Vanadus või suhtumise ja valikute küsimus

Pühapäev.

Veel kümme aastat tagasi oleks ma öelnud, et ei ole midagi igavamat kui Norra pühapäev, eriti Lillehammeri pühapäev, aga seda te juba teadsite. Poed on kinni, telekast tuleb vaid sport ja tänavad on inimtühjad. Mitte midagi ei ole teha! Ega siis ometi norraka kombel kuhugi “på tur” ei lähe!

Aastatega on mu suhtumine muutunud või olen ma lihtsalt vanaks jäänud. Alustades sellest, et minu arvates on täiesti normaalne, et pühapäeviti on kõik poed kinni (ja samal ajal palju õnne, Prisma – 24h pood oli meil õnnest just veel puudu!) ja selleks, et ei oleks igav tuleb midagi ette võtta. Virisemine on kõige lihtsam. Aga kui prooviks seda väljas jalutamise värki?

Lubasin Idale, et lähme kelgutama. Nagu te aru saite, siis selleks ei peaks ma rohkem tegema kui majauksest välja astuma ja olemegi kelgumäel. Põhimõtteliselt võiks ma Ida ka üksinda maja ette lasta ja köögiaknast teda poole silmaga jälgida, aga see oleks olnud igav. Me läksime parki. Edasi Maihaugenisse. Ma ei teadnud, et seal mingi üritus on, läksime lihtsalt küngaste pärast. Selgus, et oli “metsapäev”, kus näidati, kuidas vanasti metsa tehti. Metsategijate majakeses pakuti kohvi, mustsõstra-toddyt ja pruuni juustuga võileibu. Jube lõbus oli. Aga pani mõtlema. Huvitav, kas vanaaja inimesed olid oma eluga rahul? Need, kes metsas pidid rassima? Ei tundnud nende töö just meelakkumine.

Väikesest kelgusõidust sai neljatunnine õues olek. Pühapäeval. Ei ole need pühapäevad midagi igavad. Kümme aastat tagasi oli mul lihtsalt teine arusaam lõbust. Ostukeskused, teleka ees külitamine (siis ei olnud veel kõik netist saadaval, rääkimata saja aasta tagusest ajas kui ma igavlesin ja piinlesin spordiülekannete käes). Nüüd on pühapäevad puhas rõõm. Eriti sellised nagu täna.

Maihaugenisse kõndimine on nagu väikese Munamäe otsa ronimine. Plussiks see, et kodutee on vaid allamäge ja kui ei oleks vahepeal autoteid, siis oleks võinud Ida oma pepuka peale istuda ja vabaõhumuuseumist koduukseni kelgutada. Umbes neli kilomeetrit.

 

IMG_6064IMG_6065IMG_6068

IMG_6077IMG_6083IMG_6099IMG_6080IMG_6102IMG_6105IMG_6114IMG_6116

2 thoughts on “Vanadus või suhtumise ja valikute küsimus

  1. Ma ikka arvan, aet asi pole ainult vanemaks saamises, asi on Ikka Norras ka, sa vaata vaid neid pilte! mis viga nii õue minna, kui mägi ukse taga. Eestis juba kolmandat päeva lumesulp ja et väiksema kpüka juurde jõuda, kust alla kelgutada, pean 10 km autoga sõitma.

    Like

    1. Jah, ilmselt see tõesti annab eelise.
      Aga ma olen varem ka Norras elanud ja ei kippunud ma välja ei suvel ei talvel ei ilusa ega koleda ilmaga, vingusin, et pühapäev on lihtsalt iiiiigggaaaaav. Ja kui Norra küngaste ja mägede vahelt sai Eestisse tagasi kolitud, siis tõmbasime vihmase ilmaga ka kummikud jalga ja läksime metsa madistama. Ühe Ida sünnipäeva pidasime ka õues – krõbe talveilm oli, paar inimest ütles, et nad never ei tule, sest väljas ju.
      Seega natuke ikka suhtumise ja vbla ka traditsioonide küsimus.

      Like

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

w

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.