vabandad, kui arve esitatakse? Või et sul on kiire, mis mõttes nad tahavad KOHE oma mänguarvutit tagasi? Oleksid saanud ju vabandada ilma mingi plärtsumiseta, ise olla viisakas ja sõbralik ja konflikt poleks kunagi suureks kasvanud. See blogisse panna oli ka impulsiivne tegu, millega veelgi halvendasid olukorda. No mis mõttega? Enda viha oleksid saanud välja elada ka mõnele sõbrannale sellest rääkides, nüüd aga põletasid korralikult sildu.
Ma EI VABANDA kui minu silma all käitutakse üht moodi ja tagaselja hoopis teistmoodi. Kuna ma sain täna ka teada, mida suuremad lapsed Idale ütlesid ja temaga käitusid, siis minu jaoks on see perekond kamp võõraid inimesi, kelle suhtes mul puudub igasugune respekt ja soov nendega suhelda. Seega see blogipostitus on mulle võõrastest suvalistest inimestest. Punkt.
Hakkab üha enam selguma, miks sa suure staarM-iga tülli pöörasid – mõlemad olete isekad ja enesekesksed lillekesed, kes oma isiklikke tülisid lähedastega avalikult ja suurelt blogis lahkavad.
Sellised kaks ääretult halva iseloomuga isiksust ei saagi head kooslust moodustada.
Aamen eksju🤔
Nojah, eks su hea sõbranna ja see suur “fotograaf” samuti ” kogemata” omandasid mobiili. Eks sellepärast ongi teie koostöö nii meeldiv, kaob see ja teine, kogemata kohvrisse ja tasku, eks ole.
Siin ei oska ma muud öelda, kui et sa oled debiilik. Ausalt. Kahju ja häbi pole ka öelda.
No mingi ime et sa kõigiga tülli lähed. Sitt iseloom lihtsalt.
Erinevalt sinust, kes tuleb siia anonüümselt solvama. Last põhimõttsliselt vargaks nimetada. Lame lihtsalt.
Minu vennal on uus naine, kellel on algklassides käiv tütar ja näiteks tema on meie pere keskel küll nagu täiesti oma. St. kui ma jõulukinke hakkasin vaatama, siis loomulikult ka temale, seal nagu ei olegi mingit küsimust. Nii et selle koha pealt ütleks ma küll, et kui isa/vend/õde või kesiganes toob perre uue pereliikme, siis olenemata sellest, kas on tegemist veresugulusega, siis kohtled ikkagi samamoodi.
Aga kogu see lugu, mis juhtus, on siiski täielikult tunnetuse teema. Ma oma 2,5a lapse sedasorti jonnile ise järgi ei annaks, kui ei tuleks tõesti signaali teiselt poolt, et võta muidugi ja pole üldse probleemi. Kui teine pool ei tule ütlema nii, siis kaasa ei võtaks, mis siis, et teised näevad ka 😀
Mul oleneks ka sellest, kus ja kellega ja kui mugavalt kogu selles seltskonnas tunne on.
Aga, näe, kommentaarium kihab 😀 Huvitav teemapüstitus sai, kus ongi näha, et inimeste meelest on asjad must-valged.
Laps ei ole sul küll varas. Kogu olukord on so-so…Aga sellest postitustest, nagu paljudest eelnevatest, tuleb välja selgelt see, et sa oled lihtsalt äärmiselt enesekeskne ja konfliktne inimene. Selline targutajast õiendaja. Rõhutad oma intelligentsi vihjamisi, aga kahjuks kumab läbi su rumalus.
Mul oli kunagi onu kes tuli kulla oma lastega, onu ja ta naine kunagi ei vaadand oma lapsi ja ta lapsed koguaeg lohkusid meie manguasju, mina lapsena hoidsin oma asju ja ma maletan kuidas ma olin nii kurb kui keegi lihtsalt minu hoitud asju rebis.
Mul ema oli ka juures, aga tahtis viisakas olla, ta jaoks oli imelik hakata vooratele lastele utlema mida voib ja mida ei voi.
Lapse seisukoha pealt oli see kohutavalt vastik.
Sattusin seda blogi lugema. Ma ei saa aru, miks sa selliseid draamasid üldse blogisse kirjutad? Tundus väga lapsik jutt.