See postitus läheb jälle rubriiki “Naiivne ja rumal Eveliis”, aga loen uudiseid ja lihtsalt ei saa aru, kus me elame. Ehk siis Haigekassa otsustas sulgeda Põlva ja Valga sünnitusosakonnad. Minu naiivne mõistus ei võta seda. Liiga vähe sünnitajaid, et sünnitusosakondi töös hoida. Ma ei saa aru. Vaatan enda vaatevinklist. Viimased raseduskuud tilkusin ma kogu aeg haigla vahet, sest mul oli liiga kõrge vererõhk ja preeklampsia oht. Mõnikord jäeti haiglasse, mõnikord saadeti koju. Kui ma elaksin Põlvas või Valgas siis peaksin ma kärutama päris pikki vahemaid. Kui mul poleks autot, siis sõidaksin bussiga? Telliksin takso? Või koliksin raseduse ajaks Tartusse, sest nii on soodsam? Ma ei julgeks seal piirkonnas rasegi olla. Ma niigi kartsin juba Ussipesas (mis on Tallinnast 30km), et kuidas ma tean, et õigel ajal haiglasse jõuan. (Õnneks) jäeti mind preeklampsiaga 39. nädalal haiglasse, ei pidanud mõtlema, kas tuleks haiglasse sõita, kas on õige aeg, kas saadetakse tagasi…Ma ei olnud kindel, et ma aru saan, kuna on õige aeg haiglasse sõita. Aga Põlvas või Valgas elades peab nüüd kindel olema, muidu sõidad valutavana edasi-tagasi. Ja isver üldse…valudes autos loksuda ja närvis papa autoroolis… 70km sõitu ei ole just naljaasi. Maa tuleb täita lastega…Jajah.
Võib olla oleks lihtsam kui kõik inimesed koliks Tallinnasse, Tartusse või Pärnusse elama. Siis ei peaks mõtlema, kas maapiirkondades (ja maapiirkonnad on ju isegi väiksemad linnad) on piisavalt inimesi, et hoida lahti perearstikeskusi, haiglaid, sünnitusosakondi, postkontoreid, pangakontoreid, poode, lasteaedasid, koole…Kõik inimesed linna elama. Pole mõtet maapiirkonnas võidelda.
“Fun” fact: Norras viidi läbi “lähipolitseireform”, mis lihtsustatult võib tähendada, et kui Lillehammeris on baaris kaklus võib politsei kohale sõita 60 kilomeetri kaugusel Hamarist.
Rubriik : “Ulme”! ☺️
Sa oled asjadest õigesti aru saanud! Kõik kes elavad Tallinnast väljaspool võiks üldse elamise ära unustada, tundub, et on riigiaparaadile liiga suur koormus.
Ma seekord oleks tahtnud, et ei oleks asjadest õigesti aru saanud:( See on nii traagiline
See on nii kahe otsaga asi … ühtpidi muidugi, ilgelt nõme on 100 kilti sünnitama sõita (sünnituseelne jälgimine ja günekad / ämmaemandad jäävad vast ikka alles, tavapäraseks visiidiks ilmselt Tartusse sõita pole vaja) ja teisalt, see väike sünnituste arv … Ma tean väga lähedalt (ja ma mõtlengi siinkohal VÄGA, mitte kuulujuttudele vms tuginemist) ühe teise lõunapoolse haigla hingeelu (kus sünnitusosakonda veel kinnipanek ei ähvarda) ja tänu sellele tean ka, et kui oleksin pidanud seal sünnitama, oleks sünnituse kulgu arvestades olnud 50/50 võimalus, et mul täna last ei oleks (ja ei olnud riskirasedus, kõik probleemid tekkisid sünnituse käigus – nii et ennetavalt kõrgema etapi haiglasse poleks kindlasti saadetud).
Nii et mingit pidi saan haigekassast aru ka – mida vähem sünnitusi, seda vähem erandeid, mida vähem erandeid, seda vähem kogemust jne. Muidugi, kas haigekassa seda ka vaatab, kas Valgas / Põlvas üldse on günekat, kes ainult seal töötaks, vbla on kõik Tartu vahet kruiisivad arstid – sel juhul see väheste sünnituste argument tegelikult ei päde …
Jah, ma olen ka neid jutte kuulnud ja lugesin ka kommentaare, aga see on minu meelest ka ühe probleemi teine külg. Miks on maapiirkondades teenuste kvaliteet kehvem, et inimesed valivad teised koolid, haiglad, arstid. See on üldse mu meelest suurem probleem, olen Agnesega nõus, et tundub, et väljaspool Tallinnat ja TArtut elavad inimesed võiks elamise ära inustada, sest see on riigile liiga koormav.
Eks siin on see koht, et Eesti pole teab, mis rikas riik ju, paraku … Ja ühe täisfunktsionaalsuses haigla ülalpidamine on kallis, kuradi kallis. Eraldi jutt on veel see, milliseid kolosse maapiirkondades ülal tuleb pidada (oled ehk näinud, millised Võru ja Viljandi haiglad on – 80ndate lõpus eriprojekti järgi sõjaväehaiglateks ehitatud kahetiivalised üheksakordsed kolossid – praegu pole neil kolmandikkugi olemasolevast pinnast vaja, selle ülalpidamine on tohutult kallis ja pole ka varianti nö karbikulusid kuidagi jupitada), raha aga selleks ei ole, et uued kaasaegsed ja mõistliku pinnaga hooned ehitada (Viljandil vist hetkel on isegi lootust meediale tuginedes, samas see uue maja jutt on seal juba aastaid tõsine habemega nali olnud).
Ja ega maja üksi ju kogemusi arstile ei anna. Kui ikkagi ongi soovitusliku 400 sünnitaja asemel aastas 200, siis ega neid puuduvaid ju välja ei mõtle ja kogemust on ikkagi poole vähem … Muidugi, alati saab kutsuda reanimobiili ootele / appi, kui tundub, et midagi on kehvasti, aga probleemid minu teada ongi suuresti olnud pigem selles, et (kuna kogemust eranditega on vähem), siis on raskem ka ära tunda olukordi, kus seda reanimobiili päriselt vaja oleks.
Ehk et kokkuvõtlikult ma usun, et maapiirkondades ei ole mitte teenuse kvaliteet a’priori kehvem (sageli on ehk isegi mingi kandi pealt parem, kui suures nö kombinaadis, eriti suhtlemise ja suhtumise poole pealt), aga riik lihtsalt ei suuda pidada kõigis haiglates nö teenuste täispaketti ülal ja sünnitamine on selline hea teema, millega seoses kõigil mingi arvamus või emotsioon tekib 🙂 Tegelikkuses ilmselt ei juhtu suurt midagi, kui tulebki Tartusse sõitma hakata ja harjutakse sellega ajapikku ära. Väga kiireteks puhkudeks on kiirabi, kellel sünnitaja transpordist pole kuidagi võimalik keelduda. Seda ei eelda ju keegi, et nt keerulisi südameoperatsioone Põlvas peaks tegema 😉
Teenuse kvaliteet ei ole kehvem ainult maapiirkondades. Pärnus on küll suur haigla ent, kui mu laps 5-kuuselt eluohtlikus seisundis haiglasse jõudis, ei suutnud personal 4h jooksul lapsele tilgutit panna. Torgati kõik nö soodsad veenkohad läbi. Laps viidi kiirabiga Tallinnasse, kus Lastehaiglas pandi tilguti pähe!
Ka hilisemate kordadega nägin Pärnu Haigla ja Tallinna Lastehaigla vahel selget erinevust kogemuste ja oskuste osas.
Seega ma olen üsna kindel, et kuskil väikses maahaiglas ongi ebapädevad arstid, ning sünnitajaile ainult kasulikum minna Tartusse.
Põlva oli esimene, mis alustas peresünnituste ja aktiivsünnitustega. Minu meelest juba selle pärast peaks alles jääma. Kas Haapsalu ei pandud kinni? Ma ei tea, kus Läänlased sünnitavad.. võimalik, et tulevadki Tallinna?
Haapsalu omad käivad ammu juba Tallinnas, minu meelest isegi üle 10 aasta juba?
Jube tegelikult. Mu meelest ei tohiks sünnitusosakondi mitte sulgeda, vaid peaks tegema nende kvaliteediga kui see on üks osa probleemist
Ja Haapsalu on mu teada ka kaugeim koht, kust Eestis sünnitama sõita – google maps väidab, et ITK-sse on 97 km
Õnneks Põlvakad hoiavad keerulises olukorras kokku ja juba tegutsetakse asjaga väga aktiivselt. Kohalikud poliitikudki on kampa löönud. Fb grupiga “põlva sünnitusoskonna kaitseks” liitub iga päevaga sadu inimesi, loodetavasti eesmärk saavutatakse. 🙂
Kui ma väike olin, oli Keila haiglas ka sünnitusosakond. Tiinekaajaks oli sellest alles güneka vastuvõtt. Tänaseks pole midagi. Perearst ja kaheldava kvaliteediga hooldushaigla.
Hea seegi, et kool veel Keilas alles on.
Meie pere mure on see, et meie planeeritud elukohaküla kooli tahetakse algkooliks nudida ja hiljem kaotada. Sinna me kahjuks enam kolida ei saa, kuigi unista(si)n maale kolimisest. Hea seegi, et koppa veel ei jõudnud maasse lüüa…
Eks hakatakse muidki (pealinnast) kaugemaid kohti ääremaastama – läheb haigla, osakond haaval, siis pääste- ja politseiüksused, post- ja pangakontorid, lõpuks kool.
Ja kui just ise pole arstist-õpetajast-tuletõrjujast perekond, ega siis saagi maale elama kolida vist. Vähemalt mitte nii, et mingigi kindlus ja mugavus säiliks. Makse maksad, aga kindlus ja mugavus on mujal. Maa ei peaks ju olema tingimata taivilisatsioonita ääremaa – kuigi tundub, et varsti on.
Siis peab vist siin teises riigis maale kolima, seal on taristu veel alles. Aga seda ka nagu ei tahaks, tahaks ikka eesti maale.
Ma olen Keila haiglas isegi günekoloogi juures käinud, umbes 10 aastat tagasi. Ütleme nii, et ei olnud ka kõige meeldivam kogemus, haigla oli vaja räämas, ent samas mul oli probleem, see sai lahendatud ja ma ei pidanud sõitma selle pärast Tallinna. Nagu ma siin korduvalt öelnud olen, siis minu arvates ei ole vastus asjade sulgemises, vaid kvaliteedi parandamises. Ilmselt naiivne mõte, et väikeses kohas võiks saada sama head teenindust kui linnas.
Ja Norras elasime me ka metsas, ent ometi oli mul vajadusel võimalus ühistranspordiga nii linna kui tagasi saada. Keila taga mul seda luksust ei ole, et saaksin ühistranspordiga lapse lasteaeda viia ja järgi tulla. Linna minekust/tulekust rääkimata.
Tead, ega siingi tegelikult väikestes kohtades korralikku taristut pole, kui järele mõelda – aga TUNDUB nagu oleks, sest transport on lihtsalt nii hea. Eriti Eestist tulnule.
Kohalikud muidugi kiruvad – ju siis oli kunagi veel parem 🙂
Raplas pandi ka sünnitusosakond kinni. Kaks esimest last sündisid seal, kolmandaga võtsime öösel ette Tallinnasse sõidu ja loomulikult oli vaja suuremad lapsed keset ööd hoidjate juurde organiseerida. On ikka suur vahe, kas valutada autos 10 minutit või 1h ja 10 minutit. Sünnituste kvaliteedi osas – esimene ja viimane olid suht sarnased – mõlemal (nii Raplas kui ka Pelgulinna SÜNNITUShaiglas) kästi selili pressida, mis on täielik jaburdus! Rapla sünnitusosakonna sulgemise vajalikkusena toodi eelkõige välja mitte sünnitusosakonna suutmatus vaid probleemid vastsündinutele abi andmisel. Ja sünnitraumade, enneaegsete jm ravi vajavate vastsündinute eest hoolitsemine on kallis ja võimekuse puudumisel võib ohtlik olla. Muuseas, trend liigubki sinna poole, et laste asemel teenindatakse vanureid. Laste osakond on kinni pandud, haigla peale on üks lastearst ja ainult nädala sees. Kiirabi ükskord soovitas, et kui meil lapsega midagi juhtub, läheksime kohe ise Tallinna lastehaiglasse! Nii et lisaks sünnitamisele, tuleb edaspidi linna sõita ka laste terviseprobleemide osas, sest kohalikud haiglad on vanuritele spetsialiseerunud.
Liiga vähe rahvast, et riiki pidada, kahjuks nii see on. Miljonile on oma riik ulmeline luksus. Ega riigil ju mingit oma raha pole, mida jagada, niipalju kui makse saab nii palju jagab. Kas just tasuta transport on see, mis me vajama… aga see juba valimiste teema. Huvitav kas Võrus saab sünnitada?
Võrus saab, Tartust minnakse tihti Võrru kuna sealne keskkond ja teenindus on paremad.
Miljoni kohta on riigikogu ka liiga suur. Poole väiksemaks ja kohe väheneb ka ametnike hulk kes neid teenindama peab…aga kes siis ikka enda rahakotti ohustama hakkab. Oeh kui poliitiline sai 🙂
Kui Põlvast ja Valgast pääseb iga kell liikuma, kui peaks tekkima vajadus siis Hiiumaalt ei saa… ja samamoodi on aastaid räägitud, et tuleb sünnitusosakond sulgeda. Õnneks siiani seda veel tehtud ei ole.
Tegelikult ei oleks Põlva ega Valga sinu preeklampsiaga midagi väga teha saanud, kui asjad halvasti oleks hakanud minema (läbi tehtud teema mul Põlvas). Sünnitused ei lähe alati plaanipäraselt ning väikesed haiglad ei suuda tagada abi olukorras, kus asjad kisuvad väga kehvaks. Enamasti läheb hästi, aga mul näiteks oli teisel sünnitusel vaja laps välja saada 3 minuti jooksul (kadus lapse südametöö). Selline juhus eeldab, et haiglas on kohapeal töös kõik erakorraliseks keisriks vajalikud inimesed ning lapse “aitamiseks” vajalikud inimsed (mitte ei ole nad telefonivalves nagu väga paljude protseduuride jaoks nad olla saavad). Väikesed haiglad, kus sünnib võibolla pisut üle saja lapse aastas, ei saa endale lubada sellist väljaminekut ning väike riik nagu Eesti ei saa seda samuti teha. Aga sünnitusosakonnal on samas kohustus tagada erakorraline abi ning alati ei saa kõiki riske ette näha ja saata suurema riskiga sünnitajad kohe kuhugi suuremasse haiglasse.
Ma ei nõustu nende eelkõnelejatega, kes väidavad, et väiksemas haiglas ongi kehvemad spetsialistid. Eriti kuna väikse haigla töökoormus on väiksem ning need samad spetsialistid võtavad enamasti vastu ka sama regiooni suuremas haiglas.
Üldiselt pooldan ma, et inimene saab meditsiiniabi ka ääremaal ning kui probleem suur siis viiakse haige edasi suurhaiglasse. Tean inimesi, kes on väga kehva sünnituskogemuse saanud Tallinna ja Tartu sünnitusmajades ning neid, kes lähevad hea meelega tagasi sünnitama Viljandi või Kuressaare haiglasse. See ei ole kohe kindlasti seotud konkreetse haigla vaid konkreetsete inimeste ning nende omavahelise klapiga.
Üks asi on klapp, teine asi on meditsiiniline pool. Kui sa näiteks sünnitama minnes teaksid, et üks või mitu haiglas valveid tegevatest arstidest ei ole võimelised / ei julge teha keisrilõiget (olles samal ajal suurepärased suhtlejad ja erakordselt meeldivad inimesed), siis kas sa päriselt ka läheksid sinna? Või sõidaksid pigem 70-80 km kaugusele? Muidugi, keegi seda infot kusagil seinale ei riputa ja paberil on kõik jokk, aga päris elus asjad paraku nii roosilised ei ole 🙁
Mulle meeldib ka, kui kõik on lähedal. Kümme aastat lastega maal elades saan aru, et see pole võimalik. Vähemalt praeguste (poliitiliste) valikute juures.
Saan aru, et riigil raha vähe ja kõiki haiglaid ei jõuta pidada. Sünnitad iga last vaid ühe korra. Aga edasi? Minu jaoks on olulisem, et kuhu suunatakse raha, mis siiani selle sünnitusosakonna ülalpidamiseks läks? Kui ühest kohast hoitakse laste arvelt kokku, kas see raha suunatakse mujale lastega seotud teenustesse või toetab see mingit järjekordset tobedat betoonprojekti…
Hetkeseisuga suunatakse teenustesse, mida tavaliselt pakutakse hooldekodudes. Küsimus ei ole rahas, raha jääb ju haiglale vähemalt kaheks aastaks alles.
Kas peab paika, et Võru haiglasse on Põlvast 30 km? Isegi Harjumaal on kohti, mis on pealinna haiglatest kaugemal ja ka on kõik lapsed sündinud.
Põlvamaa ei ole ainult Põlva. Põlvast on jah Võrru 30 km, aga Põlvamaal on veel Kanepi, Räpina, soovitan vaadata, kus asub Saatse, Mikitamäe. Paljudes kohtades on tekkiv noorte perede kogukond.
Palju on jagatud lugusid, kus ka Põlvamaalt ei jõuta Põlva haiglasse kohale, üks naine sõitis Taevaskojast sünnitama (Põlvasse on 6 km sealt) ja ei jõudnud kohale. Samas kodussünnitused ei ole meil lubatud.
Soovitan petitsiooni teksti mõttega lugeda, seal esitatu dfaktid on kõik kontrollitavad: http://petitsioon.ee/sailitame-polvas-sunnitusosakonna
Kodusünnitus on juba mitu aastat ametlikult lubatud. Aga seda ma ei teadnud, et saatse rasedaid täis on. Sugulane käis kaks korda haapsalus tallinnas sünnitamas ja ei kurtnud.
Üks asi on ametlikult lubatud olemine, teine see, kuidas sellele vaadatakse. Ka kodusünnitusel on omad reeglid, opivõimekusega haigla peab olema teatud kaugusel.
Ega nüüd on kindel, et ükski lapsi sooviv inimene Saatsesse ei jää/ei lähe ka.