Aegajalt tuleb mulle ikka peale tunne, et ei peaks blogima, aga kogu selles protsessis on mingi võlu, et ma ei suuda ka blogimata olla. No ei oska lihtsalt. Olen tegelikult püüdnud, aga ei saa hakkama. Käed hakkavad sügelema. Mõtlen küll teinekord, et kas see blogimine mulle ikka tegelikult ka midagi annab, et on see väärt seda, et iga natukese aja tagant enda kohta mingit jama lugeda, aga samas on mul ajaga tekkinud nii paks nahk, et nagu jätab külmaks. Okei, aegajalt ikka ärritab ka mõni kommentaar, aga noh nii üldjoontes ajan oma asja ja olen paksunahaline.
Eile sain sellise kommentaari: “Jah ma näen et porgandil on vajadus end näidata ja tänu sellele end ka hetkeks paremini tunda aga kas sinul ei ole ? Blogijad ikka ütlevad et nad armastavad kirjutada ,thats the only reason. No kui inimene ikka kangesti kirjutada sooviks siis ta annaks ma usun raamatuid välja ,töötajs ajakirjas ,u name it . Mis on sinu ,estonianwithbackpack põhjus blogida ? Võiks hetkeks arvata et reisimine ,aga norra-eesti -rootsi on enamus inimeste jaoks kodukant ,enamus ikka elus korra sinna jõuavad .Ma usun et ka sinul on vajadus saada mingit kinnitust väljastpoolt,mis ehk enda pere ja sõprusringis ehk saamata jääb ? Ja ka sinul on pilte ,mis on tehtud paremate nurkade alt .Ma ei ütle et sa oled inetu kuid sind tavaelus kohanuna (ei tunne aga olen kokku jooksud) võin öelda et ka sina oled poolte piltide peal end ilusama külje alt pildistanud .”
Ja hakkasin seda kommentaari analüüsima. St mitte viimase osa, sest see on mu meelest loomulik, et me püüame pildile jääda paremast küljest ja jagame neid pilte, kus me kenamad oleme või millega rohkem rahul oleme. Ma ise kusjuures arvan lausa, et tegelikult olen ma päriselus palju kenam kui fotodel, aga see selleks.
Aga mis on minu põhjus blogida? Jah, ma naudin kirjutamist. Ma olen ka “raamatuid” kirjutanud ja ajakirjadelegi kaastöid teinud, sest mulle meeldib see. Ma armastan kirjutamist. Kindlasti ei ole see aga blogimise ainus põhjus. Tahan ma sellega midagi saavutada? Aga mida? Ma ei teaaaaa….Ma lihtsalt olen vist nii loll, et olen kujutanud ette, et inimesi huvitavad mu arvamused, argielu ja “reisid kodukanti”, kus alati midagi juhtub. Et see blogi on omal moel meelelahutus. Ma ei taha nüüd mitte mingit kiidulaulu, vaid täitsa ausalt teada, mis põhjusel te mu blogi loete? Mis see teile annab?
Ja lõpetuseks loen ma igalt poolt kingituste soovide nimekirju. Ma ei taha jõuludeks absoluutselt mitte midagi. Olgu, ma tahaks 14 000 eurot (ja kuna on jõulude aeg ja igal pool on juba -50% aled, siis ma lepiks ka 7000 euroga), aga ma ei tea, milline jõuluvana mulle rahapaja tooks, nii et peale selle ma ei taha mitte midagi. No hea küll, valetan, täiega valetan. Massimo Duttis on allahindlused alanud. Sealt tahaks täiega asju. Eriti mantlit.
Pole kunagi su blogis kommenteerinud, aga täna tahan vastata esitatud küsimusele. Jah, ongi meelelahutus ja on soov näha maailma natuke laiemalt kui minu enda vaatenurk asjadele. Vahel olen nõus, vahel mõtlen, et no kuidas nii saab, aga see on sinu elu ja minu asi pole seda arvustada. Teine põhjus, miks tagasi tulen, on kadedus. Mulle nii meeldib su elu täis reise ja sekeldamist ja tahaks ise ka. Samas tean, et see kõik on palju ilusam ja huvitavam teiste poolt elatuna, ise seal sees olles ei oleks pooltki nii lihtne. Jõudu ja edu!
Kadedus? Vau. Ja tegelikult ütlen ausalt nagu sa isegi ütled, siis sees olles ei ole siin mitte midagi, mille peale kade olla. Palju on sekeldamist ja äge on ka, aga sama palju on ka stressi ja pingeid ning ka väsimust
Mind huvitab absoluutselt kõik mis sa kirjutad, sest sa kirjutad huvitavalt, sul on oma seisukoht sul ei ole siin blogis ylearu palju reklaami. Veel meeldivad Norra lood jne jne ma võiks jäädagi seda nimekirja loetlema. Ah jaa, varem kirjutasid rohkem ka moe teemadel ja see meeldis yliväga, sest mina olen inimene kes nagu kuidagi ei oska riideid ntx kokku omavahel sobitada ja sain nii häid näiteid sinu blogist.
Aitäh ja palun mitte blogi sulgeda 🙂
Hahh, nii armas, et kedagi mu moeteemad ka huvitasid:)
Muidugi tahad sa ennast piltidel paremast küljest näidata. Eks Porgand ka tahab, me kõik tahame. Võibolla see kommentaar jäeti hoopis selle mõttega, et miks peaks Porgandile keelama/Porgandit halvustama selle pärast, mis meile kõigile on lubatud?
Porksi blogi ma ei viitsi lugeda, sest jagan arvamust, et ta kirjutab nagu igav keskkoolitüdruk. Samas tema plastikut täissüstitud olemus ja eriti õrnas eas paigaldatud silikoon jätavad külmaks. Sind peaksid ka jätma, sest sa ise teed koostööd oluliselt kõvemini töödeldud võltsi väljanägemisega Barbinukuga (see popp Norra blogija). Seega ju tead, et korraliku brändiga inimese instapiltidele on turg olemas.
Miks käin su blogi lugemas? Ilmselt kuna aegajalt on huvitavat sisu. On olnud väga intrigeerivat sisu (restoraniskandaal) ja sul on ausalt öelda ka anne kirjutada aegajalt erilisi passiivagressiivseid postitusi (võta seda nii positiivselt, kui saad, ma ütlesin ausalt). Need tõmbavad kommentaariumi käima ja siis on ka kommentaarium huvitav.
Vanu jutte Norras elamisest ma ei viitsi lugeda, sest ei tunne neid inimesi, aga Norra turu koostööd viitsin, sest see on sisuliselt huvitav.
Siin ka vastus eelmisele postitusele, kus küsisid, kas me oleme rõõmsad, kui kellelgi halvasti läheb. Esiteks ei ole mingit “meiet”, vaid mitu “mina”. Sinu kogemus ei ole mingi “meie”-kogemus ja üldse mitte kellegi oma ei ole. Teiseks – minu meelest peaks inimene elama rohkem sisse- kui väljapoole. Suurte prohmakate puhul tuleb neist õppida, mitte otsida pidevalt välist kinnitust, et tegelikult ei olnud nii hull, ning jagada maailma kaasaelajateks ja parastajateks. Mõnikord ikka on küll päris hull, kuid oma probleemid peab nagunii ise lahendama ja restoäris kõrbemisele keerasid ise vinti peale inimestega kakeldes. Samas on lapsik arvata, et teisi inimesi RÕÕMUSTAB, kui sinuga midagi sellist juhtub. Mille üle ja kes peaks rõõmustama? Kokku keeratud jamad vihastavad inimesi ja asjaosalisi kindlasti ka kurvastavad.
Sinu praegusele turundustööle elan siiralt kaasa ja tunnen sinu edusammude üle puhast rõõmu. See on tõsine saavutus ja loodan, et see ongi nüüd sinu teetassike, millega saad hakata hästi teenima (mingi aja pärast vähemalt).
Ma loen su blogi, sest sul on kuradima hea blogi. Päris mitmel põhjusel. Esiteks mulle tundub, et see on üks üsna aus ja siiras blogi. Mõttes, ma loen ja tunnen, et palju sellest, mis ka kirjutad, ei ole paljas poos vaid et kusagil ongi inimene, kes mõtleb ja tunneb just nii.
Teiseks, mul on ka tütar, ainuke laps, sinu omast küll nõks vanem, kuid siiski – ja siis on mingi äratundmisrõõm, tuttavad mõtted, vahest isegi sarnased probleemid.
Ja veel, ma arvan, et sul konnatiigi parim arvamusblogi. Ja seda põhjusel, et pole mitte meeldib-ei meeldi, olen nõus- ei ole nõus ja “ma täpselt ei süvenenud”, vaid on arutlus ja tugev oma arvamus. Kas mina või lugeja üldse sellega nõus on, on vähetähtis. Oluline mu meelest oskus oma arvamust põhjendada.
Edu!
🙂
No see “parim arvamusblogi” on ikka liialdus, aga mulle meeldib oma arvamus välja öelda ja mulle meeldib kui inimestele ka meeldib, siinkohal pean ka silmas seda, et meeldimine ei pea tähendama nõustumist, vaid seda, et inimesi paneb see kaasa rääkima, vastuvaidlema, arutlema, minu maailma avardama, enda maailma peale mõtlema. See on vahva!
Loen, sest sul on ilus keel. Kohatine riiakus tekitab tunde: ohoo, milline maailm ka võib olla! Siiski ei ole riiakus minu lemmik hoiak siin blogis :). Imestan vahel, kui palju sa suudad lasta teistel ennast ärritada :).Aga üha tagasi toob sinu boheemlaslik ellusuhtumine – suvaline, alaplaneerimine – ja et kõik saab ikkagi korda – väga lahe! Ma ise kipub kaotama pead, kui asi on alaplaneeritud, mistap seda eriti sageli ei juhtu. Või isegi ehk ka juhtub ja kõik saab ju kuidagi moodi tehtud, aga ma tunnetan seda läbikukkumisena, mitte sellise reipa võidurõõmuna nagu sina või nagu su blogist kumab. Sellest tahaksin õppida :). Edu ja jõudu ja ära lase ennast häirida suvalistel kaasblogijatel – pole olemas õiget rada, iga rada on omamoodi õige :).
Ma olen saanud aru, et läbikukkumisi ei pea kartma, nendest saab õppida ja heal juhul tuleb läbikukkumistest lõpuks ka midagi head. Muidugi võib ka täiesti pekki minna;) Aga väga suurt planeerimist ma pole kunagi tõesti armastanud, mulle meeldib kui asjad ise justkui loksuvad paika
Miks ma Sinu blogi ja üldse blogisid loen? Sest mind huvitab kuidas teised inimesed mõtlevad ning millistel alustel toimivad ja tegutsevad. Ja blogid annavad võimaluse näha teiste inimeste mõttemaailma. Lihtsalt üks viise oma silmaringi laiendamiseks (ning nii mõnelgi juhul võimalus ohata, et küll see Issanda loomaaed on kirju…)
No näed, aga siis ikka ei ole blogid nii mõttetud nagu aegajalt keegi püüab väita;)
Sa oled nii võluvalt ebatäiuslik, seepärast loengi. Ja ma mõtlen seda siira komplimendina.
See on väga armas kompliment:) Mulle meeldib!