Mõtted

Ajaloolised emad

Ma olen endale viimase kahe nädala jooksul lubanud üsna palju logelemist ehk siis teisisõnu olen ma keskendult ära teinud kõik vajalikud tööülesanded ja ülejäänud aja tegelenud asjadega, millegi vist tegelevadki normaalsed inimesed, kes töönarkomaanid ei ole. Muuhulgas olen ma vaadanud ka terve hunniku filme, loomulikult multikaid (Ida uus lemmik hetkel on nt “Egiptuse prints”, ma olen seda pidanud juba kolm korda vaatama), aga ka pärisfilme. Kaks neist – “Der Untergang” (sest II maailmasõda!) ja “Hertsoginna” (sest kostüümidraama!) panid mind sügavamalt mõtlema filmides kujutatud emade peale ja nende suhtumisse oma lastesse.

Hertsoginna Georgiana loobus oma armastatust (armukesest), kui abikaasa (kel endal oli palju armusuhteid, lisaks sundis ta oma naist 20 aastat elama ühes majas oma armukesega)  ütles, et naine ei näe sellisel juhul kunagi oma lapsi. Millise valiku teie teeksite? Loobuksite armastuse nimel lastest või laste nimel armastusest? Aga mida te teeksite siis kui saaksite teada, et ootate oma armukese last ja teie mees sunnib teid selle lapse ära andma? Film ise oli ilus ja samal ajal julm, ent kõige rohkem puudutas see film mu emasüdant ja pani mõtlema nende valikute peale. Ida ajab mind aegajalt hulluks, aga absoluutselt mitte mingil moel ei kujutaks ma ette, et peaksin ilma temata elama. See on ikka nii eriline tunne kui laps ütleb sulle, et armastab sind ja et oled hea. Mehe suust on need sõnad samuti ilusad, kuid lapse suust tulnud “ma armastan sind” on midagi sõnaseletamatut.

Ja siis oli teine naine – Magda Goebbels, kes 1945.aastal oma mehe ja kuue lapsega läksid elama Hitleri punkrisse. Naine, kes kirjutas: “Meie suurepärane idee on määratud hukkumisele, koos sellega kõik, mida kogesin oma elus kui ilusat, imetlusväärset, õiglast ja head. Maailm, mis tuleb pärast füürerit ja natsionaalsotsialismi, ei ole väärt, et selles elada ja seepärast võtsin ma ka lapsed siia kaasa. Mul oleks kahju neid jätta elama elu, mis tuleb pärast meid … “.  

1. mail pakkus Magda Goebbels oma lastele mahla, millesse oli segatud unerohtu. Vanim laps sai aru, mis toimub ja hakkas vastu ning Magda pidi teda kinni hoidma, kuni rohi alla oli neelatud. Kui lapsed olid sügavalt uinunud, murdis ta kaaliumtsüaniidi ampullidel tipud maha ning tilgutas surmava vedeliku lastele suhu.  Samal õhtul astusid Joseph Goebbels ja Magda Goebbels pidulikus riietuses ja vaikides trepist alla. Nad hammustasid tsüankaaliumiampullid puruks ja SS-i ohvitser tulistas neid kuklasse.

Issver, mul tuleb sellest mõttest kananahk peale. Jaa, on olukordi, kus ma ka näeksin end samamoodi käitumas, aga see olukord ei olnud kindlasti mitte selline. Kuidas suudab üks ema olla nii pimestatud poliitikast, et võtab pigem oma lastelt elu kui laseb neil edasi elada maailmas, kus pole Hitlerit? Kananahk tuli jälle peale.

6 comments on “Ajaloolised emad

  1. Ma ei loobuks oma lapsest iialgi – see on commitment, alates sünnihetkest, kui ma ta silmadesse esimest korda vaatasin. Mingi vanne (endale?talle?), ei oskagi seletada. Noh, et nüüd oled Sa siin ja ma panen Sinu ja Sinu huvid alati esiplaanile. Vabatahtlikult. Kuni kunagi ise seda emana teed…circle of life 😊

    Liked by 1 person

    • Minul kusjuures ei tekkinud kohe sidet lapsega, st ta oli nunnu ja hädine ja oma, aga ma ei osanud aimatagi, mis mind ees ootamas oli. See side, mis ajapikku tekkis on täpselt see, mida sa kirjeldasid. Tema huvid alatu esiplaanile. Vabatahtlikult. Sest commitment ja armastus.

      Like

  2. Ma arvan, et paljudel sõjaajal lapsi saanud naistel on rääkida selliseid lugusid, mida me praegu ette ei suudaks kujutada. Või sõjakolletes lapsi saanud naistel.

    Like

    • Jaa, seda kindlasti, et neid lugusid ja olukordi, mida ette ei kujutaks on tuhandeid ja tuhandeid, selliseid lugusid kuuldes ja filme vaadates saab tegelikult aru kui vähe on õnneks vaja

      Like

  3. …hoiatus, et tegu on erakordselt kohatu märkusega, aga kindlasti leidub Eestimaal selliseid vahvaid isendeid, kes näiteks arvavad, et elu Keskerakonnata on hirmus tragöödia… ma usun et ma tean päris mitut…

    Like

    • See on küll üsna traagiline, ent ilmselt tõesti tõsi:( St et selliseid isendeid leidub, mitte et elu ilma KE oleks võimatu

      Like

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.

%d bloggers like this: