Lugesin artikleid selle kohta, kuidas Ronn Mossi kontsert jättis inimesed külmaks ja esineja pidi laulma pooltühjale saalile ning ma pean tunnistama, et MIND (vana küünikut) häiris nende artiklite alatoon.
“Ronn Moss viibis laval kaks tundi ja 20 minutit. Kõrva järgi hinnates kulus sellest ligikaudu pool publikule enda elust, põhimõtetest ja karjäärist rääkides. Vähemalt paarkümmend minutit kogunes kitarride häälestamisele ja umbes 50 minutit igihaljatele klassikutele ehk Simon and Garfunkeli, ZZ Topi, The Everley Brothersi, Badfingeri ja Robbie Williamsi kaveritele. Üks neiu viis lavale raamatulaadse toote, teine neiu viis SUURE lillekimbu. Lillekimbu viinud neiu oli jõuliselt meigitud, kandis väga kõrgeid kontsi ja kandis silmapaistvate embleemidega Armani teksasid. Laulja ja fänn vahetasid õhusuudlusi.” (Õhtuleht)
Ma saan aru, et ajakirjanik teeb oma tööd ja kui aus olla, siis ma ei saa üldse aru, miks Ridge Forrester peaks Nordea kontserdimaja täis müüma, aga mulle tundus, et kohe mõnuga treiti üks halvustav artikkel teise otsa. Vaadake, kui pekki see kontsert läks! Vaadake pilte! Vaadake videosid! Mulle jäi see arusaamatuks, kuni ma hakkasin mõtlema oma blogisse tulnud kommentaaride peale. Meile meeldib tegelikult kui teistel halvasti läheb.
Mõnda aega tagasi rääkisin ma ühe tuttavaga, kes tunnistas, et ta ei oska teiste õnne üle siirast rõõmu tunda. “Mind jätab täiesti külmaks kui kellelgi hästi läheb,” ütles ta, “ma ei oska inimestega koos rõõmustada.” Ma hakkasin mõtlema, kas mina oskan Nii ja naa. Muidugi tunnen ma kerget kadedust kui keegi teostab mõne minu salajase unistuse, aga samas tunnen ma tõepoolest rõõmu kui inimestel hästi läheb. On erandeid, aga suures pildis rõõmustan ma küll ka teiste rõõmude üle. See sama tuttav nentis, et teda teeb palju rõõmsamaks see, kui mõnel inimesel, kes talle ei meeldi, halvasti läheb.
Mingil määral tundus mulle, et ta esindas selle väljaütlemisega päris suurt osa inimestest. Tegin ma selle Diibiga valesid otsuseid, mis ma tegin, neid muuta ei saa, aga inimesed ei elanud kaasa Moepühapäevadele või teistele õnnestumistele, rõõmsaks muutusid inimesed siis kui asi pekki läks. Lugesin kommentaare, kuidas see oligi paras minusugusele inimesele ja ma olin selle ära teeninud. Isegi mu tookord veel sõbranna (oh, mind passiiv-agressiivset värdjat jälle, eksju) ütles, et ahh nüüd ma võingi sulle öelda, et ma ei tahtnud sinna tulla, sest mul ei olnud seal midagi süüa. Ma nägin paljude silmis kahjurõõmu, seda suurimat rõõmu, mis saab olla.
Ka hiljem on nii Perekoolis kui siin samas jäänud mulle silma kommentaarid stiilis “kui millegi ilusaga ei saa lugejad võita, siis tuleb kellestki sitasti kirjutada”. Seda olen ma juba rääkinud, et ma ei planeeri oma blogi ette, ma ei mõtle ette, millest täna või homme kirjutada, küll aga pean ma nõustuma nende kommenteerijatega, kes on öelnud, et aga vaadake, kedagi ei huvita kui ta lilledest ja liblikatest kirjutab, keegi ei kommenteeri nö ilusaid postitusi. Asi ei ole tegelikult minus. Asi ongi selles, et inimesi ei huvita ilusad asjad, inimesi ei huvita kui kellelgi hästi läheb, inimesed kommenteerivad siis kui midagi neid ärritab. Inimestele meeldib lugeda uudiseid ja lugusid sellest, kuidas kellelgi kehvasti läheb. Ja kui see on inimene, kes on ka ebasümpaatne (nagu mina), siis on see eriline rõõm. Meile meeldib teiste ebaedu.
Seepärast ka Ronn Mossi kontserdist nii palju artikleid kirjutati.
Njah … aga suures plaanis nii ju ongi paljude inimestega. Inimesed on tavaliselt kadedad, kui keegi teine teeb midagi hästi, mida ise ei osata/suudeta .. või kellelgi õnnestub midagi, mida ise ka tahaks, aga ei tea kuidas. Ma arvan, et selline emotsioon, pigem hetkeline, on inimlik. Ma ise olen samasugune, et teinekord kihvatab, kui endal nagu ei ole midagi aga teistel on. Hetkel kihvatab mul teemal, et kuna olin kodune ja nüüd tööd otsin, siis kergelt see ei tule. Aga vot teistel on ju töö ja sissetulek ja nad saavad rohkem lubada endale. Või et, hetkel me elame üürikas (kuigi muidugi unistame oma kodust) aga on tuttavaid, kel on oma elamine. Küll laenuga ostetud, aga oma kodu.
Vahe tuleb sisse, et kas sa jääd sellesse kadeduse nõiaringi või hakkad teadlikult oma mõtteid suunama ja endaga vaeva nägema, et ka oma unistuste pööle püüelda. Alati on kergem põhjendada, et teiste edu põhjus on vedamine, minu halb olukord ebaõnn. Tegelikult ju rabeleb igaüks, aga on neid kes teevad seda vaikselt ja neid kes jauravad igal sammul kui raskelt kõik tuleb 😀 Tundub tobedana, aga sellistel enesehaltsuse hetkedel mõtlen mina alati, aga mis minul elus head on. Ja teinekord sunningi mõtlema end, et mul on ju koht, kus magada; külmikus süüa; minu laps ja kaasa on terved … kuni selliste mugavusteni, et meil on internet ja telekas jne 😀 Lihtsalt inimesed võtavad mõningaid asju juba liiga enesest mõistetavalt. Samas, õhtuti ikka enne magamajäämist on hea mõelda päevale tagasi, et mis olid need miinimum kolm asja, mis õnnestusid … Tavaliselt kui ma keskendun ja mõtlen, siis tuleb neid asju kokku rohkem. Ja need ei sisalda neid enesest mõistetavaid hüvesid 🙂
Mulle eile laps (4) ütles, et tead Aino (nimi muudetud) ema meeldib mulle rohkem ta on ilusam ja peenem, korra nagu torgatas hinges, aga teades kui tore inimene selle välise ilu taga on, siis seletasin lapsele, et tead miks ta ilus on, et mitte pikkade juuste ja peenikese keha pärast vaid seetõttu, et ta on nii lahe ja tore inimene. Et väline ei tee iluskas, inimene peab seest ka ilus olema. Aga jah natuke nagu kade ka olen, et ma püüan sisemuses ilus olla, aga välise puhul olen ja jään keskpäraseks. Loodetavasti suudan oma lastele õpetada, et oma ema-isa ja pere on hoolimata kõigest ikka kõige olulisemad, aga võivad ka teised inimesed meeldida. Ei tahaks, et lapsed kasvaks pealiskaudseks, samas peab tõele au andma, et elu on selline ja tuleb oma kadedusega sisimas hakkama saada. Ma ei tea miks seda siia kirjutasin… teemast mööda, jäi eile hinge peale see lihtsalt.
See ei ole sugugi teemast møøda. Ma ka teinekord vaatan neid imeilusaid inimesi ja mõtlen, et tegelikult ju tahaks ka olla mitte keskpärane. Siis jälle teadvustan endale, et sisu loeb ka ja ilu on vaataja silmades, aga no mõni inimene lihtsalt on imekaunis, nii et tahes tahtmata vaatad kerge kadedusega. Mul on paar sellist tuttavat, kes lihtsalt on nagu ajakirjast välja astunud, kusjuures neil ei ole ühtegi lisatuuningut ja nad isegi ei meigi ennast väga, lihtsalt ongi ilusad inimesed. Väljast kohe eriti.
Minu meelest oled sa ilus! 😊
Ma mõtlen ka, et kust otsast sa keskpärane oled? Ilus naine, kes on hiljuti korda saatnud ägedaid asju! Ja lõppude lõpuks – ikkagi inimene!
Kuidas keegi. Kindlasti on neid, kes ebaedule kaasa plaksutavad, aga kindlasti vähemalt sama palju neid, kes just halbu asju eirata püüavad.
Kliki- ja sotsiaalmeedia pole veel kogu elu, mis siis, kui seal sageli negatiivsele keskendutakse.
Kuigi jah, juba eelmisel sajandil olid raamatud nagu Jenoweva kannatused populaarne lektüür 😊. Inimesed vbla leiavad lohutust, et kellelgi on veel raskem kui neil. Just lugesin raamatut Kutsuge ämmaemand ja paneb ikka mõtlema küll, kui hea elu meil on võrreldes.. väga paljude inimestega.
Kahjurõõm on üldse üks eriline asi. Näiteks on kõik need kodutunded ja säärased asjad üles ehitatud keskmise inimese enesehinnangu säilitamisele. On ju see ka omamoodi kahjurõõmutsemine, kui “tuntakse kangesti kaasa” ja “pisarad tulevad silma” kui nähti seda/teist/kolmandat. Küll sai siis vaataja hea inimene olla, ta elas ju kaasa.
Blogides on mõneti samamoodi, tegelikult on neid huvitav jälgida. Palju on emotsioonidele rõhumist, tekitatakse viha, kurbus, rõõm, nali, kaastunne, misiganes. Kummastav on kohati jälgida, kuidas pärast mingi soovitud emotsiooni tekitamise ebaõnnestumist (ikka juhtub) parandatakse see enamasti mõne uue postitusega, mis räägib kuidas blogija on hakkama saanud (või on see tal kohe plaanis) heateo-annetuse-korjanduse-oma pereliikme hingelise paljastusega ja voilaa, lugeja on jälle kütkeis ja kiidab keele laksudes kõigele taas kaasa.
Enamus blogisid ei köida intellektuaalselt ega hingeliselt, vaid kõige labasemal provokatiivsel viisil – roikaga togides mõnd lugeja avatud piirkonda, seega sisuliselt ei tehta midagi erinevat massimeediast.
Kunagi kirjutasin ühest raamatus välja tsitaadi, mis haakub sinu teemaga. Täpset sõnastust ei mäleta ja raamatut ka mitte, vist oli mingi Coelho (paljulubav algus, kas pole!). Aga igal juhul oli sealmöeldud, et tõelised sõbrad on need, kes on sihu kõrval siis, kui sul hästi läheb, mitte need, kes rasketel aegadel kõrval kurba nägu teevad ja tegelikult ennast upitavad sinu kaotuse kaudu.
Mulle oli toona see mõte uudne; räägiti ju ikka, et tõelist sõpra tunnef hädas. Nüüd, tsipa (aga ainult tsipa) elukogenuma pean tunnistama, et selles mõttes on oma iva sees…
Ma olen vahelduva eduga Sinu blogil silma peal hoidnud. Tundub, et blogi annab hea ristlõike blogijast endast. Mõned kuud tagasi olid Sul vist veidi keerulisemad ajad ning ka postitused kandsid endas tihti negatiivset alatooni; või kui need seda ei teinud, siis kommentaariumid läksid ikka kuidagi rappa või muutusid kedagi halvustavaks. Viimased kuu aega on olnud aga tõeline rõõm lugeda Sinu töövõitudest ja -saginatest. Tore, et saad teha midagi, mis silmad särama paneb ja eneseteostust pakub. Mulle meeldib, kui Sul läheb hästi – ja kindlasti saavad paljud teised sama öelda. Nii et palun väga – kirjuta aga veelgi headest asjadest ning küll me loeme ja naudime 🙂
Tead, ma pean päris ausalt tunnistama, et tegelikult on mul hetkel palju keerulisem kui paar kuud tagasi, aga ma ei saa ega taha nendest asjadest rääkida. Püüan leida asendustegevusi, et mitte neid välja prahvatada ja inimestele uut konti anda. Onneks ongi hetkel ka toovõite palju olnud ja need annavad teise sihi.
Pean nüüd kommenteerima, kuna ma olin nende Ronn Mossi lugude autor. Probleem oli selles, et piletihinnad olid täiesti pöörased – odavaimad oli 20 kohta, mis müüdi 50 euro eest viimasesse ritta. See oli üdini täiesti valesti püstitatud kasumiprognoos. Ja loo mõte polnud halvastiminek artistil, vaid selles, kui valesti saadakse turgu hinnata. Videod ja pildid tulid hiljem seepärast, et mul oli vaja lugu kiirelt trükiks üles kirjutada, pildid ja videod sain hiljem lisada.
Omamoodi oli kõik kurb ja kahjurõõmu sealt otsida väga ei maksa.