Mõtted

Appi, nad varastavad mult 36 eurot!

Mul on olnud igasuguseid töökohti – madalapalgalisest sekretärist ulmepalka saava müügijuhini. Kui ma nüüd tagasi vaatan, siis madalapalgalise sekretärina oskasin ma palju paremini majandada kui ropult teeniv müügijuht, sest viimasel juhul ei tajunud ma raha väärtust. Mu väljaminekud olid kordi suuremad kui nad oleksid tohtinud olla, aga ma olin noor ja loll, mõtlesin, et see ongi minu tasu, mina olen end koolitanud, mina olen end täiendanud. Elu mõte oli teenida võimalikult palju ja tarbida võimalikult palju. Täna on mul natuke piinlik sellise mõtteviisi pärast.

Ma ei ole ka täna mingi “seebiriivimise” fänn ja ei käi ringi käes loosung “raha paha”, aga mind teeb kurvaks inimeste suhtumine rahasse. Ja eriti kurvastab mind “noorte karjäärinaiste” suhtumine. Rahasse, teistesse, muudatustesse. Inimesed ei oska näha suuremat pilti. Ka mina olen end koolitanud ja täiendanud, alustanud mutrikesena, aga kui mu palk oleks 2000+ eurot, siis ausõna ei tuleks ma selle pealegi, et vinguda, et saan 36 eurot kuus vähem palka ja keegi nüüd minu kulul “laialt elama” hakkab. Kui 2000-eurose (bruto)palga juures 36 eurot nii suur kaotus on, siis võib-olla tuleks oma liisingud ja laenud ja kulutused üle vaadata?

Ma käisin mõnda aega tagasi konverentsil “Eesti Ja Põhjamaad, Eesti KUI Põhjamaa?“. Me kõik teame ju kuivõrd oluline on meile eestlastele olla üks Põhjamaadest. See on meile olulisem kui laulupidu ja suitsupääsuke, rukkilillepurust rääkimata. Sellelt konverentsilt jäi mulle meelde mõte, et me ei saa kunagi (päriselt) üheks Põhjamaadest kui meie mõttemall ei muutu. Kasvõi astmelise tulumaksu suhtes.

Kuulanud erinevate poliitikute, sotsioloogide, teadurite ettekandeid arvan ma, et astmeline tulumaks võibki olla heaoluühiskonna üks alustalasid. Mulle tundub, et Eesti inimesed on liiga egoistlikud. Kas ma eksin kui ütlen, et klassikaline mõttemall on selline: “Aga miks mina pean rohkem makse maksma, kui ma olen rohkem end koolitanud ja rohkem tööd teinud, et saaksin parema töökoha ja parema palga, kui tahad ka rohkem teenida, siis see on sinu enda teha, leia endale tasuvam töökoht, mitte ära ole nõus väikesepalgalise töökohaga.”?  Mina mõtlesin nii. Nii mõtleb täna ka “noor karjäärinaine”.

Mina vaatan (püüan vaadata) natuke kaugemale. Paljud tööd saab inimese asemel ära teha masin, see olukord muutub veelgi ja nagu isegi näete on maailm muutumises, rikkaid selle klassikalises rahalises mõttes tuleb juurde, kuid on ka kaotajaid – keskklass. Ja selle asemel, et mõelda, et nii kaua kuni minul on hea, on kõik ilus, tasukski vaadata laiemalt, minul on hea ka siis kui minu naabril ja tema naabril ja tema naabril on hea. Meil on erinevad võimalused, kuid me kõik oleme kuulnud ütlust “nõrgemat tuleb aidata”. Mina ei taha elada ühiskonnas, kus mingi osa inimesi peab vaesuses virelema, sest meil pole mingeid sotsiaalseid garantiisid (töötutoetus on ca 130 eurot kuus, kas te kujutaks ette kui jääte tööst ilma ja peate sellise summaga kuus hakkama saama mingi aeg? ja uskuge mind uue töö leidmine ei ole ühele tavalisele inimesele enam sugugi enam nii iseenesestmõistetav nagu me üleolevalt tihti soovitame) ja ise hoida samal ajal kiivalt kinni igast teenitud sendist.

Mina ravisin eelmisel aastal tasuta oma depressiooni tänu nendele inimestele (=lasin liugu kõrgema palgaga inimeste seljas), kes Norras rohkem makse maksid kui mina. Mul oli olemas frikort. “Innvilget frikort” on selline paberilipik, mis ütleb, et aasta jooksul oled sa arsti visiitidele kulutanud rohkem kui ette nähtud omaosa (2185 NOK), ülejäänu kantakse sulle pangakontole automaatselt tagasi ning edaspidi on arstiabi (sh psühholoog, psühhiaater) tasuta, sinise retseptiga ravimid (sh antidepressandid) tasuta. Muidugi on Norra toetuste jagamine selline teema, millest võiks eraldi postituse kirjutada, sest ka seal on palju liiga absurdseid toetusi, kuid Norra on näide sellest, et kõrgemaid makse ei pea alati kartma. Mis jumala eest ei tähenda seda, et võtame nüüd üle kõik sealsed maksud, mida meil veel pole, aga saate aru, mida ma mõtlen? Mina saan tasuta abi, olen rõõmsam, õnnelikum, töövõimelisem, minu pere on sellevõrra rõõmsam, õnnelikum, töövõimelisem, me anname endasi rohkem positiivset kui negatiivset.

Ärge saage minust valesti aru, ma ei arva, et riik on mulle midagi võlgu ja ma kiidan taevani süsteemi, kus ma saan midagi tasuta. Asi pole hoopiski mitte selles, vaid küsimus on pigem  -kuna meile jõuab kohale, et ei võida see, kel on surres rohkem asju?

Päise foto: Tartu Ülikooli TV

Advertisements

22 comments on “Appi, nad varastavad mult 36 eurot!

  1. Me oleme sel teemal päris palju rääkinud ka viimasel ajal, mitte just tulumaksuvaba miinimumi vaid muude nurkade alt. Eesti on tegelikult noor riik ja eestlased on, tahavad nad seda ise tunnistada või mitte, täiega nõukaaja taagaga. See väljendub minu meelest peamiselt kahel viisil. Riik tõstab makse = sotsialistid (loe ka punased, kommunistid ja muu säärane jama). Riik peab tagama tasuta arstiabi, annetuste kerjamine haiglatele ja muudele asutustele, mida peaks rahastama riik, on täiesti absurdne, milleks me siis neid makse maksame?? See viimane on muide täiesti sotsialistlik mõtteviis, aga sellest endale aru ei anta. Vastuolu missugune onju. Heaoluriigi mudeleid on tegelikult rohkem kui üks. Põhjamaade mudel on kõige solidaarsem, need kel on rohkem, toetavad neid, kel on vähem. See lihtsalt ei mahu mingile osale eestlastest pähe(sama ka muudes riikides), sest küüned on koguaeg enda poole. USA heaoluriigimudel on hoopis midagi muud kui Põhjamaades, igaüks on enda eest ja haiglaravi ei ole mitte kunagi tasuta, alati saad arve, maksa kuidas soovid. Mind hämmastab see suhtumine, et aga miks peaks haiglatele raha koguma annetuste teel, riik ju peab ehitama, me ju maksame makse. Aga samas üritavad kõik kiita toimivat kodanikuühiskonda, mis nähtavasti peaks väljenduma vaid tõrvikutega Toompeal marssimises mitte vabatahtlikus rahalises panustamises. Annetamine on arenenud ühiskondades (Eesti ei ole kusagilt otsast samal pulgal Norra või Taaniga) täiesti normaalne praktika, sest sotsiaalne heaolu on kõikide asi. Kuidas kasvatada inimest kirjutas ka hiljuti sellest, kui ma õigesti mäletan.
    Eestlased on nagu lõhestunud, hästi ei saa aru kas nad tahavad solidaarset (loe: sotsialistlikku) või neoliberaalset (loe: igaüks enda eest) ühiskonda. Mina vist eelistaksin siiski esimest, aga selle tingimusega, et eelistatult antakse inimestele siiski õng mitte ei loobita kaladega laisaks. Ja ma usun, et Eesti jõuab sinna, sest mõtteviis lõpuks ikkagi muutub, lihtsalt iseseisvat Eestit on olnud vaid napid 26 aastat. Anname aega atra seada!

    Mis sellesse nõnda nimetatud artiklisse puutub, siis selle kirjutaja on ilmselt üks nendest, kes tulumaksuvaba miinimumi sisust mitte midagi ei tea. Ja ühtlasi vaata kui tore, et ta on üks keskastmejuht riigiasutuses, kus iga kolmas on juht. Ja käis veel ülikoolis ka. Ma käisin ka, kauem kui tema on käinud. Kas sellest piisaks, et ehk maksusoodustust küsida?

    Liked by 4 people

    • Inimesed ei saa sellest vastuolust aru, sest inimesed on kaotanud võime mõelda ja analüüsida, seepärast ka palju lihtsakesi, kes ei saa lihtsalt asjadest aru ja lihtsalt mauravad, kritiseerivad, pilluvad kividega, sest keegi “tark” kusagil rääkis midagi ja see on puhas kuld alati. Kui inimesed püüaks natukenegi süveneda ja analüüsida, siis ei oleks olukord ehk nii hull.

      Like

      • Hei! Ma isiklikult arvan, et me ühiskonnana ei ole veel sealmaal, et põhjamaade maksusüsteeme üle võtta. Nagu eelpool mainitud on Eesti väga noor riik ja ei saagi eeldada, et me jätame hopsti mitu areguastet vahele ja kohe kõik aktsepteerime ja tolereerime ja aitame. See kõik võtab aega ja sellega tuleb leppida. Täpselt samamoodi on, alkoholiaktsiisiga. Eesti pole selleks valmis oma arengult ja kõik. Alkoholi tarbimine langeb nii või naa tasapisi ja see mis hetkel peale surutakse tekitab pahameelt. Oeh, mis siin sellest rääkida, liikluskultuur on ju igapäevane näide, et me pole veel kuigi kaugele oma arengus jõudnud.

        Like

      • Hei! Olen nõus, et me ei ole paljus veel sealmaal, et üle võtta Põhjamaade käitumist ja maksusüsteeme, ent ma tahaks loota, et inimesed on arenemisvõimelised, sh ka mõtlemisvõimelised. Loen seda artiklit ja mõtlen, et püha jumal ja siis loen üldisemalt inimeste kommentaare nagu siin Agnes ka välja tõi, et maksta ei taha, aga saada tahan ja mõtlen, et on meil üldse lootust kuhugi areneda?

        Like

      • Muutused algavadki ju sellest, et neid hakatakse peale suruma. Klassikaline näide on mustanahaliste ja naiste valimisõigus USA-s. Kui mustanahalised mehed said valimisõiguse, küsisid konservatiivid, et mis nüüd järgmiseks saab. Naised hakkavad valima või? Ja suur oli nende üllatus, kui naised said KA valimisõiguse. Ükski ühiskond ei saa niisama heast peast suurteks muutusteks valmis, neid tulebki kunstlikult suunata. Kui jääda ootama, et hoiakud ja mõtteviis muutuks “pühast vaimust” jäämegi ootama ja stagneerume.

        Liked by 3 people

  2. ma arvan, et need kes on hea palga peal, ei pea nûûd kulusid kàrpima. vaevalt see 30€ ta vaesemaks teeb, aga sellisele tahaks selle raha kurku lükata. tubli jah et oled vaeva nàinud ja edukaks saanud aga 30€ pole summa millepârast suurelt halada.
    kôik tahavad hàsti teenida, paraku keegi peab poes mûûja olema, keegi peab lasteaias lapsi vaatama, keegi peab hàdaabis töötama jne jne…
    ilmselt selline kibestunud inimene pole elus kordagi pôlenud, vastaseljuhul ta ei viriseks.
    Teiseks, kas lihtne inimene seda valida saab, et nûûd rikkamad maksku?
    Ahh siin vôibki lobisema jáàda… mul isiklikult kahju poleks..

    Liked by 1 person

  3. Võtsid mult sõnad suust ja panid nad vähe viisakamalt kirja 😀 Eile just lugesin sedasama artiklit ja vahutasin omaette, et küll on inimesel ikka probleem, tervelt 30 euri peab ära andma.. Minu palk ei ole küll nii suur, et see mind konkreetselt puudutaks, aga no kui ka praeguses seisus puudutaks, siis mina sellest vaesemaks ei jääks. Olgugi, et mu palk on alla Eesti keskmise, siis arvestaks juba eos, et selle võrra vähem on, ehk ei larista nii kergekäeliselt mingi mõttetu jura peale. Ma saaks aru, kui see raha võetaks ära nendelt, kellel on niigi raske hakkama saada, nende jaoks on iga euro arvel ja 30 eurot võib olla paras põnts pere eelarvesse, aga 2000 eurose palgaga.. No ma ei tea.

    Like

  4. Noh, võib olla ka nii, kui mul. Mulle maksab palka Eesti riik, kes saatis mind välismaale tööle. Linna, kus elamiskulud on väga kõrged. Maksab uuri ja ühistranspordi Eesti 800 eurot ning see on selle linna mõistes vähe. Minu jaoks on 40 eurot tuntav kaotus. Ok, nälga ei jaa, aga see 400 eurot, mis ma aastas kaotan on minu jaoks suur raha.
    Aga noh, ma olen solidaarsuse pooldaja nii et ega ma ei nuta. Ja ma tean, et minu juhtum on nii marginaalne, et seda ei olekski saadud arvesse võtta.

    Like

  5. Maarja

    Laias laastus nõus, aga praegune uus maksusüsteem küll midagi Põhjamaadele omast ei ole ega too. Esiteks ei ole see astmeline tulumaks vaid astmeline maksuvaba miinimum, millega päriselt jõukad/rikkad vms ei panusta viisil nagu Põhjamaades. Päriselt rikas maksab samuti 36 euri rohkem tulumaksu võrreldes eelneva süsteemiga. Hetkel kogutakse madalapalgaliste tulumaksuvabast osast tekkiv lisa suures osas n-ö keskklass käest, kui üldistada. Rikastelt lisa panustamist kõrgema maksu näol ühiskonda ei ole ju tegelikult, varasemaga võrreldes seesama 36 euri. Kogu see süsteem on oma keerukuses nagu mingi kilplase väljamõeldis. Miks ei oleks võinud tõsta maksuvaba 500-600 peale ja tõsta tulumaksu %, siis oleks päriselt rikkad ja ettevõtete dividendid jne pidanud ühiskonda rohkem panustama, nagu mainitud Põhjamaades. See kes teenib 2100 (1700 neto) ja nt elab Tallinnas ja kasvatab last või lapsI (ütleme et ka üksi), ma usun et tajub selle 36×12=432 euri aastas täiendavat maksu küll üsnagi, sest ta ei ole suure tõenäosusega seejuures sugugi jõukas linnas kus ainüksi korteri üürimine või eluasemelaen koos kuludega võtab sellest 1/3 , samas sama summa hakkab rohkem maksma ka 5000 euri teeniv jne. Lisaks on siin minu silmis mitu aspekti, mis paljude madalapalgaliste (mitte kõigi) jaoks kokku teevad uue süsteemi võiduks siiski üsna 0-i lähedase. Põhiliselt need, kel on ka nt 2+ last (ja selliseid madalapalgalisi on Eestis väga palju), et tuludeklariga enam harjutud raha tagasi ei saada, sest reaalselt tulumaksu ei maksta enam nt siis 500-600 eurise palga pealt, aga kes enne said laste (täiendav tulumaksuvaba miinimum alates teisest lapsest iga lapse kohta), lasteaia maksude jms pealt arvestatava tulumaksu tagastuse, paljud samas suurusjärgus, mis see täiendav 50 euri kuus neile uue süsteemi järgi kätte jääb, st ca 600 aastas. Ehk siis tulemus suht sama, mis siiani. Sellest veel aru ei saada, see tuleb 2018.a järgi ja teadmine jõuab kohale 2019. veebruaris. Uus suht mõttetu süsteem on seejuures piisavalt keeruline, et tuua endaga kaasa meeletu lisatöö Maksu- ja Tolliametile (kasvõi maitea kui kaua kestev selgitustöö), ettevõtete raamatupidamisele jne, aga neid kulusid ja ressursse keegi ju kokku ei arvesta. Rääkimata sellest kui palju on tegelikult kaotajaid nende hulgas, kes EI peaks kaotama nagu töövõimetuse saajad jne.
    Tuli pikk kommentaar, suure mõttega millest ka su postitus – nõus, aga uut süsteemi jään siiski kritiseerima 🙂 See lihtsalt on kööbakas ja Põhjamaade mudelit ma ei näe.

    Like

    • Ma sellega olen nõus, et uus mudel on kööbakas, keerukas ja toob kaasa lisatööd. Oleks saanud lihtsamalt ja loogilisemalt muidugi, aga selline hädaldamine, et ärge elage minu kulul ja leidke parem töö, käige koolis on nii naeruväärne ja rumal.

      Like

  6. See artikkel ajas mind küll närvi. Kõige muu kõrval just see üleolev suhtumine, et need, kes teenivad vähem, on järelikult ilmselgelt vähem pingutanud ja ise lollid olnud. Aga õpetajad? Need samad ülikooli õppejõud, kes seda tõusikut (vabandust, läksin närvi ja sealt ka mu poliitiliselt ebakorrektsed väljendid) koolitasid? Mulle pakuti peale sama ülikooli magistrikraadi omandamist tööd ülikoolis ja ma ei saanud seda vastu võtta, sest selle palgaga oleks ma pidanud valima, kas elada katuse all või süüa? Nemad ei ole ka ennast piisavalt koolitanud ja selle pärast saavadki väikest palka?
    Võibolla oleks tarvis muuta mõttemaailma, et mitte “vaata, kui tubli mina oma kõrge ratsu seljas olen; pinguta ka ja saad ka siia” vaid “mul läheb hästi; kuidas saaksin panusta, et mu ühiskonnal läheks ka hästi, sest lõppkokkuvõttes läheks siis ju mul veel paremini”. (“Kaunis” ilukirjanduslik, aga no mõte on selline).

    Ja ma ei ole (hetkel) õpetaja vms, lihtsalt madalapalgaline lihttööline. Ja selle “karjääri” olen ma ise valinud teadlikult.

    Vabandust, Eveliis, esmaspäevahommikuse negatiivsuse külvamise eest! 🙂

    Liked by 1 person

    • See pole sugugi mitte negatiivsuse külvamine, vaid täiesti aus reaktsioon rumalusele. Ka mind häirib see “vaata, kui tubli mina oma kõrge ratsu seljas olen; pinguta ka ja saad ka siia” . Ei ole nii must ja valge see maailm midagi.

      Like

  7. Minus tekitab see vastakaid tundeid. Ma olen igati poolt, et töökas inimene saaks väärilise tasu, olenemata tööst.
    Samas ettevõtjana tean ma, et töötajad ei ole võrdsed. On inimesi, kes panustavad tohtutult. Olgu see väikelinnast tulnud üliõpilane, kes enda koolitamiseks käib samaaegselt tööl, kohusetundlik ja tubli. Hiljem teeb 10-12 h tööpäevi, et edu saavutada (Ja muidugi ta peakski sellevõrra kõrgemat palka saama, sest tema kaotab aega olla perega/puhata, pidutseda). Või koristajatädi, kes pole viimased 20 aastat isegi haiguspäeva võtnud, sa saad tema peale alati kindel olla.
    Ja siis suurema osa moodustavad töölistest saamatud, kes käed laiali ootavadki, et neile ainult andku! Saadavad peale peoõhtut sõnumi, et nemad on jälle haiged, endal insta särab läbupiltidest, ei ilmu tööle teatamata, täidavad enda ülesandeid lohakalt jne jne. Ja see kes vastutuse võtma peab on ikka nende juht, kes peab leidma asendajad või ise tööle minema! Või suurema käki korral enda pea panti panema.
    Mina ei arva, et juht peaks saama samaväärset palka tavatöötajaga, siis ei viitsiks keegi enam korralikku juhitööd teha.
    Minuteada üks suurimaid Põhjamaade muresid on asjaolu, et inimestel on nii mugav koju jääda, kõik hüved tagatadud, et nad polegi enam väga huvitatud tööle naasmisest.

    Niiet mina olen seisukohal, et hea töötaja saagu head palka, kehv kesist ja see, kes midagi iseenda heaks teha ei viitsi- selle puhkust ei pea ka töökad kinni maksma. E siis töötasu peaks töötajat motiveerima.

    Pigem tuleks luua süsteem, mis aitab inimesi, kes tõesti on töövõimetud, kasvatavad puudega lapsi või on pensioniealsed. Et ka nemad saaksid inimväärselt elada, sest ega nende “töö” lihtsam ole.

    Liked by 2 people

    • Ma olen igati nõus sellega, et juht peab saama kõrgemat palka, see on iseenesest mõistetav. Vastutus, panus (okei, on ka erandeid ja lihtsalt jobusid, kes on läbi minge juhuse saanud juhtivale kohale ja siis mugavalt passivad niisama) ja suhtumine töösse on hoopis teistsugune. Tavatöötaja on tihti (sry, et üldistan) lihtsa mõtlemisega – tahab, aga ei panusta. No näiteks tean ma üht ettevõtet, kel väga hästi ei lähe, ometi tahtsid nad töötajaid tänada väikese jõulukingiga. Kõik said 50eurose kinkekaardi mingisse poodi – mis sa arvad, et töötajad olid rahul? Ei olnud, pettunud olid, et nii väike jõulukink.
      Töövõimetutest ja puudega lastega (ükskõik millise pereliikmega tegelikult) inimestest ja pensionäridest ma ei hakka isegi rääkima. See on teema, mis ajab mind lausa marru. Neid tuleksi aidata ja päriselt, mitte mingite piinlikke toetustega, mis mõjuvad pigem alavääristavalt inimesele.
      Läks lappama juba mu vastus, ma ei mäletagi, mida ma öelda tahtsin üldse nüüd:D

      Like

  8. Olles endine keskastmejuht riigiasutusest võin öelda, et nii lihtsat elu pole kunagi enam olnud, aga eks omad vitsad peksavad (tõenäoliselt) kunagi kõiki, nii et las ta olla.

    Liked by 1 person

  9. Ehh… ma lugesin ka seda artiklit (pole veel suutnud Delfiga lõpparvet teha, aga peaks tegema).

    Esiteks olen ma 100% nõus esimese kommentaariga. Keskmine eestlane tegelikult ei tea, MIDA ta tahab. Vähe maksusid tahab, sest siis jääb raha rohkem kätte. Aga samas tahaks nende väheste maksude eest saada tervet Soome-Rootsi sotsiaalsüsteemi ja pensione ning toetusi. Maksta ei taha, hüvesid tahaks. Teisalt saan ma – osaliselt – sellise mõtlemise tagatoast ka aru: meie riik, st ametnikud, ei oska kohati (minu arvamuse kohaselt) rahaga ümber käia, sest raha kulub kohati mingite mõttetuste peale. Kohe kindlasti ei ole meie rahakasutus alati asjakohane ja sellest võibki inimestele jääda mulje, et “oi näe, riigil on ju raha nii palju, kasutavad valesti, järelikult peaks me tegelikult vähem maksma – siis ei läheks mõttetuste peale”. Eriti hästi on meeles endise töökaaslase viha Haigekassa suhtes, kelle valudes ja haige lähisugulane abi kuidagi ei saanud (laiutati käsi, öeldi, ei tea mis viga), aga ometi oli ta juba iseseisvas riigis 20 aastat makse maksnud – see inimene leidis näiteks, et Haigekassa on mõttetu. (mina nii ei arva, iga kell olgu see vähenegi, mitte aga USA süsteem – sellisel juhul oleksin 100% kindlustamata, sest ei jõuaks seda kinni maksta)

    Teisalt aga… njaa, muidugi on töökusel, usinusel ja karjääri tegemisel inimese enda visadus vajalik. Aga täpselt sama palju on vaja ka ÕNNE ja häid tutvusi. Mõni inimene on oma karjääriredelil roninud heasse kohta just seetõttu, et sai väga hea tööpakkumise väga õigel momendil ning üldiselt juhuslikult. Distants “väga hea karjääri” ja “karjääri” vahel on tegelikult kohati olematu – lihtsalt ühel veab ja edaspidi lähebki ainult ülesmäge, teisel aga ei tule ega tule seda head võimalust.

    Ja kolmas… suhtumine “mina olen magistrikraadiga ja saanud ministeeriumis keskastmejuhiks” – selles pole üldiselt midagi halba – aga…. suur osa ülikoolide õppejõude ja kutsekoolide-gümnaasiumide õpetajaid – neid, kelle peal järelkasv üles kasvab, saavad nn keskmist palka või hästi natukene üle selle. Ometi peab suuremal osal neist inimestest olema magistrikraad või sellega võrdsustatud tase – ilma lihtsalt ei saa (selleks on ju ametijuhendid ja riiklikud nõuded). Doktorantuuriõpilane saab kuus 450 eurot toetust ja üldiselt töötamiseks väljaspool õppimist enam aega ei jää – kõik need inimesed on kõrgelt haritud ja vääriksid küllap 3x seda palka, mis saavad. Aga sellised “keskastmejuhid” tembeldavad muidugi kõik väiksemat palka saavad inimesed loodriteks.

    Liked by 3 people

  10. Mul ei oleks solidaarsuse vastu mitte midagi, kui see algaks ladvikust, ehk et riigikogust ja mujalt riigi palgalt minema lüüa kõik muidusööjad ja vähendada riigikogulaste-ministrite palka mõistlikule tasemele ülejäänud elanikkonna sissetulekute suhtes. Seni aga kuni solidaarsust eeldatakse vaid üle 1000 euri teenivatelt “rikkuritelt” ja Ossinovskid ning Kõlvartid lasevad jätkuvalt oma liisingud ja välisreisid maksumaksjal kinni maksta, siis käigu nad kukele oma loosungitega solidaarsusest. Näidaku kõigepealt ise eeskuju, küll siis ka rahvas leebub. Seda päeva me aga vaevalt et näeme, kus riigipiruka juures istuja endale maksimaalselt suurt tükki ahnitseda ei ürita.

    Like

  11. Kas see on see vanemahüvitise saaja pahameele artikkel? Või on neid avalikult pahameele avaldajaid rohkem?
    Kui see esimene variant, siis mu meelest algab üks osa probleemist sellest, et inimesed ei ole endale selgeks teinud, mis asi on vanemahüvitis ehk et tegemist ei ole riigi poolt makstava lasterahaga – Lugesin neid kommentaare ja iga teine oli, et nõme riik, nüüd minnakse juba laste kallale. No tõesti!

    Meil tuli 9ndas klassis astmelisest tulumaksust juttu ja mind pani imestama, et juba toona olin ma ainuke, kes selle poolt oli. Ma ei tea, kas osadel oli lihtsalt ükskõik või oli see teismeliste arusaam, et aga ma õpin ja teenin palju ja vaeste asi, kuidas hakkama saavad või juba tõesti nii varakult inimesed on nii enesekesksed ega näe laia pilti…
    Igatahes mul on uue maksusüsteemi üle hea meel. Oleks ka siis kui ma otseselt sellest ei võidaks (olen ka kõrgharitud ja erialasel tööl, aga näe, ikkagi madalapalgaline. samas ei ole ma kunagi end rohkem majanduslikult kindlustatuna tundnud kui nüüd).

    Like

  12. Pic à poc

    See artikkel tundub tüüpiline kliki-toode. Üldiselt, et olla millegi poolt, ei pea kellegi vastu olema.

    Minul pole midagi selle vastu, et ma maksan rohkem. Mina tean, mida mina tahan riigilt ja millist riiki ma tahan 😀 Samas ma arvan, et see uus süsteem lonkab oma keerukuses ja reaalsuse oih-idega kahte jalga.

    Samas ma ei mõista seda “krdi rikkurid, tal ei juhtu midagi, see teda vaeseks ei tee” suhtumist ja ägenemist. Ka siin tuleb endast ja oma eelarvamustest kaugemale vaadata. Minu jaoks (üksikema 2 lapsega) tähendab aastas 400 vähem saada päris palju – paljaks ja nälga me ei jää, aga mõju omab küll.
    Ehk et – jah, solidaarsusmudelid on ok, aga ma ei ole nõus selle suhtumisega, et “need rikkurid või kulakud peavadki maksma, sest neil pole vahet”.

    Like

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.

%d bloggers like this: