Mind on ka nüüd ahistatud

Käisime Idaga poes. Ida oli nagu ikka ülemeelik ja kippus oma käru lükkama nii, et ma olin kindel, et see varsti kummuli on. “Ida, lõpeta!” pahandasin ma. “Lase lapsel lükata, ära ahista teist!” kuulsin ma enda selja taga kedagi kommenteerimas. Pöörasin ringi – keegi keskealine mees, naeratasin viisakalt, noogutasin ja läksin kassa järjekorda. Mees sattus meie taha järjekorda. “Kui ma laps olin, siis meil oli kodus vits seina peal, ma olin selline paha poiss,” hakkas ta rääkima. “Sinul sellist asja kodus olla ei tohi, kõik, mis sa lapsevanemana teed on ahistamine.”

Mees oli korralik teise päeva poiss, alkoholilõhna tuli piisavalt, ent ta ei olnud ebameeldiv ega vastik. “No ja see on sinu ahistamine, et nüüd siin poesabas keegi purjus mees muudkui räägib midagi.”

“Pole midagi, laupäevane päev, ikka juhtub,” vastasin. ”

Ma peaksin igaks juhuks vist oma andmed jätma, et kui peaksid tahtma minust teada anda kuhugi,” oli tema vastus.

“Ei ole midagi, vähemalt saan ma ka nüüd öelda, et mind on ahistatud,” ütlesin ma muretult. No ei ole maailma kõige suurem mure, et üks švipsis mees poesabas juttu tahab rääkida. Eriti kuna ta ei olnud pealetükkiv ega vastik, lihtsalt suhtles.

“Kurat, nüüd ahistatakse mind,” ütles ta kui suitsuletist oma marki ei leidnud. Müüja juhatas ta teise kassasse, et seal on. “Ah, vahet ei ole, niikuinii tapavad ühtemoodi,” viskas mees käega ja valis teise paki.

“Me kõik sureme lõpuks niikuinii,” ütlesin mina. Mees naeris. “Jah, teie lähete taevasse, aga mina põrgusse.” Ütlesin talle, et ma ei oleks nii kindel ja et pealegi olevat põrgus palju lõbusam.  Meie vestlusega oli ühinenud ka (esialgu natuke tõre end nüüd juba pigem lõbustatud) müüja. “Põrgus on vähemalt soe,” ütles müüja vestlusse vahele.

“Ja ärge unustage head seltskonda,” vastas mees. “Mind ootavad seal ees Marilyn Monroe ja Hruštšov.” Me müüjaga arvasime, et ega seal põrgus ikka midagi häda pole, et me ka ikka ühineks siis kui juba minekuks läheb.

Vahepeal olin mina jõudnud oma asjad ära maksta ja hakkasin neid pakkima, keelates jälle Idat, et ta klaasist asju maha ei pillaks. “Viska ikka maha asjad, emal ka lõbusam,” hüüdis mees Idale. Ida oli segaduses ja hoidis igaks juhuks asjadest eemale. “Peaasi, et sa selle veinipudeli terveks jätad!” muigas mees. Ma noogutasin. Prioriteedid peavad paigas olema.

Pakkimise lõpetanud läksime meie Idaga ühele poole, švipsis mees teisele poole. Ta kummardas ja ütles lahkudes: “Vabandan, et ahistasin oma lobaga.” Mina soovisin talle lõbusat laupäeva jätku. Ida küsis, mida “ahistama” tähendab.

Selline meeleolukas seik poeskäigul.

4 thoughts on “Mind on ka nüüd ahistatud

  1. Töötasin kunagi poes ja ei saa mina aru vanematest ,kes laste nähes sellist ”mõnusat meeleolukat juttu” puhuvad pohmas või pool purjakil jobudega .Vahel oli tahtmine öelda et tead ,viiga laps koju ja siis jätkake.
    Lapsed on sellised et enamus asju mis emmed issid teevad on justkui okei .Ja kui emme mingit meeldivat vestlust peab tundmatu jokkis selliga poes siis jääb ka lapsele mulje et see on täitsa okei tegevus .Poes õppisin just seda et lapsed on kodu peeglid .Kohe näha kes kelle laps on ja mida kodust õpirud .
    Ma saan ju aru et inimest ei pea päris ignoma ka kuid mina lihtsalt viisakalt pööraks pilgu mujale ja ei annaks mingidele võõrastele jokkis onudele siglaane ,et ma heameelega jätkan teiega vestlust. Vahel on vanemad nagu totud kassa järjekorras.Lastele võiks varakult oma köitumisega näidata et vóõrastega ei ole tingimata vaja suhelda ,see on täiesti ebavajalik ,muud moodi saab ka meeldiv inimene olla. Jube on see kui kaheksa aastased tüdrukud üksinda poes kohe tublisti lobisevad kellega iganes ,lehvitavad veel järgigi ,nagu tunneks inimest.Selline ülim sõbralikkus ja avameelsus on teatud vanuses lausa ohtlik ja kohe hea saak igasugustele jobudele.
    Nii et kallid lapsevanemad ,mõelge et lapsed tegutsevad meie meetodite järgi ja seda juba varajases eas .nii kaua on okei kui meie neil käest kinni hoiame aga üks ilus päev on nad üksi ja abitud ,las neil olla mingi reaalsustaju ja austagu oma privaadsust ,iga jobuga ei pea kõnelema

    Like

    1. Noh võib olla sul on õigus mingil määral, sest nö joodikuid olen ma oma elus näinud piisavalt ja harjunud ka nendega suhtlema, ent samas tahaks ma ikka sulle vastu ka vaielda. Esiteks ei arva ma sugugi, et iga švipsis inimene jobu on, teiseks ei arva ma ka, et selline vestlus kassasabas lapsele mingi trauma tekitaks, kolmandaks ei usu ma, et laps sellest valesti käituma õpiks. Pigem õpib ta olema viisakas igasuguste inimeste vastu ja see ei tähenda sugugi, et me talle ei õpetaks ohutunnet jms.

      Like

  2. Omg kui lollilt ja labaselt mõjuvad kõik need ahistamise-teemat naeruvääristavad postitused. See on niiiii mitmel tasandil vale lihtsalt et ma isegi ei tea kust alustada või lõpetada.

    Like

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

w

Connecting to %s