Minu Eesti

20 aastat olen ma Norra ja Eesti vahet pendeldanud. Norras koolis käinud, tööl käinud, reisil käinud, poodi pidanud, elanud. Umbes sama kaua olen ma pidanud vastama küsimustele, kas ma jään Norra elama, kuna ma oskan nii hästi norra keelt, või kas mul on norrakast mees.

Need kaks küsimust on mind alati pannud natukene silmi pööritama. Kuigi ma tunnen end poolekohaga norrakana ja veedan seal tõesti umbes sama palju aega kui kodus Eestis, kuigi ma leian, et paljus on Norras rohi rohelisem ja taevas sinisem, kuigi ma armastan Lillehammeri osakest Norrast, olen ma alati teadnud, et minu kodu on Eestis. Ma ei ole kunagi tahtnud jäädavalt Eestist ära minna. Ära käia – jaa. Ärakäimine avardab silmaringi, õpetab. Aga ära jääda – ei. Kindel ei.

Siinkohal ei taha ma kuidagi, et Eestist eemal elavad eestlased tunneksid nüüd nagu ma tahaksin neile pahasti öelda, et nad on Eestist ära läinud. Ei-ei, kindlasti mitte. Ma saan aru, et on igasugu põhjuseid. Mina aga olen mingil põhjusel alati teadnud, et ma jään elama Eestisse. Või siis täpsustame. Ma olen alati arvanud, et mu kodu on Eestis.

Ma olen vabariigi aastapäeval ja taasiseseisvumispäeval natuke kurb kui ma loen ja kuulen, et inimesed neist päevadest ei hooli. Ei tähista Eesti sünnipäeva. Minu jaoks on see arusaamatu. Ma olen alati olnud natukene kurb, et meis ei ole sellist uhkusetunnet oma maa ja rahva üle nagu näiteks norrakatel. Laulusõnad ütlevad küll, et eestlane olla on uhke ja jää, vabalt  vaarisa moodi, aga me ei näita seda uhket ja hääd kunagi välja. Inimesed tähistavad Eesti sünnipäeva nagu muuseas, möödaminnes. Mul on nii hea meel, et Ida lasteaias (nagu aru olen saanud, siis tegelikult kõikides lasteaedades) õpetati lastele, mis pidupäev sel nädalavahetus oli. Mul tegi südame rõõmsaks kui Ida kodus Eesti vabariigist rääkis. Hiljem selgus, et ta pidas selle all silmas hümni, aga ei teadnud õiget sõna. Pärnusse sõites pidin ma Eesti hümni plaadil “seda päris õiget hümni” kordi ja kordi uuesti kuulama, sest publik nõudis.

(Off topic, aga mulle tuli rekkast mööda sõites natuke deja vu tunne. Kunagi ammu kui me Malluga Pärnus käisime, sõitsime rekkadest mööda, taustaks klassikaline muusika. Nüüd “Pähkipureja” asemel lihtsalt Eesti hümn.)

Sel aastal rõõmustas mind Eesti sünnipäeva tähistamise juures see, et ootamatult olime me, eestlased, oma kammitsetud olekust lahti murdnud. Me olime 100. sünnipäeva ootuses elevil ja uhked, ma tundsin mingit ühtekuuluvustunnet, ühes tegutsemist, ühtsust. Eile said laulusõnad minu jaoks tegelikkuseks inimeste tegude ja oleku üle. Me olime uhked ja hääd.

Ojasoo etendus/film/kontsert meeldis mulle ka. Ma ei ütle seda vaid selle pärast, et “Ojasoo s…b purki ja eliit ütleb vau, see on KUNST”, mulle lihtsalt meeldivad sellised lood, on see Ojasoo või kooliteatri lavastatud. Sven Grünbergi “Ball” on minu vaieldamatu lemmikteos Eesti muusikas.

Aga mu jaoks ei olegi oluline, kas ja kellele etendus meeldis ning kes mida selga oli pannud, minu jaoks oli oluline see tunne, mis eile oli meie sees ja meie ümber. Sinimustvalge tunne.

IMG_5558IMG_5564IMG_5570IMG_5572IMG_5600IMG_5602IMG_5608IMG_5614img_6319-1img_6323img_6303img_6325img_6302-1img_6280-1img_6285-2img_6278img_6275-2img_6265-2img_6263-1

11 thoughts on “Minu Eesti

  1. Me oleme kolm aastat Eestist eemal olnud, aga sinimustvalged päevad on ikka väga olulised. Plaan on kind-la-sti tagasi tulla, tulime max viieks aastaks, aga… mida kauemaks jääd, seda sügavamale juured ajad, eks ole. Kui hästi läheb tunneme selle point-of-no-return’i ära ja kobime enne tagasi. Aga ei me ette tea, mis elu meil tuua võib 🎶

    Neljane õnneks peab sinimustvalgest, rahvusmustritest, hümnist ja keelest väga lugu ja kuulutab kõigile, kes kuulata viitsivad, et ta on eestlane.

    Ojasoo asi ei meeldinud, samas mulle NO99 asjad ka ei istu. Üldsegi mitte. Aga meie president mulle meeldib. Isegi kui siin-seal ämbrisse astub 😀

    Like

    1. No eks tegelikult ju loebki see, kes me tunneme et oleme💙
      Ojasoo mulle üldse meeldib, nii et minu puhul ei tulnud üllatusena, et ka sellega rahule jäin. Vbla natuke oleks oodanud mingit vau-efekti, aga see selleks. President mulle pigem ei meeldi, ent on siiski asju, mis mulle ta juures ka meeldivad, nii et laias laastus pole hullu.

      Like

  2. Olen 5 ja pool aastat Eestist eemal elanud, käin seal külas, aga ilmselt tagasi elama ei lähe. Aga ega ma selle võrra vähem uhke ei olnud eile, ärkasin üles, panin eesti laulud peale, sini-musta-valged küünlad lauale. Kui raadiost Soome president eestikeelset luuletust luges, oli klomp kurgus. Õhtul sõime eesti toite ja tundsime uhkust. Täna uudistest lugedes, et eilne Lätti sõit oli menukas….mul oli häbi seda lugeda..
    Eestimaa on mu isamaa, mu sünnimaa, ja alati südames 🇪🇪

    Liked by 1 person

    1. See Soome presidendi luuletuse lugemine oli imeilus.
      Ja mul olid samad tunded Lätti sõidu edukuse suhtes – nii häbi. Veel rohkem häbi oli mul, et ka mu enda FB sōbralistis oli inimesi, kes kaasa läksid 😔

      Like

  3. mulle esialgu eile ka ei istunud see peo lavastus, kui kuulsin sõna p**se siis oli ohoo! moment- tuli ikka ära see paljukiidetud lavastajate “omanäolisus” 🙂 täna hommikul oli selline relax moment ja mõtlesin, et vaatan järelvaatamisest korra veel üle, tundus kuidagi ok isegi va. see kolli koht- seda nähes mu koolieelik hakkas karjuma ja käskis teise kanali panna
    oli teistsugune aga üldpilti vaadates ju oli lugu olemas? mingit laval “üks laulab, teine loeb luuletust ja kolmas viskab tireleid” ma poleks ka tahtnud näha 😀
    PS. ei ole üldse NO ega lavastajate austaja, pigem väldin seda teatrit

    Like

  4. vabandust, aga kus see Soome president seda luuletust luges?! Märkasin vaid kuis ta Tammsaare “Tõest ja õigusest” jupi ette luges.

    Like

  5. Oh kui tore, siis ma ikka nägin kõik tähtsad asjad ära 🙂 Soome presidendi tervitus oli tõesti väga liigutav.

    Like

  6. Appiiii milline äge kapp 😯😯 sellise ma pean omale siia rootsi saama /tegema !
    Mina olen rootsis elanud 12 a ,suurema osa oma täiskasvanu elust.Seega minul ei ole seda “rasket eesti täiskasvanu elu” meeles ,ei ole ka oma maja/lapsepõlvekodu mida maha oleks endast jätnud ,on meeles vaid lapsepõlv ja see oli nii tore ❤️
    Armastan väga eestis ,tähistame iga aasta suurelt ,meie kommuunis saame eestlastega (pered ja lapsed ) iga aasta 24 veebruar kokku ja sööme eesti toite ,laulame pisarailmi hümni ja räägime eesti keelt . Hästi lahe ,lapsed iga aasta ootavad seda . Samuti iga suvi möödub meil endiselt eestis .
    Samas küsitakse tihti ,kas tagasi eesti ei taha.
    Ikka tahaks oma eesti sugulaste /perega ühes riigis elada ,kuid minu suurimaks probleemiks olen mina ise kui isiksus . Ma näen et ma ei suuda selle riigiga harjuda ,kuigi ma olen seal suviti .Nii palju on asju millest ma aru ei saa ,nii palju inimesi ,kes minust hoopis teisiti mõtlevad .Kuid siiski ei tee ükski reis mind nii õnnelikuks kui eesti reis . Vahet ei ole kas meil on tuulerõuged või kõhugripp terve reia ,ikkagi – im home . Samas peale nädalakest hakkab juba teistmoodi koduigatsus ,tahan oma siinseid sõpru ,töökaaslasi ,sööki,kodu ,loodust ,kliimat ,inimesi jne .
    Ma arvangi et minu jaosk on üks riikidest suur armastus ja teine põnev armuke ! Ma ei teagi kumb on kumb aga põlen mõlema jaoks 😂
    Ei saa aru inimestest kes välismaa elades ei hooli oma sünniriigist ja teevad maha seda riiki.Igas riigis on ju omad head ja vead ,pole olemas imelist riiki.Määrav on see kellega me suhtleme ja mis /kes meid igapäevaselt ümbritsevad ,sealt tuleneb ka meeleolu.
    Paju õnne Eesti ! ❤️

    Liked by 1 person

  7. Ma pole ka presidendi suurim fänn, film oli üks väheseid asju, mis mulle EV100 pidustuste juures meeldis. Ei ütle et tegu geniaalse asjaga, aga sisaldas huvitavaid elemente, pani mõtlema. Omapärane lahendus. Ojasoole ja Semperile sellise ülesande usaldamine (millega nad minu meelest edukalt toime tulid) tõstis Kaljulaidi minu silmis veidi positiivsemasse valgusesse, andes endisele ametnikule natuke sisu juurde.

    Ilusasti ja lihtsalt kirjutas etendusest/filmist Sibrits (Postimehes), Delfil oli selleks ajaks ilmunud emastest Aigrotest koosneva duo hävitav hinnang. Võimalik et Aigrod kahe peale annavad kultuurikriitiku soovitatava intelligentsuskvoodi kokku. Igal juhul soovin neile kiiret paranemist, järjekorrad meditsiinis pikad, loodan et nad saavad iseseisvalt oma traumast üle ja igapäevaeluks vajalike toimingutega siiski peatselt hakkama.

    Liked by 1 person

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

w

Connecting to %s