Kui ma sada aastat tagasi Suures Ja Tähtsas Ettevõttes töötasin, hakkasin ma Mutrikese lugudest raamatut kirjutama. Tundus, et sellest tuleks selline huvitav projekt, aga siis hakkasin mõtlema, et keda need Mutrikese lood ikka huvitavad. Või noh, ma ei teagi, ühesõnaga kirjutasin mõned peatükid ära, aga jäi sinna paika.
Umbes kuu aega tagasi hakkasin uuesti nö Mutrikese peale mõtlema. Mitte sellise naiivse ullikese Mutrikese peale, kes Suure ja Tähtsa Ettevõttega ning Tatraveskitega sõdis, aga sellise eneseteadliku Mutrikese peale, kel on rääkida nii palju mahlakaid lugusid kontorisisestest ussitamistest, üle laipade minemistest, erinevatest juhtimisstiilidest, müügist kui protsessist – kuidas saavutada edu ja kuidas feilida. Näiteid rohkem kui sadu. Täiega hakkas lugu peas keerlema ja tunne oli natuke nagu oleks Mutrike uuesti sündinud.
Kirjutan paar peatükki ära ja siis vaatan, kas sheerin teiega ka kama või…No mul on mõned mõtted. Loomnguline tuhin tuli peale;)
Ma väga palun, et sa seda mutrikesevärki paroolialuseks ei teeks..
Ei, paroolialuseks ei tee, aga nuputan veel, kuidas ja kui palju kirjutada;)
Palun sheerida 😊 Sul on alati väga põnevad lood.
Loodan, et otsustad oma lugusid meiega jagada. 🙂
Ma ostaks kindlasti Mutrikese raamatu! Aga kannatamattu inimesena loeksin seda parema meelega Su blogist – saab vist kiiremini 😎
Kirjutades nüüd inimesena, kellel on lapse riiulis pühendusega torukolli raamat, siis jumala eest, naine, kirjutama!
Eks see nõksa mõtlemist nõuab, et kuidas ja kui palju kirjutada – aga kindlapeale raudpolt polnud see ainus selline ettevõte ja sellist suhtumist olen isegi kogenud. Kõik me, mutrikesed, saaksime samastuda ja kaasa elada/tunda. Ehk siis mitte ainult enda, vaid ka meie pärast pead seda tegema, aitäh!