Kas on kedagi, kellega ma tülitsenud ei ole?

Minu parimal sõbrannal on täna sünnipäev.

Selleks, et meenutada, mis ajast ma juba Heilyt tean, oleks vaja erakordselt head mälu. Minul seda ei ole. Seepärast ei teagi ma täpselt, mis ajast me üksteist teame, kuidas me esimest korda kohtusime või miks meist sõbrannad said. Ma tean vaid seda, et ta on alati olemas olnud. Ma olen tihti pidanud Heilyt tutvustades tegema pausi, et mõelda, kuidas me siis sugulased olemegi, sest öelda, et me oleme „lihtsalt sõbrannad“ kõlab sama valesti kui sool kohvi sees.  On olnud perioode, kus me oleme suhelnud vähem, on olnud perioode, kus me oleme olnud lahutamatud kui sukk ja saabas, kuid Heily on üks inimene, kellega ma pole kunagi tülitsenud. Ma ei mäleta isegi ühtegi lahkheli. Ja asi ei oleks selles, et Heily oleks mingi suss, kes mind vaikides ära kannatab, sugugi mitte, tal on alati oma arvamus olemas, teinekord ka päris krõbekriitiline.

Ma ei pea tegelikult ragistama kuigi palju oma blondeeritud juuste all olevaid ajurakke, et meenutada erinevaid Heilyga seotud naljakaid, südamlikke, ka piinlikke seiku. Mulle tuleb meelde, kuidas me koos Evelini moekoolis käisime ja end juba tegijatena tundsime. Aga miks ei oleks ka pidanud? Evelini moekoolist tulid omal ajal modellid. Meie tunniplaani kuulusid koreograafia, lilleseade, prantsuse keel ja me saime ikkagi “modellidena” suisa Pariisis lavalaudadel kõndida. Mis sellest, et koledates hallides tolmumantlites ja kusagil tundmatu ja inimtühja kooli treppidel. Mitte paljud ei saa uhkustada sellega, et on modellina Pariisis (või Pariisi-lähistel kolkas) esinenud.

8307_10201279103157600_1598272406_n.jpg

Ma mäletan, kuidas ma puberteedina kirjutasin varjunime all oma südantlõhestavast murest tolleaegsesse noortelehte „Meie Meel“, kuidas Heily siis ühel päeval mulle lehe justkui muuseas sülle pistis, et ma loeksin kellegi tundmatu vastust sellele murele. Ma mäletan,  kuidas vastus algas sõnadega „Kallis X, ma tean,  et tegu on minu parima sõbrannaga ja seepärast ka vastan sulle“ ja kuidas ma omaette itsitasin, et keegi rumal oli arvanud, et tundis kirjas ära oma sõbranna. Alles veidike hiljem taipasin ma, et Heily oli hoolimata varjunimest mind siiski ära tundnud.  Me ei rääkinud sellest kirjast ja vastusest kunagi, ma ei mäleta isegi milles minu mure seisis, aga ma mäletan seda hetke, kui ma taipasin, et kirjale vastajaks oli Heily, kes anonüümsele kurtjale oli sama anonüümselt vastanud. Me olime siis umbes 15-16-aastased.

Kui mul aga palutaks meenutada esimene asi, mis mul Heilyga seoses pähe torkab, on see kahtlemata öised „kanamammad liivakastis“ Heily köögis. Meil oli kombeks pärast suviseid kontserte, meievanused mäletavad kõik kui popid olid suvised kontserttuurid, kus esinesid 2 Quick Start, Nancy, Kuldne Trio, Bläck Rokit, Maarja-Liis ja teised, jalgsi koju kõndida. Taksosõit ei tulnud meile isegi pähe ja kuna Heily elas Tartu laululavale palju lähemal, mina elasin Annelinnas, lõppesid kontserdid tihti Heily juures. Ja eranditult lõppesid need Heily kodus köögis. Praemuna süües. Ja mitte tavalist. Vaid nii, et leivaviilu oli lõigatud auk, kuhu mahtus sisse muna. Nii oli muna kollane ilusati raamiga ümbritsetud. Ja istus kenasti paigal. Nagu kanamamma liivakastis.

Vot. Mul, kaklejal ja kiusupunnil, on sellised sõbrannad! Kulda väärt. Palju õnne, Heily! Mitte minusuguse sõbranna omamise puhul. Vaid palju õnne sünnipäevaks!

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s