Kuri ema

Ida on vahva laps. Hästi terane ja taiplik. Ta on ka vallatu ja iseloomuga-Täpsustame – minu iseloomuga. Jonnakas ja ei taha alla anda. Sellest tingituna on meil temaga palju ka pahandamist. Ta lihtsalt ei kuula sõna. Ütled korra. Ütled kaks. Kolmas kord tõstad häält. Ja neljas kord kaotad enesevalituse. Ei, ma ei nüpelda teda nahkrihmaga või ei käsi tal endale metsast vitsa tuua (ahh, need oivalised vanakooli karistusmeetodid!), ma olen lihtsalt kuri ema.

Näiteid?

Eile oli Ida unine, magas poolenisti, aga hakkas korraga jaurama, et tahab juua. “Joo piima,” ütlesin ma talle, sest see oli tal voodi kõrval. “Ei, ma tahan limonaadi, sealt laua pealt!” vastas printsess, näitas näpuga laual oleva pudeli suunas ja eeldas, et ma talle selle tooks. Ma ütlesin, et seda ta enam ei saa ja kui on janu, siis sobib joomiseks iga asi. Printsess keeldus piima joomast ja hakkas vaikselt omaette kiunuma. Ei läinud ka ise oma limonaadi järele vaid lihtsalt kiunus. Lõpuks jäi vaikseks. Nii umbes kümneks minutiks. Ja hakkas siis otsast peale. Vaikselt omaette tihnuma (nagu vanama ütleks).  Ma vihastasin. (minu) vanaemal läks süda haledaks ja ta läks Idale limonaadi tooma (pärast väitis küll, et läks talle vett tooma, aga noh see selleks).  Et vanaema ei saaks Ida tahtmisele järele anda võtsin ma limonaadipudeli ja kallasin selle sisu kraanikausist alla. Kõik. Probleem lahendatud. (Ida)vanaema sai aru, et asi on hapu ja võttis Ida endale kaissu, et ma veel rohkem kurjemaks ei saaks. Või pigem, et Ida uuesti jonnima ei hakkaks. Emme ju kardab, et mida teised arvavad, noh et kui hotellitoas laps korraga nutma hakkab, et mine siis tea, mis arvatakse.

Aga tagasi minu kurja ema hetkede juurde. Ühel laevareisil ostsime me Idale mingi hiinaka võlukepi. Ta muudkui virvendas sellega mu silmade ees, nii et mul oli hirm, et ta torkab lõpuks sellega mul silmad välja. Kolm korda kutsusin Ida korrale. Ei midagi. Neljas kord vihastasin ja murdsin võlukepi tükkideks ning viskasin tükid prügikasti. Kõik. Probleem lahendatud.

Jumala eest, üks päev olin ma nii kaugele viidud, et päkapikk oleks peaaegu aknalauale jäetud sussi tühjaks jätnud, aga see tundus natuke liiga julm ka minu kohta. Jätsin kommi panemata ja panin sussi sisse ühe kreemituubi testri (Ida armastab end kreemitada), kui ta siis hommikul küsis, et miks päkapikk kommi ka ei toonud, vastasin, et ehk sa olid natuke halb laps. Järgmised päevad küsis ta õhtuti, et kas on ikka hea laps olnud. No laias laastus oli kah.

“Ida, KUI SA KOHE….. SIIS SA EI SAA….” Ida puhul ei toimi näiteks ka üldse. Pole mõtet ähvardada. Ta vaatab mulle kõige süütumate silmadega otsa ja ütleb, et “aga ma ei tahagi”. Nojah. Mina ju tean, et tahab. Kuidas ma siis jätan ta mängutuppa lubamata?  Ma olen proovinud neid  tarkade õpikute soovitusi, et “Ida, see teeb mind kurvaks kui” või muud sarnast jama, aga no ausalt…nagu hane selga vesi. Selline “kuri ema”, kes annab võimaluse ja siis vihastab, on siiani (ainus) moodus, mis toiminud on.

Võib olla ei ole minu resoluutne suhtumine õige, aga sellise vallatu lapsega ma lihtsalt ei jaksa teisiti. Ja nagu näha, et mõnikord kui ma alla annan (ja lasen tal vanaisa naise juurest mänguasja kaasa laenata) olen ma veelgi halvem ema. Kuidas on õige last keelata ja korrale kutsuda?

 

 

14 thoughts on “Kuri ema

  1. Tead, ära nüüd pahanda, aga ma loen hetkel jube tarka raamatut ja mängiks nüüd ka natuke psühholoogi (kuna sa küsisid arvamust/nõu, siis ma “lahkelt” jagan seda 😀”).
    Ma arvan, et sa tead küll, milles peitub Ida jonnakuse põhjus. Sinus. Nagu sa ka ise ütlesid, on ta sinule omase jonnaka iseloomuga. Lapsed tahavad oma vanematele (alateadlikult) meeldida ning ainus viis, mismoodi nad seda nii pisikeses eas väljendada oskavad, on enda vanemate käitumise vaatlemine ja jäljendamine. Seega – oled sina jonnakas ja kangekaelne, on ka tema. Sellel pole mitte mingit pistmist pärilikkusega, vaid sa ise oled talle seda kõike õpetanud. Ning milleks see demonstratiivne mänguasja lõhkumine ja limonaadi ärakallamine? Sellistest asjadest ei saa lapsed aru ning tekitavad veel rohkem ebakindlust oma vanema suhtes.
    Seega, minu vastust su küsimusele: muuda kõigepealt ennast.

    Like

    1. Jaa, sellega olen ma nōus, et lapsed tahavad vanematele meeldida ja nende moodi olla, samas ma julgen öelda, et Ida ees ma ei ole (enam) jonnakas ja kange, just sel põhjusel.
      Asjade demonstratiivne lohkumine ja ara kallamine – küsid, milleks. Enesevalitsuse kaotamine ei muud, sest enam ei jaksanud selgitada ja seletada.

      Like

      1. Olen positiivselt üllatunud, et kui aus sa olid, mida ei hakka ajama pläma, et minu laps on ikka ERILINE kaak.
        Aga proovi mitte siis enam enesevalitsust kaotada 😀 ma pole küll nii kaua ema olnud kui sina, aga see-eest on mul poole rohkem lapsi. Ja vana hea sügavalt sisse-väljahingamine on alati aidanud.
        Aga kuidas su enda ema oli? Ka kuri? (Ei pea vastama kui ei taha)

        Like

      2. Kui mul oleks euro iga korra kohta kui keegi ütleb “aga sa katsu…”, siis mul oleks päris mitu eurot😀 aga jah, mis siin mingit pläma ajada, paljus oleme ise süüdi. V. a. magamine, st mitte magamine, sest kuramus, ma ikka armastan magamist ja unistan sellest 😴😍
        Mu ema on alati nõudlik ja ilmselt ka piisavalt karm olnud, kuid täiskasvanuna ma siiski pean ütlema, et mitte ebaõiglane ja tasakaaluks olid mul vanaema ja tädi, kes mulle palju rohkem lubasid. Kuigi…ka tädil olid väga kindlad reeglid, lihtsalt ta vist oskas kuidagi leebe(m) olla. Vanama vist on küll kogu aeg (minu suhtes heas mõttes pehmo) olnud. Paar korda lubas kere peale anda kui ma lollustega hakkama sain, aga siis tuli nö vanaisa vahele;)

        Like

      3. mina, kusjuures, ei ole päris kindel, et laps aru ei saa sellistest jõulistest liigutustest. pigem need võiks just väga illustreerivad põhjus-tagajärg suhtele olla: jonnid – head aega, limonaad. enam pole kiusatust ka, korras. vehid, kuigi keelatakse korduvalt – siis enam ei vehi.
        samuti ma ei leia, et limonaadi kraanikaussi kallamine oleks lapsele nii traumeeriv, et seda õppetunni mõttes teha ei tohiks. keegl ei räägi siin ju lemmikmänguasja hävitamisest vms, tahaks uskuda, et eveliis valib ka, mille peal ta end välja elab.
        ja tõesti, see “katsu siis…” lapsed on erinevad, meie oleme erinevad. mis töötab ühele, ei pruugi töötada teisele. ärme lähe sinna “minu laps küll ei…” rajale.

        Like

      4. Myyiule: ei lähegi sinna “minu lapse küll ei…” rajale. Kommenteerisin ka eelmises postis, et seda on emaks olemine mulle õpetanud, et teisi emasid ei tasu õpetada. Välja arvatud juhul, kui küsitakse arvamust/nõu ja siis ma ka alati rõhutan, et “minu lapsel toimis see ja too”

        Like

  2. Ma ei tea, kas muidu on ka sama aastakäigu lapsed nii sarnased, aga 2013 on küll vist. Mul kodus täpselt samasugune tegelane, loen Sinu jutt Idast ja nagu minu pliksist kirjutad.

    Like

  3. Väga tuttavad olukorrad. Minu praeguseks 7-aastane on lisaks imearmas olemisele päris tihti ka jonnakas, vinguv ja sõnakuulmatu. Paar korda nädalas tekib ikka olukord, kus ma ei saa aru, mis on valesti läinud. Samas hetk hiljem vabandab, kallistame, lepime. Mõistab oma eksimust, kuid ei oska käitumise põhjust selgitada. Ta ei suuda hästi emotsioone kontrollida, solvub kergelt, ei kannata kaotamist ja tahab, et asjad käiks ikka nii nagu tema tahaks. Arvasingi, et ainult minu viga kuni sündis teine laps- rahulik, sõnakuulelik ja igati koostöövalmis. Mind aitas ka natuke aktiivsus- ja tähelepanuhäire raamat (autor ei meenu, diagnoosi pole lapsel samuti), tekitas lihtsalt mingisuguse äratundmise ja südamerahu, et kõik lapsed polegi alati kullapaid ja sellest ei olegi midagi. Kallid on nad ikka ja kui soovivad, võivad käituda imeliselt. Enesekontrolli kaotamine on raske, eriti hiljem see tunne, et kuidas ma ometi ei suuda rahulikuks jääda. Selle kallal töötan endaga pidevalt.

    Like

  4. Nojah, ma mõtlesin, ma ainuke hull 😀 Mul laps ka natukese selline vallatum ja energilisem. Minu puhul on sama, olen proovinud tarkade raamatute järgi, tutkitki.. Samamoodi, olen kuri ema 😀 Ka ehtne näide, tahab vett, vesi laua peal kaks sammu kaugemal. Selle asemel et kiunuda, mine ja võta, siis ei taha vett, tahab piima, lähen ja panengi piima, aga täpselt sinna vee tassi kõrvale, lähed ja võtad kui tahad 😀 Ja sama teema vanaemaga, põhilause mida kuulen, ÄRA AJA LAST KARJUMA 😀 Minu poolest karjugu kui tahab, nii ka ei saa, et kõik ette taha ära tehakse. Plika on kange, aga tema kahjuks on ema natuke kangem..Mitte küll koguaeg aga enamasti 😀

    Like

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

w

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.