Istusime eile külas ja mulle jäi laua peal silma ajalehe esilehe pealkiri “Kuus magamistuba 85m2 ruudu peal – omanik teenib õnnetute Somaalia naiste pealt”. Lugu siis järgmine, et korteriomanik on oma korteris kolmest toast teinud kuus tuba, iga tuba 5-6m2, ja üürib neid välja 8000nok (ca 800eur) kuus. Naised rahulolematud, sest see on ebainimlik, kas neil ei ole rohkem õigusi, kas nad ei ole inimesed ja rohkem väärt? “Aga NAV (Töötukassa) ei maksa rohkem kui 8000NOK ja selle raha eest ma paremat ei saanud, mul oli isegi pagulaskeskuses parem elu,” räägib üks naistest. Tööle ta minna ei saa, sest “tal on kehv tervis”.
Aktivistid räägivad kaasa, et see on ebainimlik, ei tohiks olla seaduslik ja on heaoluriigis nõrgemate ära kasutamine ja nende pealt teenimine. Ma olen nõus, et kindlasti on palju ebaausust ja kindlasti on neid, kellel ongi vaja abi ja kes ei saagi tööl käia, aga millegi pärast ma kahtlen, et kõik need inimesed nii hädised ja haige on. Mina ajab natuke kurjaks selline vingumine ja ausalt öeldes mulle ei tundu, et ära kasutatakse õnnetuid Somaalia naisi, vaid naiivseid norrakaid (ükskõik, mis muust rahvusest inimesi, kes pagulasi aidata soovivad). Kuidas saab olla, et inimene, kes peaks tulema paduvaesusest või sõjakoldest ei ole rahul sellega, mille ta tasuta saab?
Vaatasin siis hommikul ka Finn.no-s ringi ja mõtlesin, et kui ikka rahul ei ole ja see on ära kasutamine, siis äkki ajalehes halamise asemel otsiks endale muu elukoha. Päisepilt on üürile antavast KORTERIST – hind 6700NOK/kuus. Teine pilt on korterist üüritavast toast – 12m2, ühiskasutuses elutuba ja köök, hind 4800NOK/kuus. Poole suurem ja poole odavam. Milles siis probleem? Kas keegi käsib seal kohutavates tingimustes elada?
Ja kui tööl niikuinii ei saa käia ja tervis ka kehv, siis koli Oslost kaugemale. Põhjapoole. Seal saab 8000NOK eest maja üürida. Ilus loodus ja elamistingimused inimlikud. IMHO. Aga see vist ka ei sobi. Sest seal ehk on poodi liiga kauge tee või ei peatu buss täpselt maja ees.
Oh, seda õudset õpitud abitust! Ja ma olen absoluutselt selle poolt, et abivajajaid tuleb aidata, kuid siin selliseid lugusid lugedes muutun ma natuke pahaseks küll ja mõtlen, et kala asemel tuleks ikka õng anda inimestele.
//
We were visiting a friend yesterday and the headline of the newspaper lying on the table caught my eye: “85m2 divided into 6 bedrooms – the owner making money off poor Somali women”. The story went as follows: the landlord has made the 3 bedrooms in their flat into 6, each of them 5-6 m2 and rents them out individually for 8000NOK (approx €800) per month. The women are not happy because it’s inhumane conditions and are wondering if they don’t have any more rights, or if they are not humans who are worth more. “But NAV (Jobcentre) doesn’t pay more than 8000NOK and I couldn’t get anything better for that money, my life was better at the asylum centre,” one of the women speaks out. She can’t get a job because of her poor health.
Activists have all spoken out and agreed that it’s inhumane and that it shouldn’t be legal and that it’s taking advantage of the weakest members of the welfare state and making money off them. I agree that there’s probably plenty of inequality and there are definitely those who can’t work and need help, but for some reason I have doubts whether all of those people are so sick and poorly that they can’t go to work. Complains like that make me a bit angry and in all honestly, I don’t think those poor Somali women are the ones being taken advantage of; instead, it’s the naive Norwegians (or any other nations who wish to help the poor asylum seekers) who are being used. How can a person who is coming from extreme poverty or from a war zone not be happy with what’s been offered to them for free?
I had a look around Finn.no this morning and thought to myself that if those women aren’t happy with their situation and feel used, then maybe instead of complaining to the newspaper they could find another place to stay. The picture in the header is of a FLAT that’s for rent for 6700NOK per month. The other photo is from a room (12m2) rented out in a flat with a shared living room and kitchen, the rent is 4800NOK per month. Twice the size and half the price. Where’s the problem? Is anyone making them live in those appalling conditions?
And if you can’t work anyway and have bad health, then you could move further away from Oslo. Towards north. You could rent a whole house for 8000NOK there. Beautiful scenery and humane living conditions. IMHO. But this isn’t quite right I guess. The shop might be too far away or the bus doesn’t stop right outside the house.
Oh, this acquired helplessness is a terrible thing! And I completely agree that people in need should be helped but when I read stories like that I do get a bit angry and think that instead of a fish people should be given a fishing rod.
Siin võib mängu tulla ka see, et paljud pole nõus oma kortereid-maju pagulastele välja üürima. Ja mil määral nad keelt oskavad. Eestiski ju sama asi – saadetakse pagulaspere kuhugi x kohta, kus üürikortereid (odavaid, maal) küll ja veel, aga rentima neile on nõus ainult avanturistid, kes küsivad Kapa-Kohilas Tallinna kesklinna üüri. Ja makstakse.
Aga üldjoontes olen sinuga nõus. Õpitud abitusest ülesaamise koolitusi oleks ka vaja – võib-olla osa neist võimetutest pole üldse pahatahtlikud ärakasutajad.
Jah, kindlasti võib mängu tulla igasugu tegureid, aga kuidagi jääb mulle aina enam silma just õpitud abitust ja sellest võiks küll õpetada inimesi üle saama.
Ja lisaks pole see õpitud abitus vaid pagulaste teema. Siin, kus ma elan, on paljud põlismaalased samuti töötu abiraha peal puhtalt enda valikust. Nii on mugavam ja lihtsam, kui ometigi tööd teha. Aga tavaliselt on need inimesed esimesed, kes riigi peale kaebavad (ja Brexiti poolt hääletavad, sest krdi muidusööjad pagulased!). Kogu selle juures on nõme, et pakud inimestele tööd kandikul kätte, isegi otsima ei pea, aga see ei sobi, sest pole harjutud oma igapäevase leiva nimel tööd tegema. Aga riik peab aitama, sest muidu on ebaõiglane….
Kui ma oleks mugavustöötu, siis mul oleks piinlik kedagi süüdistada, midagi nõuda või üldse viriseda. Aga inimesed on ikka nii erinevad. Tglt Eestis ju ka kõige rohkem vinguvad need, kes ise millegagi ei panusta. Saada tahaks, aga anda…no ei.
Ma olen nii 100% Eevikaga nõus, sest näen seda sama asja selles samas riigis igapäevaselt.!!!
MIna näiteks oleksin valmis Eestis oma majas pagulastele üürima (ok, väikese selektsiooni katsuksin ikkagi ära teha, 20 inimest 30 ruutmeetrile elama ei võtaks. pean silmas, et üürid näiteks ühele perele ja peagi on kogu laiendatud suguvõsa seal koos) ja kui selguks, et elementaarset puhtust ei peeta, siis lõpetaks lepingu. Hinda küsiksin jah rohkem, kui oma praegustelt rentnikelt, aga sellel on mitmeid põhjuseid, mitte see, et “näe pagulased…”. Praegused lükkavad talvel lund ja hoiavad tühja osa soojas ja mõni läheb suveks välja, et saaksin korteritega “hangeldamisega” (a propos, kõik maksud korralikult makstud) raha teenida.
Mis aga õpitud abitusse puutub, siis näen seda ka siin, kus praegu elan igal sammul. Ja just täpselt selline “aga ma ei saa…” hakkab aegamööda ärritama. Juhuse tahtel tunnen üsna mitut noort kurdi, kes on saabunud siia pagulastena, olnud juba üsna mitu aastat, mõni oskab keelt, käib tööl, teeb kõik, et integreeruda, aga siis mõni teine, kellele samamoodi on eraldatud riigi poolt nii toetus kui keeleõpe “ei saa täna kooli minna, sest…” või “miks ma pean kodus õppima või kui keegi sunniks, siis õpiksin kodus…” My ass, my dear fellows, that’s your life!. Ok, minu saksa keel pole ka eriti arenenud, mu oma lohakuse tõttu, aga a) ma ei tööta siin riigis, b) ma ei nõua riigilt midagi ega vingu, et mind keegi ei toeta (ok, lastetoetust saan, aga see on laste oma, kes siin riigis koolis käivad).
Selles, kuidas needsamad noored pagulashärrad endale tulihingeliselt kohalikke prouasid otsivad, eelistatavalt vanemaid, kes kohe peret ei hakka looma, aga samas toyboy eest hoolt võiksid kanda… see oleks eraldi postituse teema, võib-olla kunagi teengi. Mul töötab üks sõbranna ka pagulaskeskuses, sealt kuuleb nii mõndagi.
olen suutnud pagulaste osas sisuliselt pooleldi ümber mõtelda. kas nad on inimesed- jaa, aga kas ma annaks nendele nt enda kinnisvara elamiseks, üldjuhul pigem ei… ilmselgelt meil siin Eestis ollakse nende osas selektiivsemad mis suur pluss.
kui välja jätta diskrimineeriv tähelepanek, et moslemiperedes kipuvad mõned liikmed kergesti “süttima”, mis ohuallikaks ka ümbritsevatele (kortermajas), siis arvestades meie kliimat (aastajad, niiskus, rõskus ning nendest tulenevad probleemid ehitistel ja muud eripärad) ja muud ning tehtavaid hooajalisi töid, versus see geograafiline piirkond milles nemad elanud võiks arvata ka et neil võib olla harjumuslikke mittepahatahtlikke eripärasid, mis siin kinnisvarale kasuks väga ei tule?
puhtaid heaperemehelikke inimesi üsna raske niigi leida, sealjuures ei mõtle et lapse soditud tapeet oleks midagi jubedat, või loomakarvad, või niitmata muru; vaid kui hoonel/korteril lastakse maha mädaneda. ei pea nad (umbmäärsed elanikud) ka mingist hütist mõisa ehitama, aga kui näed et kraan tilgub või toru lekib- paranda ära, mitte et “pole minu asi pole minu probleem”… mis veel oleks jõledad, torude ummistamine toidujäänuste/karvadega, hallitusel võidutseda laskmine, prügikogumine.
ehk siis hüpotees u et õpitud abitus tööotsingul, õpitud abitus ka muudes sfäärides? kui ei tunta et miski päris nende oma v otseselt nagu nende asi. aidata ju võiks, aga mitte nii et ise ka kahjumisse jääd?
või on siiski parem lasta majal tühjalt seista?
pigem annaks kohalikule noorperele 🙂