Istusime esmaspäeval kõik koos teleka ees ja korraga hakkas Marek jõulukinkidest maurama. Et tema tahab pardlit. Ma pööritasin oma silmi nii tugevalt, et ma ausõna nägin oma aju. Pardlit? Kes tahab jõuludeks pardlit? 80-aastane onu Endel? Nojah, aga samas see on Marek. Ta kunagi tahtis sünnipäevaks tolmuimejat ka. Aga ma ei tea pardlitest MITTE MIDAGI. “Päris kingin ma sulle pardli”, ütlesin ma talle, “mis paganama üllatus see oleks.” Ja pealegi läheb see mu meelest samasse kategooriasse dušigeeli kinkimisega. Mitte et mul midagi dušigeeli vastu oleks, aga no ma ei tea…Ikkagi. “Mis üllatus?” imestas Marek, “ma teen su elu lihtsamaks. Sa teeks küll mu elu lihtsamaks kui sa ütleks, mida sa tahad.”
(kui ta loeks mu blogi, siis ta teaks, et ma kas tahan jõuludeks ca 7000 eurot või mitte midagi.)
Ma arvasin, et me oleme sellest east väljas, kus me ostame teineteisele asju, mida me lihtsalt tahame. Siis me ju võiksime koos lihtsalt poodi minna ja teineteisele asjad ära osta. Või ise osta. Marek ostaks endale pardli ja mina…issand noh…mina ostaks endale rasvaimu või uued hambad (viimaste jaoks ei jätkuks mul aga ka 7000 eurost, sest sain ühest hambakliinikust raviplaani maksumusega 9000 eurot. WTF mu suus siis toimub, nuuks). Mul on vaja uut lõhna, aga ma ei tea…ütleks Marekile, et mine palun poodi, osta mulle jõuludeks Versace Crystal Noir või Issay Miyake ja oleks siis jube rahul kingitusega. See ei ole ju kingitus? Või on? Tundub kuidagi nii random. Kingitused on ikka need kui ma ei tea, mis seal paki sees on. Nagu me neid jõulupakke teeme sõbrannadega. Iga päev avad ühe väikese paki ja üllatud. Väikesed, aga armsad asjad. Kingitused noh.
Ja läksin siis nüüd huvi pärast pardleid guugeldama. Jeebus, nagu raketiteadus. Esimene mille leidsin, maksis 179,99. Teine 32,49. Kolmas 99,99. Mille järgi neid valitakse? Mis neil vahet on? Kas nende kõigi eesmärk ei ole habet ajada või teeb 179 eurot maksev pardel midagi rohkem kui 32,49 maksev? Juba see on üks väga lihtne põhjus, miks ma never pardlit ei kingiks. Ma ei tunne nende hingeelu. Tolmuimejast saan ma veel teoorias aru ja oskan vajadusel ka kasutada, aga pardel…Kallis Marek, sa võisid küll sel aastal hea laps olla, aga usu mind jõuluvana kingikotist sa seda paganama pardlit ei leia. Lihtsam on sul endal poodi minna. Ja kui juba ostma lähed endale kingitust, siis mulle võid fööni tuua.
Mu abikaasa on 24a ja kasutab aastaid pardlit 😀😀 hea lihtne, kiire, aku laed kord täis ja kuuaega hooletu jne jne
Ah, eks ma pigem tegelikult norin, aga see oli nii naljakas soov mu meelest.
Ma peaks sulle oma hambaarsti kontakte jagama..tal on lihtne kabinet Tabasalus ja tal pole assistenti..seega ei pea ta iga liigutuse eest sadat eurot küsima. Ühtlasi on ta ka lihtsalt parim arst ,sest enne teda oli mul täielik hambaarsti foobia..nüüd käin kontrollis lausa heameelega :))
Nojah, aga võimalik, et ta ei tee selliseid “operatsioone” nagu minu suu vajab:D
Mina saatsin oma mehe Lasnamäele ABC Denti (enne käis seal tuttav ka implantaadi asjus), tal juba 2 suuremat oppi tehtud, lisaks breketiravi samal ajal. 5 implantaadi kruvid juba suus koos siirdatud luuga, eelnevalt igemeravi tehtud, aastatega (esimene purihammas tõmmati 16a ära) kokku kasvanud vahed tõmmati breketitega uuesti laiali, et implantaate vahele mahutada, varsti hakkavad kroonima. Üks odavamaid kohti Tln. Kvaliteet hea. Maksmise osas annab ka rääkida (jupiti maksmine jne) Soovitame igal juhul!
Mu äi soovis seda just eelmine nädal sünnipäevaks. Sai ka natukene uuritud, aga umbes samad emotsioonid muidugi tekkisid, dejavu. Aga pidavat vahe olema küll. 100 kanti peaks enam-vähem normaalsed jääma, neid 30-40 euroseid pole mõtet osta, need ei tee, seda mida vaja.
Ah mehed, nende jaoks see kingitus ongi selline kohutsulikus korras tegemine. Et naine rahul oleks. Mu oma küll isegi mitte salamisi ei oota midagi.Ma vahest ikka proovin leida miskit, mis talle rõõmu teeks. aga enamasti meil ongi nii, mina kingin talle kohustuslikus korras midagi, mida tal on VAJA. Ja tema pingutab, et leida midagi, mida ma mul ei ole vaja, aga mida ma TAHAN. Aga ega ta ei tea ju ka. Ma vihjan lapsele ja siis lasen asjadel juhtuda ja neile mõlemale jääb tunne, et nad mõtlesid selle täitsa ise välja 😀
Meil ma usun, et Marek ikka salamisi ootab kingitusi, nii neid mida ta vajab ja mida ta ei vaja, aga tahab. Ma olen teda näinud elevil nagu last kommipoes kui mingeid pakke avab. Mina ise olen viimasel ajal nii muutunud, et ma kuidagi tahaks kinke lihtsalt niisama, ootamatult, aga mitte polkohustuslikus korras, sest on jõulud ja sünnipäev. Ma ei tea, mis minuga vanusega juhtunud on.
Ma eile föönitasin üle mitme aasta ja jäin tulemusega üliväga rahule. nii, et kui Marek fööni ostma lähen, siis ostku juba kaks. mulle ka.
Ma tegelikult ilma föönita ei oska eladagi ja vana hakkab otsi andma vaikselt, nii et föön oleks täitsa hea kink kuuse alt leida. Vist.
Pardel on tegelikult ikka väga mõistlik soov, olgu vanus mis iganes. No kaua sa kraabid kogu aeg piinliku täpsusega seda lõuga, vahel oleks ju mugav lihtsalt üle suristada. Ma mõtleks küll nii, kui ma mees oleksin. Kriipsujagu vanemad mehed soovivad pardlit, kus on nina- ja kõrvakarvade eemaldamise otsik. Kui sinult seda ei soovitud, siis on 80-aastasest välimuse eest hoolitsevast onu Endlist asi veel kaugel.
Tegelikult see otsik tuleks kasuks ka oluliselt noorematele meestele, osadele naistele samuti…
Meil kodus võiks kingitused teineteisele täiesti ära jääda, me ei oleks üldse kurvad. Laste pärast tegime ikka midagi sümboolset, et neil ei jääks muljet, nagu oleks ainult nemad tähtsad. Endiselt aga ei külva me kedagi kingitustega üle. Tavaliselt oli lastelegi vaid üks-kaks kinki. Mina proovin muidugi kaasa soove kõrva taha panna, või mõelda, mis talle võiks meeldida. Temal minuga raskem, sest ma ei taha enamasti üldse midagi,
ma olen kindlasti liiiiga praktiline ☺️ Nii et olen hoopis lapsed kampa saanud, kes “justkui ostavad” kingi tema eest mulle. Mis tähendab, et ostan ise 😀 Ja ei olegi ma pidanud kingis kunagi pettuma.
Mulle meeldib see kui kinkidega üle ei küllata, sest mu jaoks kuidagi see tapab jõulumeeleolu ja mõtte kui küik keerleb vaid kinkide ümber. Tegelikult on ju jõulud midagi palju enamat.
Võtan kah siis jõuluteemadel sõna 😀
Abikaasaga pole jõulukinke teinud sellest ajast saati kui lapsed saime… Jõulud olid nii toredad enne lapsi – see oli mõnus püha. Nüüd on aga nii jõhker pressure peal, et enda lastele kinke vaja, sada sugulast tahavad kingisoovi, sugulate lastele vaja… appi! Ja no ikka mõtlen miskit välja, sest kui juba soovida, siis midagi asjalikku. Ma hakkan juba vaikselt Grinchiks muutuma selle pinge all. Tahaks rohkem osata jõule nautida! (Aga siin see konk ehk ongi – kas ma PEAN seda nautima samamoodi nagu peavoolumeedia seda mulle igast august ette pasundab?!)
Mul on sama lugu, et hakkan veidi Grinchiks muutuma, aga ausalt no kui kiirlaenufirmad teevad nö heategevuskampaaniaid, mille eesmärk on ju tegelikult potentsiaalsete klientide leidmine, siis minu jaoks muutub jõul…koledaks? Ma ei tea, mis see õige sõna on, aga selliseks metsikuks tarbimispühaks. Ma ei ütle üldse, et kinke ei pea tegema, kinke saada on ikka vahva ja teha natuke ka, aga kusagil läheb piir
Tegeltikult ju ei ole vaja, see ikka enda peas kinni.
Me sel aastal kingime lastega ühele üksikemale jõululaua. Kõike muud, mida vaja, ostame lihtsalt poest. Mingeid erilisi soove neil pole. Oleme lihtsalt koos ja teeme, mis pähe tuleb. Käime vanavanematel külas. Villaseid sokke ja komme tuleb sealt niikuinii. Ja kõige noorem on otsustanud ise kinke teha, sest ta lihtsalt tahab meisterdada ja toimetada. Kirjutamisel on raamat vanemale vennale ja üks pakk minu nimega on juba kuuse all olemas.
Ükski täiskasvanud sugulane ei oota kindlasti kinki. Isegi väikesed ei oota, kui neid just õpetatud pole, et peab ootama.