Privileegipimedus

Lugesin “Perekoolist” * arutelu ühe blogija eluolu kohta. Olgu öeldud, et see blogija meeldib mulle täiega, tundub tore ja selline täiuslik koduperenaine, kes ma tahaks ka aegajalt olla, aga kelleks ma kunagi ei saa. Ei ole püsivust ja aega. Mulle meeldib selle blogija ideaalse elu kuvand. Ilusad lapsed ja ilusad pildid. Asi pole üldse selles. Mind pani mõtlema hoopis seal samas arutelus ära toodud “privileegipimedus” (milline huvitav sõna üldsegi) söögitegemise ja eelarves püsimise kohta.

Üks mu sõbranna minestas alles hiljuti, et kuidas on ometi võimalik mitmeliikmelisel perel 200 euroga kuus hakkama saada. Juttu siis söögist. Minu teine sõbranna, kellel on kolm last, kinnitas aga, et tema saaks täiesti hakkama. See blogija, kelle üle elavalt arutleti, sai (kui ma õigesti mäletan nüüd) mingi säästunädala raames hakkama 50 euroga nädalas. Aga toidud on ahvatlevad. Näha on, et kvaliteedis ta järeleandmisi ei tee. Summa hakkamasaamiseks tundub vaid ulmeline.

Samas ma  tegelikult saan täitsa aru, et selle rahaga saab söögi tehtud. Ma olen tädi Helju laps. Tädi Helju tegi mittemillestki gurmeetoitu. Ma olen tema moodi. Ma ei taha palju toidule raisata, aga ma tahan hästi süüa. Selleks, et ulmeväikeste rahadega head süüa saada, tuleb osata süüa teha, tunda selle vastu huvi, olla loov. Olla väike masterchef.

Siiski on  argiõhtuti meie laual makaronid erinevas variatsioonis või wokid, mida lihtne pannile visata. Mõnikord sööme vaid võileibu või külmutatud pitsat. Päriselt. Hommikust ei söö, st igaüks teeb endale ise võiku ja lõuna ajal pole meid kodus. Kui mina olen, siis lõunasöögi valmistamine on viimane, millele ma mõtlen. Ja õhtusöök. Vahet ei ole, kas ma olen kontoris või kodus, aga peale tööpäeva on väga harv juhus, et ma viitsiks midagi veidikenegi erilisemat süüa teha. Tahaks. Aga hakata ise juustu tegema või pelmeene? Isegi pannkooke. Ma ei viitsi. Marek ka ei viitsi. Muidugi kättevõtmise asi, ja ma vannun, et üks päev olin peaaegu poest täispiima ostmas, et India juustu teha spinatikastmes, aga poest mööda sõites ma lihtsalt ei jaksanud mõelda, et peaksin poodi minema. Nagu te teate, elame me metsas, nii et koju tellimisest ei saa juttugi olla.  Ja läksidki potti kapis olnud quinoajäänused koos külmutatud juurikatega. Meie argigurmee to the max.

Selleks, et hakkama saada 50-100 euroga nädalas, on vaja aega. Ei ole prioriteetide küsimus. On erinevad elud, elustiilid ja töökohad. Marek veedab kaks tundi oma päevast autoga tööle ja koju sõites, mina siplen mitme asja vahet, näpistan aega öötundidest, et asjad jooksma saaks, kodus nokitsen ma õhtuti oma asju, Marek oma asju (meie maja on nagu Tallinna linn, mis kunagi valmis ei saa), kiiruga keeran ma midagi kokku, et päris nälga ei jääks ja ausõna…mitte kuidagi ei suudaks ma panna end tegema ettevalmistusi järgmise päeva toidukordadeks või siis tehagi midagi pärissüüa. Ma tean ka seda, et mõni keeruline asi ei olegi tegelikult nii keeruline ja aeganõudev, aga makaronid/riis/tatar keedavad end ise ja sojahakkliha saab valmis vaid kokkupuutel kuuma veega. Need toidud ei nõua üldse aega. Kaunilt kaetud söögilaud on meil õhtuti vaid siis kui on külalised või mul on vaja mõnda #-pilti. Muidu tõstab igaüks endale taldrikule toidu ja sööb, kus tahab. Me oleme püüdnud inimese kombel laua taga koos süüa, aga mulle meeldib tugitoolis istudes süüa. Metslasena ei kasuta ma nuga ka, enamus ajast pole vajagi, ja pole ka probleemi.

Jumal, näed ja sa ei mürista, ent ma olen Perekoolis mainitud “privileegipimeduse” terminiga. Mõne inimese elu on kodusem või lihtsustatum ja nii on palju kergem mõelda ka söögikordade peale. Kõik läbi kalkuleerida ja arvutada ning ise otsast lõpuni teha. See on privileeg! Meie elu on liiga kiire, et me saaksime kodust söögitegemist prioriteerida. Nii kulub meil kahjuks ka rohkem raha toidu peale. Rohkem kui ma tahaks. Aga piisavalt vähe, et olla laisem kui ideaalpilt mu vaimusilmas.

*lugesin ka seda, et issand jumal, Eveliis jälle inspiratsiooni ammutanud Perekoolist, aga ei julge seda tunnistada, et seal lugemas (vabandust, lausa) end reklaamimas käib. Ei tea ma, miks kogu maailm peaks ümber “Perekooli” keerlema, aga veel vähem saan ma aru, miks ei tohiks sealsest foorumist inspiratsiooni saada. Kas seda tohivad lugeda, kommenteerida vaid “salasekti” liikmed? Ja mulle ei pea Perekoolist “keegi sõbranna teada andma”, ma näen täiesti kenasti trafficust ära, kuna  Perekoolis minust aktiivselt räägitakse. Ikka lähen vaatama, mõnikord saab täitsa targaks. Teinekord hakkab kurb ka. Üleüldiselt.

25 thoughts on “Privileegipimedus

  1. Oleneb, kui mitu liiget peres on. On ju suur vahe, kas on abikaasad ja 4-aastane tüdruk (nagu teil), või abikaasad ja kaks või kolm teismelist. Suur vahe on ka, kas nädalas kulutada 50 eurot või 100 eurot. Vahe on kahekordne. Järelikult ka igakuine eelarve on 200 eurot või 400 eurot. 400 eurot on juba üsna arvestatav summa, aga 200 euroga toita kaks täiskasvanut ja kolm teismelist tervislikult ja täisväärtuslikult ei ole võimalik. Sest see tähendaks, et need viis inimest peavad saama päevas söönuks 7 euroga. 7 euro eest ei saa valmistada kahele täiskasvanule ja kolmele teismelisele kolme täisväärtuslikku einet ja kahte vahepala. Ka tädi Helju ei oleks saanud. Võibolla 7 euro eest päevas saaks toita kaks täiskasvanut ja ühe väikelapse. Iseasi, kas see oleks gurmee või vähemalt tasakaalustatud ja tervislik.
    Kui juurikad tulevad oma aiamaalt, sügavkülm on liha täis jne, siis on kõik võimalik. Aga siis ei ole õige väita, et toit pannakse lauale 50 euro eest nädalas. Siis on suurem osa toitu lihtsalt juba olemas ja ka sellel on kindel rahaline väärtus. Kes saab näiteks vanavanematelt tasuta juurikaid ja puuvilju, on osa raha kokku hoidnud, aga samasugust kokkuhoidu ei saa ju soovitada kellelegi, kel pole sarnast võimalust.
    Sõna “privileegipimedus” on väga tabav ja tore leid. Perekoolis käimist ei pea keegi häbenema, pool Eestit käib seal ja peaaegu kõik anonüümsetena. Samas ei ole mingit põhjust põlastada paljusid teisi, kes teevad sama, mis sina isegi.

    Like

    1. Sõbranna, kelle tõin näiteks, et saab hakkama 200 euriga kuus, peres on kaks täiskasvanut ja kaks kodust last. Tundes teda, siis söövad nad täisväärtuslikku toitu kohe kindlasti.
      “privileegipimedus” laieneb muidugi ka neile, kes vanaema keldrist juurikaid saavad vms ja siis teistele sama soovitavad. Hea sõna.
      A keda ma muidu põlastan? Perekooli kägusid? Ei, ma ei põlasta neid. Nende seas on ka teravaid pliiatseid ja mõnikord räägivad nad õigust, teinekord aga pilluvad niisama anonüümset sappi. Üks asi on oma nime all arvamuse kirjutamine (olgu see meeldiv või mitte), teine asi on lihtsalt sapitseda, sest selleks on anonüümne võimalus. Kaldusin teemast kõrvale….

      Like

      1. Lugesin läbi. On küll ahvatlevad toidud.
        Aga ta kirjutab seda ka: “meie lapsed söövad küll enda vanuse kohta nagu loomad, ent ei ole siiski teismelised noormehed, kellesuguste toitmisest ma pidevalt hirmu- ja naljajutte kuulen. Summa, millest iga pere jaoks täpselt piisab, on kindlasti erinev ja ma ei arva, et üks pere peaks toidueelarvet rangelt 50€ piires hoidma. On teisi, palju mõistlikumaid kohti, kust raha kokku hoida. Ent kui ollakse nuudli- ja kalapulgatoidul ning tuuakse ettekäändeks rahanappus, on see minu tagasihoidlikul hinnangul ikka ja ainult õõnes ettekääne. Siinkohal oleks paslik ära märkida, et 50€ toidueelarve ongi minu jaoks enam-vähem miinimum. See tähendab, et osta saab küll toidu, lastele puuvilju-kamapalle ja mõne küpsetisegi nädalas lauale panna, ent igasugune luksus nagu delikatessjuust ja head kohvioad (mille meie sel kuul majapidamiskuludeks defineerisime ja toidueelarvest välja jätsime – sama teeksime muidugi ka juhul, kui meil oleks valik, kas juua head kohvi või anda lastele täisväärtuslikku toitu ning puuvilju)”
        Luksuslikku juustu ei peagi ostma, aga kohv minu jaoks ei ole luksus.

        Like

    2. Sellest “juurikad oma aiamaalt” ma väga aru ei saa, sest meil on siin 7 kuud aastas sitt suusailm, mil küll ükski juurikas ei kasva. Loomulikult tehakse sisse jne. Aga aasta läbi kartulit ja letšot või makaroni ja letšot süüa on ka ikka väga nutune värk.

      Like

      1. Kui vanad lapsed sõbranna peres on ja kas tüdrukud või poisid? Väga huvitav oleks näha menüüd kasvõi ühe nädala lõikes, kus on näidatud, mismoodi pere toidetakse ära 7 euroga päevas. Sealjuures täisväärtusliku, tervisliku toiduga. Selle 7 euro sees peab olema KOGU toit, mida need neli inimest ööpäeva jooksul söövad.

        Like

    3. Huvi pärast vaatasin, mis on koolilõuna maksumus ühe koolilapse kohta. Tallinna munitsipaalkoolides on see 1,34 eurot. Üks lõunasöök ühe inimese kohta. Seegi tundub odav ja ilmselt tihti ongi raske selle raha eest toit valmis teha, sest sellele on ju kindlad nõuded.
      7 eurot päevas neljaliikmelises peres tähendab, et iga inimese neli toidukorda päevas kokku saavad maksta maksimaalselt 1,75 eurot. Ma täitsa ilma kiusuta tahaksin näha, mida väga osav perenaine selle raha eest teeb, nii et kõhud on ka päriselt täis head toitu.

      Like

      1. Aga mine vaata Miiu blogisse, tal on nädalamenüü, toidupildid ja maksumus kenasti olemas seal.
        “Kokkuvõtteks: tunnen, et nädal oli igatpidi edukas. Algava nädala toidukorvist osa (ca. 33€) tuli Coopist, ülejäänu viin turule ja vaatan, kas sealt saab täiendava kraami soodsamalt või mitte.”
        Väga ahvatlevad toidud ju?

        Liked by 1 person

  2. Minul pole samuti aega terve nädala söögikordi ette planeerida. Ma proovisin, aga kukkusin läbi, sest elu tuli vahele (keegi tuli külla, läksin ise külla, ei viitsinud meisterdada midagi jne jne). Aeg, mis kulub nii pika menüü väljamõtlemisele ja arvutamisele, kust midagi soodsamalt osta, mida täpselt osta, et seda mitmes roas kasutada, on meeeeeletu. Mul pole seda aega! Täpsemalt, ma eelistan seda veeta teisiti. Armin Kõomägi ütles kunagi, et kõige väärtuslikum ressurss siin maailmas on vaba aeg ja juba see, kui saad päevas tunnikese niisama istuda, on maailma mastaabis luksus. Ma olen temaga sada ja rohkem protsenti nõus.

    Like

    1. Sama siin. Ma olen proovinud, aga see ajas mind hoopis hulluks ja andsin alla. Teeme nii nagu oskame ja ega me ainult külmutatud pitsat ka endale näost sisse ei aja, täitsa tervislikku kraami ka. Aga midagi pole teha kui ma ei jaksa leida aega nt selleks, et hommikul putru keeta. Jah, võtab vähe aega, aga mulle on juba kell kuus ärkamine niigi kurnav, ma ei suudaks end pliidi ette vedada nii vara. Kes tahavad, söövad võileibu hommikuks.

      Like

  3. Ma oskan ka teha n.ö mitte millestki jumala head toitu, aga reaalsuses nõuab see siiski kvaliteetset toorainet. Ehk siis see mitte midagi maksab ikka omajagu. Lihatoite ma ei tee, kala valin ka hoolega. Maheköögiviljad on kallimad tihti, vahel ka mitte. Ja puuviljade peale kulub mul nädalas oma 50 eur juba ära. Kolm last ja aplad täiskasvanud…

    Like

    1. Mina jällegi olen seisukohal, et heast toorainest on megalihtne süüa teha, igaüks saab hakkama, aga trikk on täiesti tavalisest, mitte palju maksvast toorainest, hea toit teha.
      Lihtsalt huvi pärast – mis puuvilju sa ostad iga nädal?

      Like

      1. Banaanid päris mitu kilo (hommikupudrule moosi asemel, müsli peale jne), apelsine just ostsin kastitäie, see oli 26 eur (ca 10 kg), granaatôunad, kodumaist ôuna, nüüd ka külmutatud marju, sest endal otsas. Vahel ananassi vm, mis hetkel
        kutsub. No ja pähklid, mandlid, seemned lisaks. Neid ka läheb palju. See kôik on selline kallim kraam. Kui rääkida toorsalatitest, siis seda kulub ka palju ja talvel pole väga odav. Oleneb, millest teha muidugi. Aga minu jaoks on nt brokkolil ja brokkolil vahe. Porgandil ja porgandil ka. Ma vôin suvalistest köögiviljadest teha tôesti head toitu, aga ma valin tooraine päritolu. See teeb tihti asja kallimaks. Samas see on minu valik ja ma tegelt üldse ei virise. Teiste valikute üle ka mitte 🙂

        Like

  4. meil on 2 täiskasvanut ja 2 teismelist. Tegelikult on liha ja köögiviljad väga soodne toit. Liha ju 4-6 euri kilo (kana ja siga, korraga söögiks umbes pool kilo) ja köögiviljad maksavad sente, eriti juurikad ja sibul. Kalliks ajab nädalatoidu näksimine. Aga kui oleks vajalik kokku hoida, siis 50 euriga nädal peret toita saaks iga kell hakkama. sh ka puuviljad – mitte ökod ja mitte mangod-viinamarjad talvel – aga õunad, pirinid – need maksavad sente. Peab planeerima lihtsalt.
    Hommikul puder, lõunat ju süüakse mujal – lapsed lausa tasuta koolis. Kui koju tulevad, siis ideaalis on eelmise õhtu toitu soojendada, kui ei ole näksivad võileiba või teevad salatit (lemmik neil praegu caesari – mille kastme teen ise, parmesan on suurem korraga ostetud ja sügavkülma riivitud, jääsalat ja röstsai lisaks – ei ole ka kallis) ja õhtul teen söögi liha kindlasti ja sinna ss juurde – mida iganes. Kulutame umbes 70 euri nädal +/- nii ja naa. Ja tegelikult isegi ei hoia teadlikult kokku. Kui igapäev poes ei käi, siis on isuoste vähe. Aega kulutan päevas toidule pool tundi kuni tund. Vahel panen eelmisel õhtul “taustaks” liha ahju või hauduma, samuti puljongiga, vahel panen rohkem ja tõstan mingi osa purgiga külmkappi mõneks teiseks toiduks. Teen enamvähem kõik ise, algusest. Suure osa teeb harjumus minu eest :). Nädalamenüüd ei tee, ei viitsi, vaatan jooksvalt mis on ja mis tuleb ära süüa, ostan laupäeval tunde järgi lihasid jm, sageli nädalavahetusel turul, midagi on sügavkülmas ikka. Ei pea ennast eriti tubliks musterperenaiseks. Vahel on tüütu, aga tükki küljest ei võta, jääb aega lobiseda, lugeda ja telekat ka vaadata ja midagi peab ju sööma :).

    Like

  5. Oijah, vahel on nagu endal ka häbi et meil kulub 4liikmelise pere peale kuus 600 ja vahel ka rohkem eurot. Ma teen ise kodus süüa, sest töötan kodus ja leian selle aja. Tarbime palju värsket kraami + veiseliha ja lambaliha. Ma ütleks, et väga mitmekesiselt. Meil siinsed nii hellitatud, et kahte korda sama toitu ei sööda. Hakkan vist veebruaris toidugruppide kaupa eelarvet pidama, et näha kuhu kõige rohkem kulub ja siis mõelda kas kõiki asju on vajagi.

    Like

  6. Mind häirib mainitud blogija puhul hoopis see, et kogu oma ilusas elus püüab ta siiski iga teatud aja tagant teisi maha teha- ala kui olla nuudlid ja kalapulgad dieedil, mida see laps küll kodus sööb jne jne. Kõigi elud on erinevad ja tõepoolest ei ole kõigil olemas aega planeerida ja teha kõike otsast lõpuni. Aga lõpetame selle teiste hindamise- me ei tea nende tausta, nende lugusid jne jne. Halvustamine on nõme! Kui sinu jaoks on miski maailmas õige valik, siis see ei tähenda, et kõik teised peavad tegema sama. Minu jaoks on näiteks vastuvõetamatu liha söömine, aga ma ei ütle iial midagi kellelegi, kes liha sööb, sest minu valik on minu valik ja tema valik on tema valik- ei pane mind paremini tema valiku halvustamine ega ei pane see teda liha mittesööma. Let’s stop mumshaming!
    Mul ei ole vaja vähedada toidule kuluvat raha ning ma julgen ausalt öelda, et me kulutame nädalas ikka vabalt 300-400 euri (aga mul on kodus ka kolm teismelist). Samas ei viska me kunagi toitu ära, lihtsalt meie valikud on kallimast hinnaklassist.

    Like

    1. Mõtlen tihti täpselt sama. Koguaeg ja iga teemaga on tal on vaja vahele susata “meie lapsed ei jonni” “meie lapsed ei maiusta” blah blah blah. Ega ta elu pole päris nii tore,kui ta näitab. Ja sorri,aga inimene,kes isegi oma lapsi turvaliselt autos ei kinnita,ei tohiks küll mitte kedagi hurjutada,eriti veel kalapulkade söömise eest.

      Like

  7. Kõik teised blogijad järgemööda Eveliisikesele söögiks.. Alustame Mallukast, siis bestikad Marimellid, siis Paljas Porgand ning Miiu 🙂

    Ja ilmselt Miiu ei istu päevad läbi niisama kodus ja ei mõtle mida süüa teha nagu sa arvata võiks, tal on KOLM last ning lisaks ka oma ettevõte 😉

    Like

  8. ”Mõne inimese elu on kodusem või lihtsustatum ja nii on palju kergem mõelda ka söögikordade peale. ”

    Ei ole mingit intriigi – ma ei usu,et elu kolme väikese lapsega on kuidagi lihtsustatum kui elu ühe lapsega. Nagu ka kirjutasid, kõik on valikute küsimus, kuid mina kahe lapse emana imetlen teda, et ta suudab kõike seda, mida ta teeb ning ma isegi ei julge mõelda (rääkimata veel kirjutada), et tema (või kelle iganes rohkemate lastega inimese (lisaks ka töö)) elu oleks lihtsustatum.

    Like

    1. Ma rääkisin siinkohal üldiselt. Antud blogija tõin ma sisse, kuna Perekoolis temast rääkides toodi välja väljend “privileegipimedus”.
      Ma olen kordi öelnud, et EI MÕISTA, kuidas mõni inimene suudab 2+ lapsega süüa teha, koristada, tööl käia, ideaalne ema olla, ideaalne abikaasa olla, ideaalne välja näha. Ma ei heida ette, vaid imetlen selliseid inimesi. See aga ei tähenda ka, et näiteks sellisel inimesel on nö nähtamatud taustajõud. Koristaja, lapsehoidja, kõrvalmajas elavad vanemad, paindlik töö, you name it.
      Ja siis ongi erinevad suhtumised ja ajakulu toidule. Mina tegin eile 10 minutiga tatart ja kanakastet. Teine teeb 2,5h midagi põnevamat õhtusöögiks.

      Like

  9. Issand, kuidas mulle see postitus meeldis! Mitte hakkamasaamise osa, sellesse ma ei viitsi eriti süveneda, sest ma ka ei tee nädala eelarvet ega muud sellist, aga asjaolu, et SÖÖTE KUS JUHTUB. Ma muidu väga ei põe oma viletsate perenaiseharjumuste jm sellise üle, aga asjaolu, et me väga harva perena korrlaikult kaetud laua taga istume ja sööme segab mind küll. Ikka prooviisn tükk aega, aga tuleb tõele näkku vaadata – mulle endale meeldib ka rohkem elutoas diivanil, või mis veel hullem – voodis – süüa. Ma muidu elan ka suures osas voodis, seal on mu kontor, kui kodus töötan. Vahel ikka püüan end õpetada elutoa diivanile kontorit üle viima. Aga toidu ja eelkõige söömise juurde tagasi tulles, vanasti kui olin miski peenema roa võtnud vaevaks valmistada, kamandasin kogu kamba ilusti laua äärde, põhjendades asjaoluga, “et kui ma võtsin ette valmistada..”. Nüüd olen sellest ka loobunud, nii et meie peres on täpselt sama lugu – korralikult kaetud laua taga süüakse pidulikul puhul kui on ka külalisi. Ok, laste sünnipäeval teeme ühise koogisöömise laua ääres. Pere koosneb praegu minust ja kahest teismelisest (või pigem noorest täiskasvanudt – 17 ja 19). Vanem meessoost, noorem naissoost. Meesoost hilisteismeline EI OLE lõpetanud hullumeelset söömist, kuigi ei kasva juba kaks aastat. Minu ettepanekule õgimine lõpetada vastab näljane läige silmis: “Ei saa, kõht on ju kogu aeg tühi”. Sale loomulikult nagu selles eas ikka, 195/80. Ainuke toiduteemaline kokkuhoid, mida ma teen on see, et kui nädala sees Brüsselisse lähen jätan lastele kiuslikult igaks päevaks toiduraha 10 euri. Peamiselt selleks, et nad ise kodus tervislikumat süüa teeksid, mitte ainult rämpsu ei sööks. Töötab päris hästi. Kapi ostan ka oma äranägemise järgi aineid täis, millest teha. Aga palju meil kuus kokku kulub, pole aimugi. Ja oletama parem ei hakka – võib tuju ära rikkuda.

    Like

    1. Mina kasvasin täpselt nii üles nagu sina kirjeldasin. Selline ”igaüks sööb kus tahab ja mida soovib” . Ma oma ema iial ei kritiseeri kuid kui ma saaks üht harjumust lapsepõlvest muuta siis oleks see just see. Õnneks tänu oma abikaasa normaalsete toidukommetele haihtusid ka minu rõvedad harjumused ,damn thankful!
      Mida ma enda juures tähele panin sellise ” söömus süsteemi” puhul oli see et ma absoluudselt ei nautinud toidu ,viskasin selle lihtsalt sisse ha oligi kõik.Ja snäksid lendasid vabsee igakell suhu.
      Praegu ma ei suudaks mõeldagi et mina või lapsed istuks meie puhaste voodilibade vahele võileib näpus või et istume diivanil ja terve elutiba toidulevra /jäänuseid täis ,väkk.
      Ja mis veeldi toredam ”istume kõik koos lauas ja sööme” on ju kvaliteetaeg. No minul on kodus üks pubekas tütar ja teine super-hüper-aktiivne 5 a poiss ja abikaasa .Kui tihti me istume kõik üheskoos ja räägime juttu (ilma et kellegil silmad telefonis või arvutis poleks) . Ausalt öeldes vahel ongi päevas see õhtusöök ainus kord .Samas sellest on väga palju abi.selle aja jooksul jõuame me pool maad ja ilma kokku rääkida .kellel kuidas kus läks ja mida me nv teeme jne.
      Ühesõnaga soovitan soojalt ,eriti lastega peredel teha see õhtusöögi aeg ühiseks söömaajaks ,hea viis perega ”aega viita” ilma kõrvaliste elementideta.

      Like

      1. Nagu ma ütlesin, püüdsin, aga andsin alla. Kvaliteetaega veedame me vahetevahel muul moel. Ja ma tegelikult julgen arvata, et räpased me pole ja mu lastel on paremad lauakombed kui paljudel eakaaslastel. Siinkohal meenub, et kui poeg väike oli käis küll selline terror, et “pead laua ääres sööma, kuni olen veendunud, et oskad”. M e oleme nii ebakonventsionaalne pere nagunii, et normaalsele perele sobiv meile ei pruugi alati sobida.

        Like

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

w

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.